Eelmine nädalavahetus oli maja all veel vesi lahti, kuid allavoolu oleva käänaku juures hakkas vaikselt kinni tõmbama. Käisin piilusin korra ka Velisele. Seal jõgi kenasti kinni, kuid jää paksus kaldaäärest kaugemal vaid paar sentimeetrit. Liiga riskantne.
Nädala jagu külmetas vaikselt juurde ja nii külastas laupäeva öösel mind järgnev unenägu ... :-)
...startisin Kasarile. Tuur, puur, kelk, kajalood ja kalakast kaasas.
Jõel kenasti jää peal. Tark ei torma ja nii koputasin esimesed meetrid tuuraga läbi ilma asju kaasa võtmata. Jää täitsa ok. Paksust sügava osa peal ca 6-7 cm. Ei olnud küll must klaasjas jää, pigem jäätunud lumelobjakas. Sellegi poolest mingit riski polnud ja nii toimetasin järgmised neli tundi leppade all.
Katsusin kirbutades läbi nii sügava alguse, kui ka pisut madalamat osa. Päris madalama poolel läks jää pisut õhemaks, nii 5-6 cm ja seetõttu päris õigele kohale välja ei jõudnud.
Igav just polnud, tegevust jagus, samas nii nagu esimesele jääle kohane, midagi erilist ka ei juhtunud. Kiisad ja ahvenapunnid. Unnalippe ei kergitatud. Vimba üles ei leidnud. Korra ühe koha peal loodil oli selline pilt, et see võiks olla nagu vimb, võtma teda aga meelitada ei suutnud.
Kuna veetase oli hullult madal, siis voolu polnud ning loodi pealt oli kenasti kirbu mäng loetav. Lahe oli vaadata, kui mõnikord kala "triip" kirbule järgi ronis ja järgmisel hetkel nooguti alla vajutas. Püüdes tekkis selline tunne, et kui loodi pildil kala polnud, siis ei tasunud ka noogutit jälgida. Nagu arvutimängu oleks mänginud.
Pealelõunal sai paar korralikumat ahvenat ka võtma. Üks pääses pooles vees jooksu, teine kukkus jääaugus lahti. Ei tahtnud selle külmaga kätt vette panna ja nii ta nina põhjapoole keeras... Oli selline kolmesajane.
Kella kolme paiku astusin minema. Hoolimata kehvast saagist tuleb tõdeda, et jääpüük on jätkuvalt ikka üks õite äge asi. Loodetavasti tuleb seekord korralik talv ja saab seda pikalt nautida...
... seejärel ärkasin üles ja tänasin meie kalli riigi kõige targemat ametnikku, kes kaks korda aastas saab näidata kogu rahvale, seda kes on see kõikse tähtsam ja targem inimene siin ilma pääl ja kellel on ülim õigus määratleda jääpeal käimise ohutuse taset. Ta teab ilmeksimatult, et ohutu on jääl käia alles siis kui selle paksus on kümmekond sentimeetrit. Selle ilmselge faktiga kummutab kõik muud oletused, mida põlvest põlve on edasi antud. Näiteks et 8 cm jääd kannab hobust. Või et sügisene tume jää on tugevam kui kevadel mitu korda paksem jää jne. Vene võimu ajal väideti et 12 cm peale võib autoga minna - no see ei saa ju õige olla, Ziguli ega Sapakas ei olnud ju autod! Ja selge et vanasti inimesed ei olnud hea toidu peal kõvasti juurde võtnud ning nende kehakaal jäi tol ajal veel hobusele alla...
Hea, et see ametnik nii tark ja ilmeksimatu on ja et mind oma suurest armust elus hoiab. Ma tõesti ei teaks kuidas ellu jääda, kui teda poleks. Kui kunagi peaksin seda nii austamist väärivat inimest kohtama, siis mõned küsimused tahaks ikka esitada ... kuidas mõnikord kevadel poole meetrisest jääst läbi vajutakse? Kuidas tume 3 cm paksune jää mind kannab? Kuidas küll keset talve, kui jää peal võib viibida, kärestik jäävaba saab olla? See tekitab omakorda küsimuse - kuidas loodus tohib talitada mõnikord vastu selle targa ametniku korraldusi?
Kas ei või juhtuda nii, et selliste keelamistega tehakse inimestele karuteene - siis kui lubatakse jääle, tormatakse pimesi suvalisse kohta arvestamata olusid. Ohutu on ju siis! Mõelda pole vaja!
Lõpetuseks soovitaks vastu võtta seadus, mille järgi tuleks ära keelata oma voodis magamine - statistika kinnitab, et enamus inimesei sureb oma voodis. See on liiga suur risk ja selle probleemiga tuleks tegeleda! Paluks üks oma voodis magamise keeld. Kõigile!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar