Viimane päev. Vesi jões kukkunud kolinal – tänaseks juba rohkem kui kakskümmend sentimeetrit madalam kui nädal tagasi. Ja soojeneb ka veel lisaks. Lapsed jõe ääres veest enam välja ei tulegi – hommiku lähevad vette, möllavad päevad otsa ja õhtul tulevad välja. Ka õhu temperatuur nii nagu ikka tavaks saanud 25+ kraadi ennelõunase tiiru lõpuks.
Hommikupoole tavaline ring. Sedapuhku rootsi saare külje alt ja siis soome poolele. Ehk siis klassikaline tiir... Lantideks oranz wäylä, punane edi, punane poppel ja oranz hejo. Kohe alguses, saare kõrval keegi laksatas paadi kõrval kõva matsu, kuid olin paadiga sellest kohast juba möödas... üks paras harjus natuke hiljem agressiivselt putukat haaras ... tundus, et tuleb tegus sõit. Tunne lahtus viie minuti pärast, millest edasi ei toimunud terve tunni jooksul mitte kui miskit. Kui paar hüpet välja arvata.
Õhtupoole sai tehtud kaks tiiru. Esimene koos Rasmusega. Piki soome rannikut ja koskede veerest. Poisile sai kätte antud putukaritv ja sellega läks kohe madistamiseks. Väikesed forellipoisid ja harjusetüdrukud nõudsid pidevat välja kerimist. Poisil vähemalt käed jalad tööd täis ja igav väga polnud. Korra näitasin talle ka ühte lõhe hüpet ja kui soovitasin, et vaata veel sinna poole, siis veel varsti hüpet näeb ... vastuseks kostus, et ma juba ühte nägin ... pole seda kalasoolikat sees vist mitte.
Hakkasime tiiru lõpus ritvu välja kerima, kui poisi silme ees, meetrit kümme eemal pani korralik lõhe sellise hüppe veest välja, maandus korraliku laksuga vastu vett nii, et poiss lausa ehmatas. Siis nõudis küll, et püüame veel edasi... Kuna rootsipoolel on saar veest välja kerkinud, siis tegime veel ujumispeatuse saarel enne kui maha tulime.
Õhtul hiljem tegin üksi viimase tiiru soome ranniku äärest. Landivalik sama, mis hommikul. Kala näitas korralikult ja ka esimest korda mängis pinnas harjus. Terve tiiru ajal pudinad pidevalt putukaid togisid ja kella üheksa paiku ka suuremad harjused karbi lahti tegid. Üks korralik üle poole kilone harjus mässas tükk aega otsas, pakkus päris mitu küünalt, kuniks paadi lähedal otsast pudese. Paar korralikuma kala võttu veel, ühe neist ka kätte sain.
Lantidega aga otsustas kalajumal paar puänti reisile juurde virutada... tulin just viimase kose kõrvalt alla, kui nägin, et eessõitvas kolmemehelises paadis keskmine vennike ennast püsti ajas. Natuke aega seisis ja istus tagasi. Kõik vaikne ja rahulik, tundus et midagi vist ikka ei toimu, keskendusin oma tegemistele ... ja siis ühel hetkel kuulen samas paadis miski kala märatseb. Kutt hüppas kaksiraksi kalale otsa ja tagus nuiaga võitluse lõppenuks. Ikkagi said oma lõhe kätte, igal juhul minekut nad tegid ... mul muidugi lootused kohe korralikult kasvasid, jõudsin enamvähem samasse paika, kus nad oma kala olid otsa saanud, kui korraga punase poppeli ritv korraga kergelt vajuma hakkas. Kiirendus ja kala taga. Aga ei kärri, vaid kala lohises järgi. Krt. Ahven jälle.
Natuke veel aerutasin pettunult ja tõmbasin siis selleks reisiks otsad kokku. Vast pakub augusti reis rohkem (lõhedega seotud) actionit.
Kalapüük kui harrastus on minu elu üks olulisi osasid. Käesoleva blogi mõte on talletada selle hobiga seotud ajalugu.
Esiletõstetud postitus
pühapäev, 27. juuli 2014
reede, 25. juuli 2014
Tornio jõgi ja "salajärv", 24. juuli 2014
Ennelõunal, kui suur soe veel peale polnud tulnud, tegin kiire tiiru jõe peal ära. Vesi kukub kolinal. Lante vahetama ei hakanud. Hüpped siin ja seal. Harjusepunnid olid putuka järele lausa hullud...
... peagi nii palav, et ära tulin. Plaan oli poisiga "salajärvel" ära käia, kuigi vaevalt et sealgi sellise leitsakuga midagi erilist toimub. Nii me autonina kruusateele keerasime.
Kohale jõudes keerasime peremehe valge "vanni" tagurpidi ja läksime veele. Esmalt otse üle vee oleva madaliku peale. Seal hea madal rohune ala, kus mõni havipunn kindlasti peidus on. Peksime erinevaid lante vastu vett ja jõudsime järeldusele, et ilmselt pole havipoisid kodus. Paar ahvenat ronis pika meelitamise peale otsa, olid teised üsna pisikesed.
Vaatasime vana paadi vraki ära ja pommitasime ka selle lahesopikese läbi. Mingi hetk järjekordne ahvenapunn pöörlevat endale himustas ja otsa jäi. See ei meeldinud aga kupulehe taga passivale haugile, kes omakorda ahvena endale haaras ja nii meie spinningule korraliku painde sisse keerutas. Tulid siis järjepanu lant-ahven-haug kuni paadini välja. Haug ei tahtnud mitte oma saaki loovutada ja tükk aega sõitis paadi kõrval edasi-tagasi. Lõpuks jõudis ilmselt arusaam koju ja sülitas saagi suust välja...
Aerutasime siis autopoolsesse külge tagasi, et sealsed kupuääred läbi kammida. Ahven, ahven, haugipunn, ahven...Ükski suurem kala ennast varjualustest välja meelitada ei lasknud. Olles toidumoona ja veetagavara paari tunniga hävitanud tulime leitsakust tulema.
Õhtu kaheksa paiku otsustasin veel paariks tunniks jõele minna. Otsa sai sätitud oranz wäylä, punane edi, punane poppeli ja oranz hejo. Trassiks soome kalda äärde. Siin hea rahulik aerutada, palju energiat ei kulu. Päike veel üsna kõrgel ja õhk veel kuum, aerutasin letargias kaldaaluseid auke läbi käia. Olin just esimesest kosest saja meetri kaugusele jõudnud, kui punase poppeliga varustatud ritv kaks korda õõtsus. Kiirendus aerudega, kuid kala taha ei jäänud. Väga lõhe moodi see võtt küll ei olnud, pigem ilmselt harjus.
Igaljuhul oli palavusest tekitatud uimasus kui pühitud ja aerutamine muutus poole aktiivsemaks. Nii mõnigi lõhe näitas ennast aegajalt külmakapi augus, kuid näitamisega asi piirdus. Olin jõudnud teise kose kõrvale, kui järjekordset kala pinnas eemal mängimas nägin. Seekord üsna madala ääre peal keset jõge. Tõmbasin paadinina vajalikku suunda ja lähenesin kalale. Lähemale jõudes kala enam pinnas ei käinud, kuid mängu asupaik oli kenasti marsuudil ja selgelt meeles. Jõudsin lantidega õigesse kohta, kui järjekordne äratus tekitati. Ilus 7-8 kilone lõhe hüppas parempoolse ridva otsa all täissuuruses veest välja, justkui üritades ridvaotsa kätte saada. Panin voolus aerudele hoogu juurde ja surusin paadi kümme meetrit vastuvoolu nii et landid kala näidanud kohas mängiksid. Kõva viis minutit sai kõvasti aerutatud, kuid jälle piirdus teema vaid äratusega.
Umbes samal ajal otsustas korralikum harjus karbi lahti teha ja pakkus putuka otsa veerand tunni jooksul nelja normaalse suurusega kala - vähemalt mingigi action.
Aega veel oli ja nii kerisin asjad kokku ning läksin veel ühele tiirule. Pooltiirule. Kammisin üsna keskjõge oleva piirkonna läbi. Nägin päris mitut kena kala ennast näitamas, kuid tunni pärast olin sunnitud konstanteerima seda, mida kõik siinkandi püüdjad hetkel - enne juhtu midagi, kui vesi maha ei jahtu. Pool üksteist kolisin sauna ära.
... peagi nii palav, et ära tulin. Plaan oli poisiga "salajärvel" ära käia, kuigi vaevalt et sealgi sellise leitsakuga midagi erilist toimub. Nii me autonina kruusateele keerasime.
Kohale jõudes keerasime peremehe valge "vanni" tagurpidi ja läksime veele. Esmalt otse üle vee oleva madaliku peale. Seal hea madal rohune ala, kus mõni havipunn kindlasti peidus on. Peksime erinevaid lante vastu vett ja jõudsime järeldusele, et ilmselt pole havipoisid kodus. Paar ahvenat ronis pika meelitamise peale otsa, olid teised üsna pisikesed.
Vaatasime vana paadi vraki ära ja pommitasime ka selle lahesopikese läbi. Mingi hetk järjekordne ahvenapunn pöörlevat endale himustas ja otsa jäi. See ei meeldinud aga kupulehe taga passivale haugile, kes omakorda ahvena endale haaras ja nii meie spinningule korraliku painde sisse keerutas. Tulid siis järjepanu lant-ahven-haug kuni paadini välja. Haug ei tahtnud mitte oma saaki loovutada ja tükk aega sõitis paadi kõrval edasi-tagasi. Lõpuks jõudis ilmselt arusaam koju ja sülitas saagi suust välja...
Aerutasime siis autopoolsesse külge tagasi, et sealsed kupuääred läbi kammida. Ahven, ahven, haugipunn, ahven...Ükski suurem kala ennast varjualustest välja meelitada ei lasknud. Olles toidumoona ja veetagavara paari tunniga hävitanud tulime leitsakust tulema.
Õhtu kaheksa paiku otsustasin veel paariks tunniks jõele minna. Otsa sai sätitud oranz wäylä, punane edi, punane poppeli ja oranz hejo. Trassiks soome kalda äärde. Siin hea rahulik aerutada, palju energiat ei kulu. Päike veel üsna kõrgel ja õhk veel kuum, aerutasin letargias kaldaaluseid auke läbi käia. Olin just esimesest kosest saja meetri kaugusele jõudnud, kui punase poppeliga varustatud ritv kaks korda õõtsus. Kiirendus aerudega, kuid kala taha ei jäänud. Väga lõhe moodi see võtt küll ei olnud, pigem ilmselt harjus.
Igaljuhul oli palavusest tekitatud uimasus kui pühitud ja aerutamine muutus poole aktiivsemaks. Nii mõnigi lõhe näitas ennast aegajalt külmakapi augus, kuid näitamisega asi piirdus. Olin jõudnud teise kose kõrvale, kui järjekordset kala pinnas eemal mängimas nägin. Seekord üsna madala ääre peal keset jõge. Tõmbasin paadinina vajalikku suunda ja lähenesin kalale. Lähemale jõudes kala enam pinnas ei käinud, kuid mängu asupaik oli kenasti marsuudil ja selgelt meeles. Jõudsin lantidega õigesse kohta, kui järjekordne äratus tekitati. Ilus 7-8 kilone lõhe hüppas parempoolse ridva otsa all täissuuruses veest välja, justkui üritades ridvaotsa kätte saada. Panin voolus aerudele hoogu juurde ja surusin paadi kümme meetrit vastuvoolu nii et landid kala näidanud kohas mängiksid. Kõva viis minutit sai kõvasti aerutatud, kuid jälle piirdus teema vaid äratusega.
Umbes samal ajal otsustas korralikum harjus karbi lahti teha ja pakkus putuka otsa veerand tunni jooksul nelja normaalse suurusega kala - vähemalt mingigi action.
Aega veel oli ja nii kerisin asjad kokku ning läksin veel ühele tiirule. Pooltiirule. Kammisin üsna keskjõge oleva piirkonna läbi. Nägin päris mitut kena kala ennast näitamas, kuid tunni pärast olin sunnitud konstanteerima seda, mida kõik siinkandi püüdjad hetkel - enne juhtu midagi, kui vesi maha ei jahtu. Pool üksteist kolisin sauna ära.
neljapäev, 24. juuli 2014
Tornio jõgi, Väylänpää, 23. juuli 2014 - erakämppä
Ennelõunal üks väike tiir jõe peal. Rannailmaga. 27 kraadi sooja, põhjast puhuv kerge tuul. Veetase eilsega oma kümme senti kukkunud, kuid endiselt kõrgem kui eelmine nädal. Lantideks said otsa seatud väike hejo, väike edi, lilla poppeli ja oranz hejo.
Tiir piki soome rannikut, koskedest paremalt poolt möödudes. Kala näitas pea igal sammul. Esimese kose ees juba tuttava näoga kala pinnas käis. Kose all paksuke jälle vett plätserdas. Külmkapi augus kaks erinevat selga vett lõikasid. Ka putuka peale käis äge andmine. Pisikesi harjuseid ja forellipoegi tuli järjepanu. Teise kose eest ka üks vähe kenam harjus, kuid pudenes paadi kõrval otsast.
Kolmanda kose kohal kena kala lendurite päeva demonstreeris. Olin sel hetkel nii kaugel paigast, et silm ei seletanud mitte - oli see nüüd enne või peale koske. Kammisin mõlemad paigad tulutult läbi. Edasi mõnda aega vaikus, kuui sügava peal järgmised demonstrandid õhku kargasid. Võtsin siis lisaks tavalisele marsuudile ka kilomeetri sügavat.
Esimest hüpet olin näinud üsna kaugelt kalda ääres. Umbes võtsin suuna sinna. Aerutasin oletatava hüppepaiga kenasti läbi, konstanteerisin fakti, et vist ikka ei olnud siin kala, kui seljataga kümne meetri kaugusel keegi pilkava plärtsatusega vette langes. Natukese aja pärast veel teine ja kolmaski hüpe samas kohas. Naeravad vist mu üle?
Teinud veel meetrit kolmsada edasi, olles juba rootsi kaldal olevast kollasest majast möödas, otsustasin et aitab. Kerisin esimest ritva kokku, kui mõnikümmend meetrit allpool järgmine iludus välja kargas. Egas midagi uuesti ritv sisse ja aerutasin veel edasi. Tulutult. Parafraseerides ida ukraina separatiste - mind provotseeriti (edasi sõudma). Särk oli ihu külge juba kinni sulanud ning tulin maha ära.
Päeval väike Kolari tiir, kirppised ja pood ja seejärel õhtune erakämpa saun metsa sees. Nautisime mõnusat metsavaikust, head saunaleili ja võrratult ägedat metsaelamist koos Iivika meisterdatud wall of fame'iga.
Kõik see kokku oli nii mõnus ja õlu maistes nii heasti, et õhtul enam jõe peale higistama minna ei tahtnudki.
Tiir piki soome rannikut, koskedest paremalt poolt möödudes. Kala näitas pea igal sammul. Esimese kose ees juba tuttava näoga kala pinnas käis. Kose all paksuke jälle vett plätserdas. Külmkapi augus kaks erinevat selga vett lõikasid. Ka putuka peale käis äge andmine. Pisikesi harjuseid ja forellipoegi tuli järjepanu. Teise kose eest ka üks vähe kenam harjus, kuid pudenes paadi kõrval otsast.
Kolmanda kose kohal kena kala lendurite päeva demonstreeris. Olin sel hetkel nii kaugel paigast, et silm ei seletanud mitte - oli see nüüd enne või peale koske. Kammisin mõlemad paigad tulutult läbi. Edasi mõnda aega vaikus, kuui sügava peal järgmised demonstrandid õhku kargasid. Võtsin siis lisaks tavalisele marsuudile ka kilomeetri sügavat.
Esimest hüpet olin näinud üsna kaugelt kalda ääres. Umbes võtsin suuna sinna. Aerutasin oletatava hüppepaiga kenasti läbi, konstanteerisin fakti, et vist ikka ei olnud siin kala, kui seljataga kümne meetri kaugusel keegi pilkava plärtsatusega vette langes. Natukese aja pärast veel teine ja kolmaski hüpe samas kohas. Naeravad vist mu üle?
Teinud veel meetrit kolmsada edasi, olles juba rootsi kaldal olevast kollasest majast möödas, otsustasin et aitab. Kerisin esimest ritva kokku, kui mõnikümmend meetrit allpool järgmine iludus välja kargas. Egas midagi uuesti ritv sisse ja aerutasin veel edasi. Tulutult. Parafraseerides ida ukraina separatiste - mind provotseeriti (edasi sõudma). Särk oli ihu külge juba kinni sulanud ning tulin maha ära.
Päeval väike Kolari tiir, kirppised ja pood ja seejärel õhtune erakämpa saun metsa sees. Nautisime mõnusat metsavaikust, head saunaleili ja võrratult ägedat metsaelamist koos Iivika meisterdatud wall of fame'iga.
Kõik see kokku oli nii mõnus ja õlu maistes nii heasti, et õhtul enam jõe peale higistama minna ei tahtnudki.
kolmapäev, 23. juuli 2014
Tornio jõgi, Väylänpää, 22. juuli 2014 - Abiskost tagasi
Abisko rahvuspargis käidud, lumi käega ära katsutud, palju ilusaid vaateid nauditud ja matkatud, saime esmaspäeva õhtul kodu tagasi. Lappeanlomast läbi sõites, vaatas lõhesaakide tabelist vastu endine seis - viimane kala saadi kümme päeva tagasi. Peremees suhteliselt masendunud näoga leti taga seisis...
Kuna meile eestist külalised tulid, siis tegin sama õhtul vaid kiire tunnikese jõepeal.Teisipäev konutasime kodus ja seetõttu oli asja vee peale ka rohkem. Hommikul sai naabritega, need samad kes eelmine aasta mingi müügivõistluse preemiareisina Tamperest siia olid tulnud, vesteldud. Eile õhtul olla ülenaabritel kala kinni olnud, pea pool tundi väsitanud ja siis ära läinud. No vast hakkab midagi tekkima...
Lõuna paiku tegin esimese tiiru jõele. Minnes sooja 27 kraadi. Päike paistis lagipähe. Tuule oli põhjapoole keeranud ja nii pani iga aerutõmme korralikult higi jooksma. Landivalikuks sai seatud - punane jan, punane edi, oranz wäylä, oranz hejo. Vesi oli eelmise nädalaga paarkümmend sentimeetrit tõusnud ja seetõttu sai liinidele prahi korjamiseks ka rohusõlmed rakendatud.
Tiir piki soome randa algas kahe ilusa kala näitamisega juba enne esimest koske. Pisike harjus tundus päikesest piste saanud olevat ja seda ronis putuka otsa iga natukese aja tagant. Sõitsin esimesest kosest jõe keskpoolelt läbi ja kulgesin sama liini pidi edasi. Peagi kolmas kala näitas. Kena 7-8 kilone paksuke tegi väljahüppe vahetult enne lante. Lausa ime, et ta ühele langedes otsa ei vajunud. Hetk hiljem peenike piitsavars kümme meetrit eemal hüppas. Kammisin tsooni kenasti veel korra üle...
... edasi kulgedes külmakapi augus kena seljauim mitu korda vett lõikas nagu hai kalaga oleks tegemist. Selle augu läbikammimine ebaõnnestus täielikult. Kaks liini keerasid ennast sassi ja nii tõmbasin paadi kaldaäärde ja harutasin oma varanduse lahti. Kuna teisi paate polnud ühtegi peal, siis tõmbasin mootoriga esimese kose kivide taha tagasi ja tulin sama marsuuti pidi uuesti. Ja ilus paksuke näitas ennast jälle sama kohapeal:-)
Ilma kontaktideta kulgesin selle piirkonna edukalt läbi. Järgmine kala näitas ennast paar korda teise kose kõrval. Peale seda veel üks poiss kahe kose vahel oleval kiire vooluga lõigul ja järgmine ... seda enam ei tulnudki. Sügava piiril ega sügava enda peal ei paistnud ühtegi liikumist toimuvat. Kella kaheks olin täielikult üle kuumenenud ja kolisin koju tagasi. Vette, ujuma...
Õhtul kell seitse näitas termomeeter veel enamat, lausa 29 kraadi. Ja kusagilt otsast ei paistnud see langema hakkavad. Egas midagi, tuleb uuesti praadima minna, vähemalt päike nüüd enam näkku ei paista, lohutasin ennast alla loivates. Vahetasin paar lanti välja ja otsa sai seotud pisike puna-must-kollane hejo, punane edi, lilla poppeli ja oranz hejo. Trassiks valisin uuesti soome poole. Ehk siis sama mis lõunapaiku.
Jälle ilusad kalanäitamised juba tavaks saanud kohtades. Oma kümme erinevat kala sai esimese paaritunnise tiiru jooksul kindlasti ära nähtud. Ja kõik nad enne sügavat, kus üldse mingit elu ei paistnud. Kui enne veetõusu enamasti kalad välja hüppasid ja alla prantsatasid, siis nüüd oli rohkem selja või sabauime keerutamised peale üle mindud. Päevane harjuse nälg oli ka kustutatud ja putukas eksis kellegi suhu väga harva.
Teise tiiru tegin samade lantidega pisut kaugemalt alustades. Rootsi jõe suudme auk, siis diagonaalis üle jõe ja uuesti soome kallas. Sellel tiirul kala aga juba vähem ennast näitas. Vahepeal oli tuul ka lõppenud ja nii oli korraga õhk täis ödökaid, kes kõrvadesse-silmadesse pidevalt pesa teha tahtsid. Jube tüütud kujud. Tapad ühe vihaga ära, tuleb kusagilt kaks asemele. Tiksusin ödökate saatel õlut rüübates kuidagi trassi lõpuni. Päikeseloojang oli vapustavalt ilus, kui vaid neid putukaid pole pidevalt vaadet segama tulnud. Kaksteist tulin maha. Neli tundi sõudmist, neist pool aega justkui saunas ja teine pool aega miskis imelikus ödöka maailmas.
Õhtul ilmusid välja ka ülenaabrite paadid. Neis mõlemas kolm noort meest. Mõlemad valepidi - nina allavoolu - aerutasid. Lärm ja pudel käsikäes käisid. Heasti ikka ei usu, et neil see kala kinni oli olnud. Meelde tuli see, kuidas esimesel korral Tõnuga aerutades plekklante vedasime. Need jäid ka kenasti kivide taha kinni ja kärri tuli nagu oleks suured kollid otsas...
Kuna meile eestist külalised tulid, siis tegin sama õhtul vaid kiire tunnikese jõepeal.Teisipäev konutasime kodus ja seetõttu oli asja vee peale ka rohkem. Hommikul sai naabritega, need samad kes eelmine aasta mingi müügivõistluse preemiareisina Tamperest siia olid tulnud, vesteldud. Eile õhtul olla ülenaabritel kala kinni olnud, pea pool tundi väsitanud ja siis ära läinud. No vast hakkab midagi tekkima...
Lõuna paiku tegin esimese tiiru jõele. Minnes sooja 27 kraadi. Päike paistis lagipähe. Tuule oli põhjapoole keeranud ja nii pani iga aerutõmme korralikult higi jooksma. Landivalikuks sai seatud - punane jan, punane edi, oranz wäylä, oranz hejo. Vesi oli eelmise nädalaga paarkümmend sentimeetrit tõusnud ja seetõttu sai liinidele prahi korjamiseks ka rohusõlmed rakendatud.
Tiir piki soome randa algas kahe ilusa kala näitamisega juba enne esimest koske. Pisike harjus tundus päikesest piste saanud olevat ja seda ronis putuka otsa iga natukese aja tagant. Sõitsin esimesest kosest jõe keskpoolelt läbi ja kulgesin sama liini pidi edasi. Peagi kolmas kala näitas. Kena 7-8 kilone paksuke tegi väljahüppe vahetult enne lante. Lausa ime, et ta ühele langedes otsa ei vajunud. Hetk hiljem peenike piitsavars kümme meetrit eemal hüppas. Kammisin tsooni kenasti veel korra üle...
... edasi kulgedes külmakapi augus kena seljauim mitu korda vett lõikas nagu hai kalaga oleks tegemist. Selle augu läbikammimine ebaõnnestus täielikult. Kaks liini keerasid ennast sassi ja nii tõmbasin paadi kaldaäärde ja harutasin oma varanduse lahti. Kuna teisi paate polnud ühtegi peal, siis tõmbasin mootoriga esimese kose kivide taha tagasi ja tulin sama marsuuti pidi uuesti. Ja ilus paksuke näitas ennast jälle sama kohapeal:-)
Ilma kontaktideta kulgesin selle piirkonna edukalt läbi. Järgmine kala näitas ennast paar korda teise kose kõrval. Peale seda veel üks poiss kahe kose vahel oleval kiire vooluga lõigul ja järgmine ... seda enam ei tulnudki. Sügava piiril ega sügava enda peal ei paistnud ühtegi liikumist toimuvat. Kella kaheks olin täielikult üle kuumenenud ja kolisin koju tagasi. Vette, ujuma...
Õhtul kell seitse näitas termomeeter veel enamat, lausa 29 kraadi. Ja kusagilt otsast ei paistnud see langema hakkavad. Egas midagi, tuleb uuesti praadima minna, vähemalt päike nüüd enam näkku ei paista, lohutasin ennast alla loivates. Vahetasin paar lanti välja ja otsa sai seotud pisike puna-must-kollane hejo, punane edi, lilla poppeli ja oranz hejo. Trassiks valisin uuesti soome poole. Ehk siis sama mis lõunapaiku.
Jälle ilusad kalanäitamised juba tavaks saanud kohtades. Oma kümme erinevat kala sai esimese paaritunnise tiiru jooksul kindlasti ära nähtud. Ja kõik nad enne sügavat, kus üldse mingit elu ei paistnud. Kui enne veetõusu enamasti kalad välja hüppasid ja alla prantsatasid, siis nüüd oli rohkem selja või sabauime keerutamised peale üle mindud. Päevane harjuse nälg oli ka kustutatud ja putukas eksis kellegi suhu väga harva.
Teise tiiru tegin samade lantidega pisut kaugemalt alustades. Rootsi jõe suudme auk, siis diagonaalis üle jõe ja uuesti soome kallas. Sellel tiirul kala aga juba vähem ennast näitas. Vahepeal oli tuul ka lõppenud ja nii oli korraga õhk täis ödökaid, kes kõrvadesse-silmadesse pidevalt pesa teha tahtsid. Jube tüütud kujud. Tapad ühe vihaga ära, tuleb kusagilt kaks asemele. Tiksusin ödökate saatel õlut rüübates kuidagi trassi lõpuni. Päikeseloojang oli vapustavalt ilus, kui vaid neid putukaid pole pidevalt vaadet segama tulnud. Kaksteist tulin maha. Neli tundi sõudmist, neist pool aega justkui saunas ja teine pool aega miskis imelikus ödöka maailmas.
Õhtul ilmusid välja ka ülenaabrite paadid. Neis mõlemas kolm noort meest. Mõlemad valepidi - nina allavoolu - aerutasid. Lärm ja pudel käsikäes käisid. Heasti ikka ei usu, et neil see kala kinni oli olnud. Meelde tuli see, kuidas esimesel korral Tõnuga aerutades plekklante vedasime. Need jäid ka kenasti kivide taha kinni ja kärri tuli nagu oleks suured kollid otsas...
teisipäev, 22. juuli 2014
Tornio jõgi, Väylänpää, 19. juuli 2014 - loimulohi
Laupäev sai ennelõunal üks kiire
tiir tehtud. Suht keset jõge terve distants. Nagu ikka mõned kalad
nähtud. Päeval tegime aga loimulohit.
Suurem püük sai õhtul ette võetud.
Kella kuuest peale. Eemal vaikselt äikest hakkas korjama.
Landivarustuses vahetasin jässe välja musta-punase lilli vastu.
Trassiks valisin soome kalda sel kaalutlusel, et see aeglasem ja kui
äike peale tuleb siis jõuan kiiremini koju pakku. Äikese pilv
paistis üsna paigal seisvat nii kuue kilomeetri kaugusel. Lasin
vaikselt edasi ja jõudsin teise koseni välja. Seal vool kiireks
läheb ja kisub kiirelt paadi allavoolu ja viib kiiremini pilvele
vastu. Sain vaevalt pool kahe kärestiku vahelisest alast läbi
võetud, kuid tuli räige tuul ja eemalt oli selgelt kaldaäärest
näha, kuidas must vari randapidi aina lähemale tuleb. Toppisin
jänese püksi ja tegin ruttu vehkat.
Randudes vaikselt juba tibas. Kolisin
üles mäeveerule mökki ära, ootama jäädes, et millal siis
kallama hakkab. Ootasin ja passisin... ning pilv keeras kenast ennast
meie äärest vaikselt ida suunas. Ei tulnudki päris peale.
Tegin siis ühe tiiru selle peale veel.
Lante vahetamata. Kui enne äikest üksikuid hüppeid näha oli, siis
nüüd läks rahvusvaheliseks benji hüpete võistluseks lahti. Oma
kakskümmend hüpet nägin kindlasti järgmise kahe tunni jooksul
ära. Mõnele õnnestus päris kenasti peale aerutada, kuid nagu juba
tavaks saanud – tulutult.
Kümne paiku tulin maha, sauna.
Pühapäev tegin kesk rannailma, peale
minnes juba 24 kraadi näitas ja maha tulles lausa 27 kraadi, ühe
pika tiiru sügava peale välja. Landikombinatsiooni järjekordselt
vahetamata.
Esimesed kalad hüppasid juba rootsi
saare all, millest seekord hästi ligidalt üritasin mööduda. Üks
hüppajatest tundus päris kena 3-4 kilone merikas olevat. Tundus
teine nii täpiline. Või siis oli täpihaigust põdev ülisuur
särg:-)
Seejärel koskedeni suht igav sõit
ilma silmailu pakkuvate numbriteta. Kuniks peale koski, paatide
sisselaskmise koha lähedal, läks korralikuks laulupeaks. Juhatas
sisse üks punn, tundus, et tittilohi on platsis. Sellele vastasid
terve kanonaadiga korralikud meetrised volaskid. Üks ilusam kui
teine, graatsiaid ja erinevas stiilis vettehüppeid rohkem kui
olümpiamängude kavasse võetud on. Enamasti hüpped nii saja meetri
peal, mõni ka lähemal ning neile ka kenasti peale sai sõidetud...
... otsustasin, et lähen siis sügava
peale ka edasi. Siin sama trall ja tagaajamine edasi käis. Üks
poiss otsustas paadi kõrval, vast kümne meetri kaugusel, kolm korda
järjest välja hüpata. Lahedalt oli näha, kui maandudes külje
peale, lasi ennast vees hetke veel samas poosis allavett vajuda, et
siis uuesti pea ees täispikkuses välja karata ja uuesti mõnuledes
vees lebotada. Äkki nad päiksevanne võtavad:-)
Kolmest tulin maha ära, sest retk
Abisko suunas vajas ette võtmist. Meil kindel plaan mägedes paar
lumepalli veeretada. Jõel esmaspäeva õhtuni niikuinii ka
keeluaeg.
Vesi Tornios on peale nädalast
paigalseismist ootamatult tõusma hakanud. Täna pea kümme
sentimeetrit kõrgem kui eile. On see hea või paha, seda saab veel
näha.
laupäev, 19. juuli 2014
Tornio jõgi, Väylänpää, 18. juuli 2014 - k....t ahven
Päev möödus Rovaniemis - mingi punase mantliga habemik, pitsa, xboxi mängude pood jms. Nüüd paariks päevaks kindlustatud, et poissi kalale ei meelita. Star Warsi mängud on hetkel tähtsamad.
Tagasi jõudes läksin peale kaheksat paariks tiiruks peale. Ilm endiselt päikeseline ja soe, rootsi poolel aga äikesepilv ennast vaikselt kokku korjas. Lantide seas ühe vahetuse tegin - jässe vahetasin teise värvi vastu ning otsa sai seotud saksa värvidest kala imitatsioon. Asjad seotud lükkasin paadi kaldast lahti ja kulgesin allavoolu. Hetk hiljem vajusin mööda tõelisest kangelasemapardist, kel kaasas kolmteist pardipoega. Väga viljakas aasta...
Esimene tiir oli algselt plaanis rootsi saare taha kulgeda, kuid suurest kivist möödudes hakkas jõe keskel kala pinnast väljas käima ja nii jätsingi paadi keset veeriba laskuma. Kala käis neli korda pinnas, korra üsna lantide ligidal, kuid võttu ei järgnenud. Edasi soome poole ja koskede kõrval uuesti keset jõge tagasi. Tükk aega ükski iludus ennast näitamas ei käinud, kuni viimase kose taga olevas augus lõhe korraliku lennuga paraja maoka pani. Landid vaid kümme meetrit sellest ülesvoolu. No ilusasti sai peale sõidetud, et kohe kohe vajutab ... tutkit. Vaikselt vajus hoopis paat allavett ja see kala jäi oma asju edasi toimetama.
Kulgesin oma viiskümmend meetrit edasi, kui ootamatult vasakpoolne ritv jõnksatas. Mitte tugevasti, aga ega need eelmisedki võtud just agressiivsusega ole üllatanud. Tõmbasin paadile hoo sisse, ritva vajus allapoole ja midagi jäi taha. Kärri aga ei järgnenud ja paar sekundit hiljem oli miski koos landiga vee peale paadile juba järgi ujumas. Ahven krt. Paarisaja grammine. Tõeline koskede kuningas:-) tuli siis jässe landi otsa. Võttis ikka korralikult siunama.
Tiiru lõpetasin natuke enne paadilaskmise kohta ja läksin teisele katsele. Trass täpselt sama mis esimesel katsel. Selle vahega, et kuni koskedeni mitte ühte hüpet ei näinud. Kammisin just viimase kose kõrval olevat auku läbi, kui kalda pool natukene allavoolu üle pika aja keegi ennast näitas. Suundusin siis sinnapoole.
Hüpe oli toimunud piisavalt kaugel, et mitte täpselt aru saada, millist voolujoont peaks hoidma. Jõudsin natuke lähemale ja kala näitas ennast uuesti. Veel lähemale ja kala juba viie meetri kaugusel lantidest uuesti pinda tuli. Paik ise üsna madal ja rohune, nii kulgesin kohast vaikselt üle. Sain mööda, kui seljataga järgmine hüpe. Egas midagi, tõmbasin paadi ranna äärde, vajutasin aerudele ja sõitsin sada meetrit vastu voolu.
Puhastasin landid rohust ja läksin järgmisele katsele. Nüüd juba kaks kala korraga pinnas käisid, valisin sedapuhku natuke kaugema joone. Jälle mitu hüpet, kala vaevalt viie meetri kaugusel lantidest ja jälle ei miskit... uuesti sada meetrit ülespoole ning kolmas tiir. Ja kõik kordus täpselt samamoodi. Ilma resultaadita. Kalapüük pidavat närve rahustama. Kui kümne kilone kala pidevalt lantide juures pinnas käib, siis see küll närve ei rahusta. Pigem vastupidi - kohe kõvasti häirib kui nii lähedal hüppavad ja ei võta. Justkui narritavad, et siin ma olen ja tee mis sa tahad, siia ma ka jään.
Peagi ka kolmas katse lõpetatud sai ja lõhed selja taha jäid. Kulgesin tiiru lõpuni ja tulin enne südaööd maha. Ju siis polnud tänaste lõhede seas minu kala.
Tagasi jõudes läksin peale kaheksat paariks tiiruks peale. Ilm endiselt päikeseline ja soe, rootsi poolel aga äikesepilv ennast vaikselt kokku korjas. Lantide seas ühe vahetuse tegin - jässe vahetasin teise värvi vastu ning otsa sai seotud saksa värvidest kala imitatsioon. Asjad seotud lükkasin paadi kaldast lahti ja kulgesin allavoolu. Hetk hiljem vajusin mööda tõelisest kangelasemapardist, kel kaasas kolmteist pardipoega. Väga viljakas aasta...
Esimene tiir oli algselt plaanis rootsi saare taha kulgeda, kuid suurest kivist möödudes hakkas jõe keskel kala pinnast väljas käima ja nii jätsingi paadi keset veeriba laskuma. Kala käis neli korda pinnas, korra üsna lantide ligidal, kuid võttu ei järgnenud. Edasi soome poole ja koskede kõrval uuesti keset jõge tagasi. Tükk aega ükski iludus ennast näitamas ei käinud, kuni viimase kose taga olevas augus lõhe korraliku lennuga paraja maoka pani. Landid vaid kümme meetrit sellest ülesvoolu. No ilusasti sai peale sõidetud, et kohe kohe vajutab ... tutkit. Vaikselt vajus hoopis paat allavett ja see kala jäi oma asju edasi toimetama.
Kulgesin oma viiskümmend meetrit edasi, kui ootamatult vasakpoolne ritv jõnksatas. Mitte tugevasti, aga ega need eelmisedki võtud just agressiivsusega ole üllatanud. Tõmbasin paadile hoo sisse, ritva vajus allapoole ja midagi jäi taha. Kärri aga ei järgnenud ja paar sekundit hiljem oli miski koos landiga vee peale paadile juba järgi ujumas. Ahven krt. Paarisaja grammine. Tõeline koskede kuningas:-) tuli siis jässe landi otsa. Võttis ikka korralikult siunama.
Tiiru lõpetasin natuke enne paadilaskmise kohta ja läksin teisele katsele. Trass täpselt sama mis esimesel katsel. Selle vahega, et kuni koskedeni mitte ühte hüpet ei näinud. Kammisin just viimase kose kõrval olevat auku läbi, kui kalda pool natukene allavoolu üle pika aja keegi ennast näitas. Suundusin siis sinnapoole.
Hüpe oli toimunud piisavalt kaugel, et mitte täpselt aru saada, millist voolujoont peaks hoidma. Jõudsin natuke lähemale ja kala näitas ennast uuesti. Veel lähemale ja kala juba viie meetri kaugusel lantidest uuesti pinda tuli. Paik ise üsna madal ja rohune, nii kulgesin kohast vaikselt üle. Sain mööda, kui seljataga järgmine hüpe. Egas midagi, tõmbasin paadi ranna äärde, vajutasin aerudele ja sõitsin sada meetrit vastu voolu.
Puhastasin landid rohust ja läksin järgmisele katsele. Nüüd juba kaks kala korraga pinnas käisid, valisin sedapuhku natuke kaugema joone. Jälle mitu hüpet, kala vaevalt viie meetri kaugusel lantidest ja jälle ei miskit... uuesti sada meetrit ülespoole ning kolmas tiir. Ja kõik kordus täpselt samamoodi. Ilma resultaadita. Kalapüük pidavat närve rahustama. Kui kümne kilone kala pidevalt lantide juures pinnas käib, siis see küll närve ei rahusta. Pigem vastupidi - kohe kõvasti häirib kui nii lähedal hüppavad ja ei võta. Justkui narritavad, et siin ma olen ja tee mis sa tahad, siia ma ka jään.
Peagi ka kolmas katse lõpetatud sai ja lõhed selja taha jäid. Kulgesin tiiru lõpuni ja tulin enne südaööd maha. Ju siis polnud tänaste lõhede seas minu kala.
reede, 18. juuli 2014
Tornio jõgi, Väylänpää, 17. juuli 2014 - kui salajärvel jäi käimata...
Päeval oli mõte "salajärvel" ära käia, et poiss saaks haugidega madistada, kuid Unto maja juurest läbi sõites ja teisi lapsi nähes muutus plaan jalgpalliks ja muudeks mängudeks ümber. Nii jäigi minemata...
...õhtul tegime Rasmusega siiski koos ühe tiiru jõe peal. Hiljem üksi veel kaks tiiru otsa. Päev läbi olnud pilvisus hajus õhtuks ning tõi päikese välja. Ka temperatuur oli mõnusalt mõistlik, nii paarikümne kraadi ümber. Nii, et igati mõnus õhtu jõel konutamiseks.
Lante vahetama ei hakanud, võidukas seltskond jäi püüdma. Esimene tiir rootsi saare juurest, siis üle jõe ja koskede kõrvalt kuni paatide sisselaskmise kohani välja. Silme alla jäi vaid üks lõhe hüpe ja see ka sellises kauguses, et orientiiriks seda paika võtta ei õnnestunud. Miskit imelikku on harjustega juhtunud, terve õhtu peale vaid paar võttu ja needki pisemad poisid. Tulemust pole andnud ka putukate vahetamine.
Teine tiir täpselt sama trass. Ja sama tulemus. Kell väheke hilisem ja kala seetõttu enda näitamise kohapealt sutsu aktiivsem. Aga mitte hullupööra...
Kolmas tiir soome rannikut pidi näitas juba korralikumalt kalu. Esimese kose järel lühikeste vahedega kolm lõhet pinnas käisid, polnud küll hiiglased, aga ilusad ja majesteetlikud sellegi poolest. Kahele neist ka peale aerutada õnnestus, kuid võttu ei järgnenud. Kuna kell juba hiline ja saun ootamas, siis pikka tiiru ei teinud ja peale kümmet juba maha sai tuldud.
Enamus paate ka kodinad kokku panid. Kõik on vist lootuse kaotanud. Naabrimees Lassel ka teine päev nullitamist... Vaatasin päeval, et suitsusauna juures viimane kala 13.07 saadi, lappeanlomas üldse viimane märge 11.07 ... Ehk üsna vaikne on see aeg praegu.
Lõhesid muidugi jõkke tuleb usinalt juurde - endiselt üle tuhande kala loetletakse päevas ülesvoolu ujuvat. Nüüd ilmad ka natuke jahedamad, vast vee temperatuur langema hakkab ja kalale uuesti eluvaimu sisse tagasi puhub.
...õhtul tegime Rasmusega siiski koos ühe tiiru jõe peal. Hiljem üksi veel kaks tiiru otsa. Päev läbi olnud pilvisus hajus õhtuks ning tõi päikese välja. Ka temperatuur oli mõnusalt mõistlik, nii paarikümne kraadi ümber. Nii, et igati mõnus õhtu jõel konutamiseks.
Lante vahetama ei hakanud, võidukas seltskond jäi püüdma. Esimene tiir rootsi saare juurest, siis üle jõe ja koskede kõrvalt kuni paatide sisselaskmise kohani välja. Silme alla jäi vaid üks lõhe hüpe ja see ka sellises kauguses, et orientiiriks seda paika võtta ei õnnestunud. Miskit imelikku on harjustega juhtunud, terve õhtu peale vaid paar võttu ja needki pisemad poisid. Tulemust pole andnud ka putukate vahetamine.
Teine tiir täpselt sama trass. Ja sama tulemus. Kell väheke hilisem ja kala seetõttu enda näitamise kohapealt sutsu aktiivsem. Aga mitte hullupööra...
Kolmas tiir soome rannikut pidi näitas juba korralikumalt kalu. Esimese kose järel lühikeste vahedega kolm lõhet pinnas käisid, polnud küll hiiglased, aga ilusad ja majesteetlikud sellegi poolest. Kahele neist ka peale aerutada õnnestus, kuid võttu ei järgnenud. Kuna kell juba hiline ja saun ootamas, siis pikka tiiru ei teinud ja peale kümmet juba maha sai tuldud.
Enamus paate ka kodinad kokku panid. Kõik on vist lootuse kaotanud. Naabrimees Lassel ka teine päev nullitamist... Vaatasin päeval, et suitsusauna juures viimane kala 13.07 saadi, lappeanlomas üldse viimane märge 11.07 ... Ehk üsna vaikne on see aeg praegu.
Lõhesid muidugi jõkke tuleb usinalt juurde - endiselt üle tuhande kala loetletakse päevas ülesvoolu ujuvat. Nüüd ilmad ka natuke jahedamad, vast vee temperatuur langema hakkab ja kalale uuesti eluvaimu sisse tagasi puhub.
neljapäev, 17. juuli 2014
Tornio jõgi, Väylänpää, 16. juuli 2014 - ära tuli, eesti landi otsa!
Hommiku kell kuus tegin silmad lahti. Katusel kribas vihma, lõpuks ometi rannailm ära muutuma hakkab. Panin silmad kinni ja norskasin edasi.
Lõuna paiku, peale hommikukohvisid, mõtlesin ühe kiire tiiru teha. Ilm kergelt pilves, eemal kusagil üksikuid siniseid laike pilvede vahele paistis. Temperatuur ka mõnusalt normaalne 21 kraadi, eelmiste päevadega võrreldes päris korralikult vähem. Landid jätsin samad, muutsin vaid keskmistel ritvadel kohad ära.
Tiir rootsi saare kõrvalt, suure kivi juurest üle jõe, teise ja kolmanda kose kõrvalt ja siis jälle rootsi poolele. Esimene kala ei lasknud ennast kaua oodata. Päike oli vahepeal pilve tagant välja piilunud ja vastu päikest vaadates käis kena 5-6 kilone kala nagu must tont veepinnast kõrgel hüppel üle. Saarest allapoole. Nii sada meetrit lantidest. Kuna tuul puhus vastuvoolu, siis jõudsid landid sinna piirkonda vast veerand tundi hiljem. Kammisin kogu platsi läbi ja suundusin seejärel teisele poole jõge.
Teine kala näitas ennast kose eest, kuid sinna ma enam kulgeda ei jõudnud. Koskede kõrvale jõudes oli tuul juba päris korralik. Õnneks vastuvoolu puhus ja kannatas püüda. Aerutama praktiliselt ei pidanud, vaid suuna muutuste jaoks sai labasid vette vajutatud. Vaikselt kulgesin koskedest tulutult mööda.
Kolmas kala käis pinnas rootsi ranna punase maja all. Suund sai koheselt sinnapoole võetud. Mõnda aega hiljem veel kaks kala samal lõigul ennast paar korda näitasid, ilma lantide vastu huvi tundmata. Paatide sisselaskmise koha vastas võtsin ridvad kokku ja tulin tulema. Null võttu nii lantide kui ka putukaga.
Paar tundi hiljem otsustasime poisiga rootsi jõe suudmesse haugi püüdma minna. Landikarp kaasa ja üle jõe. Kaasa sai tiritud vaid jigitüüpi ja poisi angry birds tüüpi lant.
Üllatuseks vesi suudmes pea olematu. Peagi paar jigi põhja jäid ja nii sai otsa seotud mänguasi. Paar viset ei miskit ja siis ootamatult kusagilt eemalt haugipunn tuiskas kohale ja üritas lanti haarata...otsa ei jäänud ... järgmine vise - deja vu... veel üks vise ja jälle kõik kordus. Peale kolmandat võttu sai kala vist aru, et asi ikka õige ei ole ja uuesti proovima ei tulnud.
Mõni aeg hiljem teise koha pealt veel kaks võttu, millest üks ka otsa jäi, kuid ära kukkus. Tegelikult lausa ulme, et seal kahekümne sendises vees üldse kala oli. Paar tundi vees lobistatud tulime koju ära. Saagita. Jälle. Peame ikka salajärve ette võtma.
Õhtul võtsin sammud uuesti jõe äärde. Naisele sai lubatud, et nii kümme-pool üksteist olen tagasi. Sauna ka vaja minna ...Landi valikusse sai tehtud kaks muudatust ja lahingusse läksid sedapuhku vasakult lugedes - kuldne-lillakas jässe, oranz wäylä, eestimaine väike punane ja oranzikas hejo. Tuul oli vähe vaiksemaks jäänud. Jõel päris mitu paati, enamus neist koskedest allpool.
Esimeseks tiiruks sai valitud soome kallas ja teisest kosest alates jõe keskele. Juba alguses kiskus kõik kiiva. Enne esimest koske kontrollisin, ega lantidel rohtu ei ole; raputasin hejolt libled küljest ja ei pannud vette tagasi saates tähele, et kolmiku konks üle tamiili libises... tagajärjeks viis minutit hiljem kümme meetrit krussis tamiili. Tõmbasin kaldale ja likivideerisin jama. Vähe sellest, peale esimest koske nägin kala pinnas keeramas, tegin paadile liiga järsu pöörde ja tulemuseks oli kahe landi liiga tugev sõbrunemine. Jälle ridvad välja...
Otsustasin, et uuesti samast kohast pole enam mõtet jätkata ja sõitsin paadiga ülesvoolu, rootsi jõe suudmest natuke edasi. Teine tiir samad landid, kuid vahetasin keskmised omavahel ära - tundusid kuidagi liiga risti üksteise suhtes sõitvat. Sõidu trass algselt rootsi poolel, siis soome poolel ja hiljem koskede kohal jõe keskele. Sain vaevu veerand tundi sõita, kui naabrimees oma lastega jõevoolu valesti hindas ja mu trassile ette koperdama sõitis. Õnneks taipas ta peagi oma viga ja tõmbas kõrvale. Sain oma valitud marsuudile tagasi.
Saare taga, suure männi juures käis korralik kala lantide juures kaks pinnal ennast näitams. Solgutasin oma pakutavat, kuid võttu ei saanud. Ometi nii täpselt õnnestus talle landid nina ette toppida:-( Soome poolsele kaldale tagasi sõites päris mitut hüpet koskede kohal, jõe keskel nägin. Kammisin sellegi paiga ilusti läbi, ilma kaladega koostööd saavutamata. Mõttes arvutasin, et nüüd juba kaheksa tundi ilma tulemuseta aerutatud, et võiks ju juba nagu võtta küll, aga ilmselt mitte täna.
Kell juba veerand üksteist ka, aeg juba kodupoole sättida, kui nägin nii viie-kuuekümne meetri pealt järgmist hüpet. Tundus täpselt voolujoonel olevat ja nii lasin paadil otse alla minna, ilma sikk-sakke tegemata. Jõudsin peaaegu sinnapaika välja, kui kala minust meetrit kümme paremal ja natuke lantidest allavoolu uuesti pinnas käis. Otsustasin sasidega riskida ja tõmbasin julmalt paremale. Vedas, landid jooksid kenasti järgi ja maandusid täpselt seal kus tahtsin. Hetk hiljem hakkas vasakult teine ritv vaikselt allapoole vajuma...
...kolm kiiret aerutõmmet päädisid võimsa kärriga. Kala pani allavoolu jooksuga minema. Esimese kaika kerisin jooksu ajal kenasti välja. Teise kerimise ajal sööst lõppes ja nii haarasin ridva pihku. Kuidagi ukerdasin kaks järgmist ritva ka kenasti välja, vaid putuka õnge tamiili lappasin käega paadi põhja. Seekord paanikaosakond tööle ei läinud:-)
Lõhe tegi paar kena hüpet, mis õnnestus pareerida; pikemaid sööste jagus paariks korraks, enne kui kala paadi lähedal väikestele sprintidele üle kolis. Silma järgi näha, et tegemist pole seekord kolliga, lasin kalal rahulikult ennast tühjaks sõita. Landi tagumine kolmik oli lõhe suus ja teine kolmik vabalt rippumas. Peagi ära õnnestus kahvata.
...
See oli millalgi kevadel, kui kirjutasin Eduard Terasele, et ma Lappis palju kalal käin, kas ta ei tahaks mulle testiks paar lanti meisterdada. Landimeister haaras mõttel sarvist ja tegigi minu soovitud värvides kahte erinevat tüüpi landid. Üks natuke suurem, teine väiksem. Kodujõel sai neid proovitud ja tundusid katsetamist väärt olevat. Nii ongi selle reisi algusest saati üks ritvadest alati olnud varustatud ühe Eduardi landiga...
...
Ja nüüd tõi see väiksemat tüüpi punane lant lõhe. Nii et soome landimeistrid värisege, eesti landid ruulivad ka siin kaugel põhjamaal. Suur tänu Sulle Eduard!
Strateegilised mõõtmed: emane kala, 80 cm pikk, 4.8 kg raske. Landiks punane-roheliste triipudega EDI. Lõhe saba oli kusagil viga saanud - ei tea kas võrgust plehku pannud...
Halb uudis ka - täna nägin tervelt nelja surnud lõhet allavoolu hulpivat. Eelmise kümne aasta jooksul ühtegi ei olnud näinud; ei tea mis toimub.
Lõuna paiku, peale hommikukohvisid, mõtlesin ühe kiire tiiru teha. Ilm kergelt pilves, eemal kusagil üksikuid siniseid laike pilvede vahele paistis. Temperatuur ka mõnusalt normaalne 21 kraadi, eelmiste päevadega võrreldes päris korralikult vähem. Landid jätsin samad, muutsin vaid keskmistel ritvadel kohad ära.
Tiir rootsi saare kõrvalt, suure kivi juurest üle jõe, teise ja kolmanda kose kõrvalt ja siis jälle rootsi poolele. Esimene kala ei lasknud ennast kaua oodata. Päike oli vahepeal pilve tagant välja piilunud ja vastu päikest vaadates käis kena 5-6 kilone kala nagu must tont veepinnast kõrgel hüppel üle. Saarest allapoole. Nii sada meetrit lantidest. Kuna tuul puhus vastuvoolu, siis jõudsid landid sinna piirkonda vast veerand tundi hiljem. Kammisin kogu platsi läbi ja suundusin seejärel teisele poole jõge.
Teine kala näitas ennast kose eest, kuid sinna ma enam kulgeda ei jõudnud. Koskede kõrvale jõudes oli tuul juba päris korralik. Õnneks vastuvoolu puhus ja kannatas püüda. Aerutama praktiliselt ei pidanud, vaid suuna muutuste jaoks sai labasid vette vajutatud. Vaikselt kulgesin koskedest tulutult mööda.
Kolmas kala käis pinnas rootsi ranna punase maja all. Suund sai koheselt sinnapoole võetud. Mõnda aega hiljem veel kaks kala samal lõigul ennast paar korda näitasid, ilma lantide vastu huvi tundmata. Paatide sisselaskmise koha vastas võtsin ridvad kokku ja tulin tulema. Null võttu nii lantide kui ka putukaga.
Paar tundi hiljem otsustasime poisiga rootsi jõe suudmesse haugi püüdma minna. Landikarp kaasa ja üle jõe. Kaasa sai tiritud vaid jigitüüpi ja poisi angry birds tüüpi lant.
Üllatuseks vesi suudmes pea olematu. Peagi paar jigi põhja jäid ja nii sai otsa seotud mänguasi. Paar viset ei miskit ja siis ootamatult kusagilt eemalt haugipunn tuiskas kohale ja üritas lanti haarata...otsa ei jäänud ... järgmine vise - deja vu... veel üks vise ja jälle kõik kordus. Peale kolmandat võttu sai kala vist aru, et asi ikka õige ei ole ja uuesti proovima ei tulnud.
Mõni aeg hiljem teise koha pealt veel kaks võttu, millest üks ka otsa jäi, kuid ära kukkus. Tegelikult lausa ulme, et seal kahekümne sendises vees üldse kala oli. Paar tundi vees lobistatud tulime koju ära. Saagita. Jälle. Peame ikka salajärve ette võtma.
Õhtul võtsin sammud uuesti jõe äärde. Naisele sai lubatud, et nii kümme-pool üksteist olen tagasi. Sauna ka vaja minna ...Landi valikusse sai tehtud kaks muudatust ja lahingusse läksid sedapuhku vasakult lugedes - kuldne-lillakas jässe, oranz wäylä, eestimaine väike punane ja oranzikas hejo. Tuul oli vähe vaiksemaks jäänud. Jõel päris mitu paati, enamus neist koskedest allpool.
Otsustasin, et uuesti samast kohast pole enam mõtet jätkata ja sõitsin paadiga ülesvoolu, rootsi jõe suudmest natuke edasi. Teine tiir samad landid, kuid vahetasin keskmised omavahel ära - tundusid kuidagi liiga risti üksteise suhtes sõitvat. Sõidu trass algselt rootsi poolel, siis soome poolel ja hiljem koskede kohal jõe keskele. Sain vaevu veerand tundi sõita, kui naabrimees oma lastega jõevoolu valesti hindas ja mu trassile ette koperdama sõitis. Õnneks taipas ta peagi oma viga ja tõmbas kõrvale. Sain oma valitud marsuudile tagasi.
Saare taga, suure männi juures käis korralik kala lantide juures kaks pinnal ennast näitams. Solgutasin oma pakutavat, kuid võttu ei saanud. Ometi nii täpselt õnnestus talle landid nina ette toppida:-( Soome poolsele kaldale tagasi sõites päris mitut hüpet koskede kohal, jõe keskel nägin. Kammisin sellegi paiga ilusti läbi, ilma kaladega koostööd saavutamata. Mõttes arvutasin, et nüüd juba kaheksa tundi ilma tulemuseta aerutatud, et võiks ju juba nagu võtta küll, aga ilmselt mitte täna.
Kell juba veerand üksteist ka, aeg juba kodupoole sättida, kui nägin nii viie-kuuekümne meetri pealt järgmist hüpet. Tundus täpselt voolujoonel olevat ja nii lasin paadil otse alla minna, ilma sikk-sakke tegemata. Jõudsin peaaegu sinnapaika välja, kui kala minust meetrit kümme paremal ja natuke lantidest allavoolu uuesti pinnas käis. Otsustasin sasidega riskida ja tõmbasin julmalt paremale. Vedas, landid jooksid kenasti järgi ja maandusid täpselt seal kus tahtsin. Hetk hiljem hakkas vasakult teine ritv vaikselt allapoole vajuma...
...kolm kiiret aerutõmmet päädisid võimsa kärriga. Kala pani allavoolu jooksuga minema. Esimese kaika kerisin jooksu ajal kenasti välja. Teise kerimise ajal sööst lõppes ja nii haarasin ridva pihku. Kuidagi ukerdasin kaks järgmist ritva ka kenasti välja, vaid putuka õnge tamiili lappasin käega paadi põhja. Seekord paanikaosakond tööle ei läinud:-)
Lõhe tegi paar kena hüpet, mis õnnestus pareerida; pikemaid sööste jagus paariks korraks, enne kui kala paadi lähedal väikestele sprintidele üle kolis. Silma järgi näha, et tegemist pole seekord kolliga, lasin kalal rahulikult ennast tühjaks sõita. Landi tagumine kolmik oli lõhe suus ja teine kolmik vabalt rippumas. Peagi ära õnnestus kahvata.
...
See oli millalgi kevadel, kui kirjutasin Eduard Terasele, et ma Lappis palju kalal käin, kas ta ei tahaks mulle testiks paar lanti meisterdada. Landimeister haaras mõttel sarvist ja tegigi minu soovitud värvides kahte erinevat tüüpi landid. Üks natuke suurem, teine väiksem. Kodujõel sai neid proovitud ja tundusid katsetamist väärt olevat. Nii ongi selle reisi algusest saati üks ritvadest alati olnud varustatud ühe Eduardi landiga...
...
Ja nüüd tõi see väiksemat tüüpi punane lant lõhe. Nii et soome landimeistrid värisege, eesti landid ruulivad ka siin kaugel põhjamaal. Suur tänu Sulle Eduard!
Strateegilised mõõtmed: emane kala, 80 cm pikk, 4.8 kg raske. Landiks punane-roheliste triipudega EDI. Lõhe saba oli kusagil viga saanud - ei tea kas võrgust plehku pannud...
Halb uudis ka - täna nägin tervelt nelja surnud lõhet allavoolu hulpivat. Eelmise kümne aasta jooksul ühtegi ei olnud näinud; ei tea mis toimub.
teisipäev, 15. juuli 2014
Tornio jõel, 15. juuli 2014 - hea, et lõhe aeru pihta ei hüpanud:-)
Öine kalapuhastus ja tähistus venis päris pikale. Aga tehtud see lõhe sai ja täna pealelõunal naine juba lõhesuppi vaaritas ning lõhemarja klaasi toppis...
Ilm õues endiselt palav ja veele eriti ei kippunud. Kella kuue paiku sättisime lõpuks poisiga sammud jõe poole.
Esimese tiiru tegime Rasmusega koos. Soome poolset randa pidi, koskedest keskvee poolelt - ei tahtnud käredaid kohti koos lapsega testima minna... Mina leotasin lõhe lante, seekord komplekt täpselt sama mis eile, sest võitja meeskonnas teatavasti muudatusi ei tehta...
Poisile panin putukaõnge likku. Nii uskumatu kui see ka pole, siis seekord torkis terve tunnise tiiru peale putukat vaid üks punn ja seegi ei jäänud otsa. Kurb küll, aga kala täna poiss ei saanud. Kala ei võtnud, kala ei mänginud. Last rannale tuues nägin lõpuks rootsi saare juures ühte lõhe hüpet...
Viisin Rasmuse koju ja tulin ise tagasi. Teise ja kolmanda tiiru, üsna kiired ja lühikesed, tegin rootsi saare juurest mööda ja seejärel soome poolsete koskede äärest. Esimene kala näitas ennast saarega kohakuti olles, kuid alles siis kui paat tema kõrval oli. Sellest lõhest jäid minu landid kaugele. Teine kala näitas ennast suure männi august allapoole ja see koht sai kõvasti läbi kammitud. Samal ajal kolmas kala samast kohast viiskümmend meetrit keskvee poole ennast näitas...
Kammisin saaretaguse põhjalikult läbi. Ainukesteks võttudeks jäid kaks kolmekümne sendist harjust. Edasi kulgesin üle jõe ja koskede äärest alla. Üks kala koskede vahel korraks pinnas käis, kuid ka see ei tundnud lantide vastu huvi.
Eilsest lõhest veel naeratus huulil tegin kerge käega ühe tiiru täpselt sama trassi pidi veel läbi. Loomulikult kala ennast enam ei näidanud ja võtte ei tulnud. Harjus kaks korda putukat üllatas, kuid mõõdukala seekord otsa ei tulnud. Olin just viimase kose läbi võtnud, sättisin peas ritvade kokkupaneku mõtteid, kui vasakspoolse aeru kõrval, vaevalt meetri kaugusel 6-7 kilone lõhe täies ulatuses veepinda kündis. Ei tea kas tahtis üle aeru hüpata. Oleks natuke lähemal olnud, oleks kenasti aeruga ära "koputada" saanud:-)
Looduse märk - ütleks selle peale Mehis ja jätsin ennast veel viieks minutiks peale. Peagi aeg läbi sai, parem käsi ridva juurde ulatus ja ... viiskümmend meetrit eemal üks kena kala korraliku plärtsatuse korraldas, ja hetk hiljem teise veel otsa... loomulikult kammisin ka selle ala veel läbi. Ja loomulikult tulemuseta.
Nii et kala jões küllaga, aga eilsest alates vähemalt 1 vähem:-)
Ilm õues endiselt palav ja veele eriti ei kippunud. Kella kuue paiku sättisime lõpuks poisiga sammud jõe poole.
Esimese tiiru tegime Rasmusega koos. Soome poolset randa pidi, koskedest keskvee poolelt - ei tahtnud käredaid kohti koos lapsega testima minna... Mina leotasin lõhe lante, seekord komplekt täpselt sama mis eile, sest võitja meeskonnas teatavasti muudatusi ei tehta...
Poisile panin putukaõnge likku. Nii uskumatu kui see ka pole, siis seekord torkis terve tunnise tiiru peale putukat vaid üks punn ja seegi ei jäänud otsa. Kurb küll, aga kala täna poiss ei saanud. Kala ei võtnud, kala ei mänginud. Last rannale tuues nägin lõpuks rootsi saare juures ühte lõhe hüpet...
Viisin Rasmuse koju ja tulin ise tagasi. Teise ja kolmanda tiiru, üsna kiired ja lühikesed, tegin rootsi saare juurest mööda ja seejärel soome poolsete koskede äärest. Esimene kala näitas ennast saarega kohakuti olles, kuid alles siis kui paat tema kõrval oli. Sellest lõhest jäid minu landid kaugele. Teine kala näitas ennast suure männi august allapoole ja see koht sai kõvasti läbi kammitud. Samal ajal kolmas kala samast kohast viiskümmend meetrit keskvee poole ennast näitas...
Kammisin saaretaguse põhjalikult läbi. Ainukesteks võttudeks jäid kaks kolmekümne sendist harjust. Edasi kulgesin üle jõe ja koskede äärest alla. Üks kala koskede vahel korraks pinnas käis, kuid ka see ei tundnud lantide vastu huvi.
Eilsest lõhest veel naeratus huulil tegin kerge käega ühe tiiru täpselt sama trassi pidi veel läbi. Loomulikult kala ennast enam ei näidanud ja võtte ei tulnud. Harjus kaks korda putukat üllatas, kuid mõõdukala seekord otsa ei tulnud. Olin just viimase kose läbi võtnud, sättisin peas ritvade kokkupaneku mõtteid, kui vasakspoolse aeru kõrval, vaevalt meetri kaugusel 6-7 kilone lõhe täies ulatuses veepinda kündis. Ei tea kas tahtis üle aeru hüpata. Oleks natuke lähemal olnud, oleks kenasti aeruga ära "koputada" saanud:-)
Looduse märk - ütleks selle peale Mehis ja jätsin ennast veel viieks minutiks peale. Peagi aeg läbi sai, parem käsi ridva juurde ulatus ja ... viiskümmend meetrit eemal üks kena kala korraliku plärtsatuse korraldas, ja hetk hiljem teise veel otsa... loomulikult kammisin ka selle ala veel läbi. Ja loomulikult tulemuseta.
Nii et kala jões küllaga, aga eilsest alates vähemalt 1 vähem:-)
Tornio jõgi, Väylänpää, 14. juuli 2014 - pea kümnene lõhe!
Esmaspäevane päev. Seega jõgi kella seitsmeni õhtul keelu all ja aega ringi kolistada. Käisime siis Kolari läbi. Oli vist esimene kord, kui kalapoest midagi ei ostnud. Ükski lant ei tundunud selline, et see mu kogust puuduks. Poiss küll ühe silikoon sirpsaba võttis:-) Kuna Saunalahti nett pakkus olematut kiirust - eile sai nelja pilti kaks tundi laetud, siis sai kioskist läbi mindud ja Sonera sim kaart neti jaoks ostetud. Nüüd meil selline internet, et hakka või filme alla laadima.
Lappeanloma juures piilusime lõhesaakide tabelit. Viimane kala oli paberile märgitud 11. juulist. Seega kolm päeva pole keegi midagi saanud... Ja ega tänane ilmgi eriti lootust pakkunud. Tagasiteel juba 29 kraadi termomeeter näitas, päike paistis lagipähe ja esimene asi peale tagasijõudmist on jõkke plätserdama minek...
Vaikselt tiksus aeg seitsmele lähemale. Kammisin eelmise aasta blogi jutud/pildid läbi ja tegin lantide seas kolm vahetust. Otsa sai seotud üks eestimaine, lilla poppeli, oranzikas wäylä (see mille küljest eelmine aasta suur koll plehku pani) ja samat tooni hejo (mis eelmine aasta kala tõi). Nii kui kell kukkus olin paadis.
Esimene tiir piki soome randa. Esimesest kosest ranna poolelt, teisest kosest keskjõe poolest täiesti äärest mööda; kolmanda kose järel kivide varju puhkama ja sealt piki äärt kuni eilse lõpetamise kohani välja. Päris alguses õnnestus kaks mudilast putuka otsa meelitada. Esimene lõhe näitas ennast esimese kose jõe keskpoolsel küljel just siis kui ma teiselt poolt kivivaret olin. Seega temast lantidega üle sõitmine ei tulnud kõne alla. Teine kala käis pinnas teise kose ees ja tema jäi juba paremini paadi liikumistrajektoorile. Mitte et sellest küll mingit tolku oleks olnud...Ja siis pikalt ei ühtegi lõhet nägemis-kuulmis ulatuses, enne kui päris lõpus käis kusagil tugev plärtsatus, aga silma mitte ei jäänud.
Tiiru lõpuks oli vee peal kobaras koos üheksa paati ja seetõttu teisele tiirule mindud saigi. Lante vahetama ei hakanud. Alustuseks jälle soome poolne rand, aga seekord siis teiselt poolt kärestikku. Sealt kus kolme tunni eest kala nägin. Kammisin koha kenast läbi ja olin juba mööda vajunud, kui paadi kõrval keegi ennast näitas. Kurat. Tõmbasin siis paadi kosetagusesse vaiksemasse vette ja tegin jaansonit - tõmbasin korralikult aerutades mõnikümmend meetrit vastu voolu kivideni välja. Seejärel risti kaldaga kala näidanud kaugusele ja lantidega uuesti sellest kohast üle. Ei midagi. Teine tiir samamoodi otsa. Ei midagi. Kui kolmandat korda seda trikki kordasin näitas kala ennast uuesti. Ja jälle ei võtnud ära. Neljas kord sai ette võetud juba jonnist, kuid tulemus ei muutunud...
Kogu selle ühe paiga piinamine kestis oma paarkümmend minutit ja võttis korralikult higiseks. Loobusin selle kala püügist ja kulgesin edasi. Kell juba peale üheteistkümne ka, otsisin külmakastist jahutuseks ühe õlle ja otsustasin püüda veel niikaua, kuniks märjukest jagus. Kala ilmselgelt ei ole koostööaldis ja tundus mõttetu kauemaks peale jääda. Teisedki paadid olid enamasti juba loobunud, vaid paar paati olid jõele jäänud.
Rüüpasin õlut, kontrollisin landid üle ja kulgesin vaikselt allapoole. Sain vaevalt sada meetrit aerutada, kui parempoolne kaigas jõnksu tegi. Üsna kerge, üldse mitte lõheliku. Panin käed tööle ja vaevu-vaevu õnnestus ritva paindesse sõita ning koheselt järgnes kärr. Otsa jäi...
...ja kärri pikkus ütles selgelt, et lõhe. Vajutasin siis jõuliselt aerudele tõmmates paati keskvee poole. Kala pani alguses allavoolu, kui mõnikümmend meetrit hiljem muutis suunda ja pani ülespoole. Loomulikult sellise kiirusega, et jäin kerimisega jänni. Korraks kadus pinge ja peast käis juba läbi sadakond vandesõna, kuid õnn oli minu poolel ning kala ei kukkunud ära.
Sööst minu poole lõppes otse loomulikult üle seesolevate lantide kimamisega. Olin selleks ajaks vaid ühe ridva kokku kerinud, kuid ülejäänud kahe ridva tamiilidest sõitis kala kolinal üle. Kuna nüüd töötas vool juba minu kasuks, siis vaikselt sain seesolevad landid endani lapatud. Ei hakanud harutamise peale vaeva nägema, nii kui lant käes hammustasin selle tamiili küljest lahti. Lõpuks sain kõik kuidagi välja...
Kala oli enamasti korralikult pinge all ja istus põhjas. See andis võimaluse mõelda, et kas tõmmata randa või keset vett. Koseni oli veel sada meetrit minna ja langetasin keskvee kasuks otsuse. Kaigas ühes käes, vaba käega aerutades tõmbasin ennast kividest eemale. Lõhe kulges minust paarikümne meetri kaugusel, põhjapeal tehes mõnesekundilisi sööste. Kulgesime kahekesi koskedest mööda ja selleks ajaks olin kala juba kümne meetri kandi saanud ning nägin teda esimest korda. Kena kümnene tundus. Korraks sain lõhe ka paadi juurde ja tekkis mõte juba kongitsa haaramisele. Jätsin siiski võimaluse kasutamata ja hetk hiljem hakkasin juba otsust kahetsema. Lähedalt mööda tulles oli selgelt näha, et kala vaid ühe konksuga kinni.
Asi ei tundunud just lootusrikas. Lõhel endiselt jõudu küllaga ning olles mind ja paati korra nii lähedalt juba näinud tundus kala otsustavat, et rohkem ta mind näha ei taha. Lõhe istutas ennast põhja peale ja lihtsalt oli seal. Ei edasi ei tagasi. Paari minuti põhjas istumise järel võttis loom ette järgmise katse - põhja alt läbi. Sirutasin ridva küll vette, kuid korraks käis jõnks läbi ning tundus et tamiil jäi paadi põhja taha kinni. Aga ei ikka jäi otsa. Lõhe tundus vaikselt väsima hakkavat ning käis nüüd aina enam enda saba pinnas näitamas. Kuid külje keeramisest oli asi kaugel. Ujus lihtsalt kolm-neli meetrit ühele poole ja siis tagasi. Otsustasin, et proovin teda ikkagi kahvaga haarata, aga see mõte ebaõnnestus ning kalale see ka ei meeldinud. Pani oma viimase jõu mängu ja tegi veel kümne meetrise sööstu paadist eemale...
Olin juba paatide sisselaskmise kohast möödas, kui kala lõpuks uuesti paadi äärde lühemaid distantse ujuma sättis. Polnud ta veel päris läbi ja ilmselt oleks pidanud kahvamisega ootama, kuid silme ees oli kogu aeg häiriv pilt, et kala vaid ühe konksuga kinni. Otsustasin uuesti riskida ja uuesti kahvata. Jälle paar ebaõnnestunud üritust, kuni ühel hetkel sain ikkagi kahva kalale alla ja tõmbasin kahva suu kinni. Samal hetkel kukkus lant suust ja jäi võrku kinni...
Tõstsin peksleva kala kahvaga paati. Kaksiratsi kalale peale ja nuiaga vastu pead. Kui kala lõpuks liikumatuks jäi lasin kuuldavale tarzani hüüu ... mille peale kõrvalolevast mökkist küsimus tuli "kuinka iso" :-) Ilmselt mul pealtvaatajaid kalda peal teisigi oli... Kell oli pool kaksteist.
Tagasisõit kulges rahuloleva naeratuse saatel. Õnne oli mul täna kõvasti olnud. Paar korda tundus juba lahing kaotusega lõppenud olevat ja vigu sai ikka mitmeid tehtud....
Sõitsin just alumisest kosest mööda, kui vees midagi imelikku nägin ja lähemalt uurima sättisin. Umbes samasuur lõhe kulges surnult kõht ülespidi allavoolu. Pikalt uudistama ei jäänud.
Strateegilised andmed andsid lõhemamma pikkuseks meetri ja kaaluks törts alla kümne kilo. Kuna mul üks kümnene sama landiga juba oli, siis ametlikuks numbriks 9,9 sai määratud. Et oskaks neil kahel ikka vahet teha:-) Landiks oranzikas hejo.
Oli võimas õhtu!
Lappeanloma juures piilusime lõhesaakide tabelit. Viimane kala oli paberile märgitud 11. juulist. Seega kolm päeva pole keegi midagi saanud... Ja ega tänane ilmgi eriti lootust pakkunud. Tagasiteel juba 29 kraadi termomeeter näitas, päike paistis lagipähe ja esimene asi peale tagasijõudmist on jõkke plätserdama minek...
Vaikselt tiksus aeg seitsmele lähemale. Kammisin eelmise aasta blogi jutud/pildid läbi ja tegin lantide seas kolm vahetust. Otsa sai seotud üks eestimaine, lilla poppeli, oranzikas wäylä (see mille küljest eelmine aasta suur koll plehku pani) ja samat tooni hejo (mis eelmine aasta kala tõi). Nii kui kell kukkus olin paadis.
Esimene tiir piki soome randa. Esimesest kosest ranna poolelt, teisest kosest keskjõe poolest täiesti äärest mööda; kolmanda kose järel kivide varju puhkama ja sealt piki äärt kuni eilse lõpetamise kohani välja. Päris alguses õnnestus kaks mudilast putuka otsa meelitada. Esimene lõhe näitas ennast esimese kose jõe keskpoolsel küljel just siis kui ma teiselt poolt kivivaret olin. Seega temast lantidega üle sõitmine ei tulnud kõne alla. Teine kala käis pinnas teise kose ees ja tema jäi juba paremini paadi liikumistrajektoorile. Mitte et sellest küll mingit tolku oleks olnud...Ja siis pikalt ei ühtegi lõhet nägemis-kuulmis ulatuses, enne kui päris lõpus käis kusagil tugev plärtsatus, aga silma mitte ei jäänud.
Tiiru lõpuks oli vee peal kobaras koos üheksa paati ja seetõttu teisele tiirule mindud saigi. Lante vahetama ei hakanud. Alustuseks jälle soome poolne rand, aga seekord siis teiselt poolt kärestikku. Sealt kus kolme tunni eest kala nägin. Kammisin koha kenast läbi ja olin juba mööda vajunud, kui paadi kõrval keegi ennast näitas. Kurat. Tõmbasin siis paadi kosetagusesse vaiksemasse vette ja tegin jaansonit - tõmbasin korralikult aerutades mõnikümmend meetrit vastu voolu kivideni välja. Seejärel risti kaldaga kala näidanud kaugusele ja lantidega uuesti sellest kohast üle. Ei midagi. Teine tiir samamoodi otsa. Ei midagi. Kui kolmandat korda seda trikki kordasin näitas kala ennast uuesti. Ja jälle ei võtnud ära. Neljas kord sai ette võetud juba jonnist, kuid tulemus ei muutunud...
Kogu selle ühe paiga piinamine kestis oma paarkümmend minutit ja võttis korralikult higiseks. Loobusin selle kala püügist ja kulgesin edasi. Kell juba peale üheteistkümne ka, otsisin külmakastist jahutuseks ühe õlle ja otsustasin püüda veel niikaua, kuniks märjukest jagus. Kala ilmselgelt ei ole koostööaldis ja tundus mõttetu kauemaks peale jääda. Teisedki paadid olid enamasti juba loobunud, vaid paar paati olid jõele jäänud.
Rüüpasin õlut, kontrollisin landid üle ja kulgesin vaikselt allapoole. Sain vaevalt sada meetrit aerutada, kui parempoolne kaigas jõnksu tegi. Üsna kerge, üldse mitte lõheliku. Panin käed tööle ja vaevu-vaevu õnnestus ritva paindesse sõita ning koheselt järgnes kärr. Otsa jäi...
...ja kärri pikkus ütles selgelt, et lõhe. Vajutasin siis jõuliselt aerudele tõmmates paati keskvee poole. Kala pani alguses allavoolu, kui mõnikümmend meetrit hiljem muutis suunda ja pani ülespoole. Loomulikult sellise kiirusega, et jäin kerimisega jänni. Korraks kadus pinge ja peast käis juba läbi sadakond vandesõna, kuid õnn oli minu poolel ning kala ei kukkunud ära.
Sööst minu poole lõppes otse loomulikult üle seesolevate lantide kimamisega. Olin selleks ajaks vaid ühe ridva kokku kerinud, kuid ülejäänud kahe ridva tamiilidest sõitis kala kolinal üle. Kuna nüüd töötas vool juba minu kasuks, siis vaikselt sain seesolevad landid endani lapatud. Ei hakanud harutamise peale vaeva nägema, nii kui lant käes hammustasin selle tamiili küljest lahti. Lõpuks sain kõik kuidagi välja...
Kala oli enamasti korralikult pinge all ja istus põhjas. See andis võimaluse mõelda, et kas tõmmata randa või keset vett. Koseni oli veel sada meetrit minna ja langetasin keskvee kasuks otsuse. Kaigas ühes käes, vaba käega aerutades tõmbasin ennast kividest eemale. Lõhe kulges minust paarikümne meetri kaugusel, põhjapeal tehes mõnesekundilisi sööste. Kulgesime kahekesi koskedest mööda ja selleks ajaks olin kala juba kümne meetri kandi saanud ning nägin teda esimest korda. Kena kümnene tundus. Korraks sain lõhe ka paadi juurde ja tekkis mõte juba kongitsa haaramisele. Jätsin siiski võimaluse kasutamata ja hetk hiljem hakkasin juba otsust kahetsema. Lähedalt mööda tulles oli selgelt näha, et kala vaid ühe konksuga kinni.
Asi ei tundunud just lootusrikas. Lõhel endiselt jõudu küllaga ning olles mind ja paati korra nii lähedalt juba näinud tundus kala otsustavat, et rohkem ta mind näha ei taha. Lõhe istutas ennast põhja peale ja lihtsalt oli seal. Ei edasi ei tagasi. Paari minuti põhjas istumise järel võttis loom ette järgmise katse - põhja alt läbi. Sirutasin ridva küll vette, kuid korraks käis jõnks läbi ning tundus et tamiil jäi paadi põhja taha kinni. Aga ei ikka jäi otsa. Lõhe tundus vaikselt väsima hakkavat ning käis nüüd aina enam enda saba pinnas näitamas. Kuid külje keeramisest oli asi kaugel. Ujus lihtsalt kolm-neli meetrit ühele poole ja siis tagasi. Otsustasin, et proovin teda ikkagi kahvaga haarata, aga see mõte ebaõnnestus ning kalale see ka ei meeldinud. Pani oma viimase jõu mängu ja tegi veel kümne meetrise sööstu paadist eemale...
Olin juba paatide sisselaskmise kohast möödas, kui kala lõpuks uuesti paadi äärde lühemaid distantse ujuma sättis. Polnud ta veel päris läbi ja ilmselt oleks pidanud kahvamisega ootama, kuid silme ees oli kogu aeg häiriv pilt, et kala vaid ühe konksuga kinni. Otsustasin uuesti riskida ja uuesti kahvata. Jälle paar ebaõnnestunud üritust, kuni ühel hetkel sain ikkagi kahva kalale alla ja tõmbasin kahva suu kinni. Samal hetkel kukkus lant suust ja jäi võrku kinni...
Tõstsin peksleva kala kahvaga paati. Kaksiratsi kalale peale ja nuiaga vastu pead. Kui kala lõpuks liikumatuks jäi lasin kuuldavale tarzani hüüu ... mille peale kõrvalolevast mökkist küsimus tuli "kuinka iso" :-) Ilmselt mul pealtvaatajaid kalda peal teisigi oli... Kell oli pool kaksteist.
Tagasisõit kulges rahuloleva naeratuse saatel. Õnne oli mul täna kõvasti olnud. Paar korda tundus juba lahing kaotusega lõppenud olevat ja vigu sai ikka mitmeid tehtud....
Sõitsin just alumisest kosest mööda, kui vees midagi imelikku nägin ja lähemalt uurima sättisin. Umbes samasuur lõhe kulges surnult kõht ülespidi allavoolu. Pikalt uudistama ei jäänud.
Strateegilised andmed andsid lõhemamma pikkuseks meetri ja kaaluks törts alla kümne kilo. Kuna mul üks kümnene sama landiga juba oli, siis ametlikuks numbriks 9,9 sai määratud. Et oskaks neil kahel ikka vahet teha:-) Landiks oranzikas hejo.
Oli võimas õhtu!
Tellimine:
Postitused (Atom)