Esiletõstetud postitus

laupäev, 17. detsember 2022

Pärnu jõel, 17. detsember 2022

Keegi ametnik ärkas ja ütles, et nüüd võib jää peale minna. Laupäevast. Aitäh selle eest. Kuhu see andam tuleks tuua?... Võtsin suuna Pärnu peale ja ilma mõtlemata tormasin peale... no päris nii ogar ma siiski ka pole ja keerame juttu pisut tagasi.

Uni läks küll vara ära, aga tööasjad hoidsin mind arvuti taga ja nii sain liikuma alles enne kella 11st. Väljas lummav talveilm. Poolemeetrised hanged, miinus kaheksa kraadi, õhk oli tardunud. Nagu külmakuninganna oleks maailma frozenud.

Suvepealinna jõudsin poole kaheteistkümne paiku. Uue silla all paistis jää pealt vastu puutumatu lumi. Suundusin edasi ja parkisin ennast lennuki alla ära. Kummalgi pool kallast null autot. Jää peal samuti tühjus. Panin kombe selga ja läksin uudistama. Olud olid üsna imelikud. Esmalt oli selline kolme sentimeetrine  jäätunud lumekiht, mis enamasti kandis, aga vahel ka mitte. Seejärel tuli nii kümne sentimeetrine vee-jääsodi-lume kiht, mille all oli omakorda nii 7-8 cm paksune jää. Seega käimine põrgulik sest vahel vajus see pealmine kiht läbi ja tunne oli et nüüd astud tühja... kui lõpuks alumine kiht vastu tuli ja sinna pidama jäin.

Võtsin esimesena ette vimma tsooni ja juba esimeses augus sai esimene vimb jää peale. Lood näitas liikumist ja vee all tundus olevat suuremal hulgal valget kala. Selle tõestuseks ronis nii mõnigi peagi jää peale. Huvitav, sest eelmistel aastatel on sel ajal enamasti vee all valitsenud talvine vaikus ja sellist pudinate armeed pole enne näinud.

Tunnike hiljem olid jalad vee sees istumisest maha jahtunud ja nii vantsisin edasi. Läksin piki kalda äärt üritades lumevaalude aluseid alasid vältida. Vahel oli mõnus vantsida, siis jälle selline 20 cm pikkune kukkumine, kus tunne, et äkki alumine kiht enam ei kanna. Kandis küll, ametniku garantii ju ikkagi!

Järgmisena juba Reiu alune. Alustuseks poi juures olev vimma tsoon, mis pakkus null märguannet nii loodi ekraanile kui ka noogutile. Ootasin kui keha pisut jahtus ja kolisin teisele poole jõge ja sattusin ... lumevaaludesse. Enne oli selline 5-10 cm lund, nüüd järsku 30-40 cm. Kontrollpuurimine näitas, et jää oli kopika võrra õhem, aga siiski üsna ok. Nii sättisin ennast esmalt teise poole vimma aladele, seejärel juba siiatsooni.

Esimene pakkus endiselt täiesti tühja ekraanipilti, teine aga juba väiksemat sorti melu vee all. Peagi ahvenapunnid ehk madrused sääsevastseid rüüstama hakkasid. Tegin selles tsoonis viis auku aga midagi põnevat ei leidnud. Maru ebamugav oli olla olukorras kus 30 cm lund ja vesi kokku said. Kast korjas enda alla suure lumehunniku. Sama tegi kelk, Edasi liikumine oli vaev omaette. Raskus mis kaasa tuli vedida kasvas iga liikumisega. Peagi sellest tüdinesin, seda enam et vee sees istudes jalad jube ruttu maha jahtusid. Suundusin päevas lõpetuses tagasi lennuki alla ja kiusasin seal pisikalasid. Vimb oli suu lukku pannud.

Seega esimene Pärnus jääpüük tehtud. Esimene vimb nähtud. Pisikala jões suuremas koguses. Siiga kajaloodil ei näinud...Tõsi esimeses vimmatsoonis oli kaks võttu, kus pintsel kirbult pühiti, aga see võis ka ahven olla. 

Lisaks minule oli veel neli püüdjat, kes eemal erinevates kohtades vabadust nautisid. Elagu talv! Elagu lumi! Kahjuks juba sula tulekul.

teisipäev, 13. detsember 2022

Raamat "Aastaring kalavetel"

Et kõik ausalt ära rääkida, siis tuleb esmalt minna ajas pea kümme aastat tagasi. Olime Soomes kalal, kui Mehis viskas lause, et seda Sinu blogi oleks jube hea lugeda paberkujul, istudes seal kus kuningad jala käivad. Lause langes viljakale pinnale ja umbes kolm aastat tagasi sai seda teemat vaikselt konkreetsemaks viilima hakatud.

Esmalt sai mõtet peegeldatud paari Eesti ajakirjandusmaastikul toimetava inimesega, seejärel seda neile juba pisut visualiseeritult tutvustades, kirjutades ja kujundades paar peatükki valmis. Vaikselt tekkis ka huvi Kalastaja väljaandjate seas ja nii ma eelmisel talvel võtsin aega ja tegin raamatu teksti ja piltide kujul valmis.

Kulus veel vaid poolteist aastat ja täna tundub, et raamat on trükkiminekuks valmis ning peale jõule pannakse trükimasinatele hoog sisse. Seega uue aasta alguses loodan väga seda raamatut oma käes juba hoida.

Raamat ise sisaldab erinevate blogipostituste redigeeritud versioone, millele on lisaks ka uusi jutte juurde kirjutatud. Üritan kalapüügifännina kaante vahel kokku võtta erinevatest aastatest põnevamad hetked kõigist aastaaegadest, nii siin kui sealpool väikest lompi. Illustratsiooniks juures ka palju pilte.

Kui nüüd kõik arvavad, et honorari eest soetan endale suure ja uhke kaatri, et veel suuremaid kalu püüda, siis pean tunnistama, et nii olema ei saa. Algajale amatöörkirjutajale pakutakse tasu teatud koguses raamatute näol, mida siis ise turu peal näpu otsas peab müüma. Seega, kui arvad, et blogikirjutajat tahaksid toetada 24 euriga, siis saad selle raamatu tellida ka minu käest. Anna ainult teada!

Siinjuures tahan siiralt tänada kõiki neid, kes on selle raamatu sisuloome juures olnud. Kas siis sellega, et minu kõrval püüdes nullitades (Tõnu ikka Sinust juttu, hahahaha...) oled aidanud kirjatükke sisukamaks muuta; või sellega et koos oleme kõvasti kala sikutanud (teid on päris palju!) või ka need juhtumid,  kus oled mind oma saagiga kadedaks teinud (no selge koba ju!). Aitäh teile kõigile!

PS! Raamat tuleb tasuta kaasa neile, kes on endale teinud ajakirja "Kalastaja" 2023 aastatellimuse.

pühapäev, 11. detsember 2022

Unenäod jätkuvad :-), 11. detsember 2022

Nägin jälle unes, et käisin jää peal kalal...

Laupäev külastasin Pärnus ema ja loomulikult läksin ka jõge piiluma. See oli inimtühi. Tagasiteel põikasin kaheks tunniks Velise peale. Jää oli vahepealse ajaga kenasti kasvanud. Selles kohas kus mina püüdsin oli pea 15 cm. Mujal väidetavalt 5-10 cm. 

Kui suvepealinnas paistis päike ja taevas polnud pilveraasugi, siis Velisel oli ilm täiega pilves ja valgustus seetõttu kohutavalt puudulik. See ilmselt pani pitseri ka ahvena võtule. Paar punni sain, nii sain ka unnad sisse asetada ja nägin ka unnalipu kerkimise lõpuks ära. Haug tegi alguses sööstu, sel ajal kui lähemale hiilisin, seisis rullik paigal ja seda päris mitu minutit, enne kui kala neelamise lõpetas ja uuesti lõpuks liikuma hakkas. 

Polnudki haugitatt. Kenake kahekilone kala, kellel oli lisaks kaasas hunnik "salatit" - ju oli põgenedes mädanenud rohtu tormanud ja selle endaga kaasa tarinud. Lisaraskus tegi tõmbamise meeldivalt raskemaks. Peagi peale seda ka lahkusin.

Jõe peal oli veel 4-5 meest ja need kellega räägitud sai, kurtsid terve päeva väldanud kehva võtu üle.

...

Pühapäev tegi samasuguse pilvise ilma nagu päev varem. Külma ka üsna sama palju, miinuseid 7-10 kraadi vahel. Seekord sättisin suuna suurele jõele, koos Ainiga. Lund oli küll 30+ cm kuid maja juures autoga hangedes manööverdamine andis lootust, et küllap me jõe äärde ka kuidagi ikka saame. Saimegi, mazda rallis mõnuga lumehangedes ilma korralikku vastupanu kogemata.

Nädala taguse ajaga võrreldes oli jää oluliselt paksenenud, alla 12 cm püügipäeval ei kohanudki. Kahjuks oli paljudes kohtades vett lume all, mis tegi vantsimise ja kala otsimise keeruliseks. Kelk ei libisenud üldse ja peagi sellest loobusin. Nii tassisin loodi ühes ja kalakasti teises käes. Kuna kast sai istudes alati ka märjaks, siis hakkas põhja alla kenake hunnik jääd tekkima ja nii oli peagi kogu varustus veel omakorda mitu kilo raskem.

Käisime ära nii sirge alumise osa kui ka keskpaiga põhilised rajoonid. Kalal suu täiesti kinni. Terve päeva peale vaid kaks ahvenat võtma soostusid. Vimba üles ei leidnud, kuigi paari ekraani pildi järgi kerge lootus juba tekkis. Kiiska loomulikult palju, üksik nurg ka sekka. Haugilippe täna ei kergitatud.

Ain tagus suure osa ajast põiki ja sellega võttugi ei saanud. Kirbuga kiiskasid kiusas.

Enne kella kolme tulime ära. Ilm oli piisavalt hämar, et lootus sellele, et päikeseloojangu ajal hakkab võtma, ei tundunud enam usutav.

Rohkem seekord und ei näinud :-)

laupäev, 3. detsember 2022

Unenägu, jäähooaja avamine Kasaril, 03. detsember 2022

Selle aasta talv saabus minu jaoks kuidagi ootamatult. Olin üsna kindel, et enne uut aastat jääpüügile mõelda ei saa, ikkagi kliimasoojenemine juu-nõu... kui ootamatult temperatuuri miinusesse viskas. Ja stabiilselt. Tõsi, mitte küll palju, aga piisavalt, et madala tasemega jõgesid kinni kaanetama hakata.

Eelmine nädalavahetus oli maja all veel vesi lahti, kuid allavoolu oleva käänaku juures hakkas vaikselt kinni tõmbama. Käisin piilusin korra ka Velisele. Seal jõgi kenasti kinni, kuid jää paksus kaldaäärest kaugemal vaid paar sentimeetrit. Liiga riskantne.

Nädala jagu külmetas vaikselt juurde ja nii külastas laupäeva öösel mind järgnev unenägu ... :-)

...startisin Kasarile. Tuur, puur, kelk, kajalood ja kalakast kaasas. 

Jõel kenasti jää peal. Tark ei torma ja nii koputasin esimesed meetrid tuuraga läbi ilma asju kaasa võtmata. Jää täitsa ok. Paksust sügava osa peal ca 6-7 cm. Ei olnud küll must klaasjas jää, pigem jäätunud lumelobjakas. Sellegi poolest mingit riski polnud ja nii toimetasin järgmised neli tundi leppade all.

Katsusin kirbutades läbi nii sügava alguse, kui ka pisut madalamat osa. Päris madalama poolel läks jää pisut õhemaks, nii 5-6 cm ja seetõttu päris õigele kohale välja ei jõudnud.

Igav just polnud, tegevust jagus, samas nii nagu esimesele jääle kohane, midagi erilist ka ei juhtunud. Kiisad ja ahvenapunnid. Unnalippe ei kergitatud. Vimba üles ei leidnud. Korra ühe koha peal loodil oli selline pilt, et see võiks olla nagu vimb, võtma teda aga meelitada ei suutnud.

Kuna veetase oli hullult madal, siis voolu polnud ning loodi pealt oli kenasti kirbu mäng loetav. Lahe oli vaadata, kui mõnikord kala "triip" kirbule järgi ronis ja järgmisel hetkel nooguti alla vajutas. Püüdes tekkis selline tunne, et kui loodi pildil kala polnud, siis ei tasunud ka noogutit jälgida. Nagu arvutimängu oleks mänginud.

Pealelõunal sai paar korralikumat ahvenat ka võtma. Üks pääses pooles vees jooksu, teine kukkus jääaugus lahti. Ei tahtnud selle külmaga kätt vette panna ja nii ta nina põhjapoole keeras... Oli selline kolmesajane.

Kella kolme paiku astusin minema. Hoolimata kehvast saagist tuleb tõdeda, et jääpüük on jätkuvalt ikka üks õite äge asi. Loodetavasti tuleb seekord korralik talv ja saab seda pikalt nautida...

... seejärel ärkasin üles ja tänasin meie kalli riigi kõige targemat ametnikku, kes kaks korda aastas saab näidata kogu rahvale, seda kes on see kõikse tähtsam ja targem inimene siin ilma pääl ja kellel on ülim õigus määratleda jääpeal käimise ohutuse taset. Ta teab ilmeksimatult, et ohutu on jääl käia alles siis kui selle paksus on kümmekond sentimeetrit. Selle ilmselge faktiga kummutab kõik muud oletused, mida põlvest põlve on edasi antud. Näiteks et 8 cm jääd kannab hobust. Või et sügisene tume jää on tugevam kui kevadel mitu korda paksem jää jne. Vene võimu ajal väideti et 12 cm peale võib autoga minna - no see ei saa ju õige olla, Ziguli ega Sapakas ei olnud ju autod! Ja selge et vanasti inimesed ei olnud hea toidu peal kõvasti juurde võtnud ning nende kehakaal jäi tol ajal veel hobusele alla...

Hea, et see ametnik nii tark ja ilmeksimatu on ja et mind oma suurest armust elus hoiab. Ma tõesti ei teaks kuidas ellu jääda, kui teda poleks. Kui kunagi peaksin seda nii austamist väärivat inimest kohtama, siis mõned küsimused tahaks ikka esitada ... kuidas mõnikord kevadel poole meetrisest jääst läbi vajutakse? Kuidas tume 3 cm paksune jää mind kannab?  Kuidas küll keset talve, kui jää peal võib viibida, kärestik jäävaba saab olla? See tekitab omakorda küsimuse - kuidas loodus tohib talitada mõnikord vastu selle targa ametniku korraldusi?

Kas ei või juhtuda nii, et selliste keelamistega tehakse inimestele karuteene - siis kui lubatakse jääle, tormatakse pimesi suvalisse kohta arvestamata olusid. Ohutu on ju siis! Mõelda pole vaja!

Lõpetuseks soovitaks vastu võtta seadus, mille järgi tuleks ära keelata oma voodis magamine - statistika kinnitab, et enamus inimesei sureb oma voodis. See on liiga suur risk ja selle probleemiga tuleks tegeleda! Paluks üks oma voodis magamise keeld. Kõigile!