Siis aga hakkas meie igasügisene seltskond oma "öösse kalale mineku" juttu ajama ja nii me laupäeval hämaras Rumba alla suundusime. Tavapärasele lõkketegemise meeskonnale, Sulev-Tõnu-mina, liitus seekord Andres. Nädala sees oli Freddie Mercury 30. surmaaastapäev ja kunagise samanimelise mälestusklubi president austas oma viisidiga klubi lihtliikmeid. Kõne unustas muidugi maha.. Viimasest korrast, kui see seltskond koos viibis, oli vist oma paarkümmend aastat möödas. Ja nii mõnedki põlvkonnad viinamäe tigusid, keda kunagi kambakesi väikese Emajõe kallastel otsisime, olid selle aja jooksul vahetunud.
Neli meest. Kaks neist lõkke peal + me Tõnniga ridvad sisse viskasime. Teisel pool kääru paar tulukest, Rumba poole teist sama palju veel. Vesi endiselt üsna kõrge ja sodine, aga ei miskit hullu. Ilm see-eest korralikult talvine. Paar miinuskraadi tugeva kirde tuulega tähendas vilu tunnet ja kiiret puude põletamise tempot.
Kohe alguses sain rutiinse kontrolli käigus kellegi otsa, kuid kaldarohus pääses kala plehku. Järgnes tunnike täielikku vaikust, kellukesed küll helisesid, aga seda vaid tuule mõjul. Ussid jäeti puhta puutumata.
Kella kuue paiku, jälle rutiinse kontrolli käigus, sain kaldale õhtu ainukese kala. Vimma. Vähemalt pääsesime nullitamise häbist. Lutsu me aga ära oodata ei jõudnudki, sest kella seitsmeks oli meie vaimne olukord juba selliseks muutunud, et kutsusime endile auto järgi ja kolisime sauna üle. Andresel jäi alibi küll kaasa viimata, aga muidu jäime vist kõik rahule. Eeskätt muidugi sellega, et peale korraliku külmetamist mõnusa sooja kätte saime.
Meie lahkumise hetkeks oli paar seltskonda juba lahkunud ja meist ülesvoolu olnud mehed kirusid samasugust mittevõttu nagu meiegi.
...
Nüüd keerab ilmad külmaks. Kümme päeva lubab miinust, äkki teeb jää ka valmis. Jääpüüki tahaks küll teha, seda sügisest kummikutes mässamist väga ette võtta enam ei viitsiks.