Tornio jõel, Väylänpääl, 13. juuli 2014 - esimene püügipäev

Eile õhtul kell 21.30 olime lõpuks Väylänpääl. Tee peal sai päris mitu peatust tehtud, söödud-puhatud, Kukkolakoskil vetemöllu vaadatud. Suitsusauna peremehe juurest õnnestus ka püügiluba muretseda. Õhtul Unto juurest läbi minnes tõmbus lõhepüügi ootus pügala allapoole – nädala jagu päikest koos kolmkümne soojakraadiga on vee hullult soojaks ajanud, vee temperatuur 22 kraadi ja lõhe seetõttu ülimalt passiivne. Keegi polevat paari päeva jooksul midagi saanud...

... täna pikalt magatud ja alles lõunaks kohvi sai joodud. Jukerdasin tükk aega, et netti tööle saada. Seejärel õnged korda seatud, paat valmis sätitud, istutasin kella kahe paiku lõpuks paati. Jõe peal vaid üks paat ees ootamas. Ilm võrreldes eilsega lausa ideaalne, päike kerge pilvekihi taga peidus ja sooja seetõttu ka oluliselt vähem. Vaid kakskümmend üks kraadi näitas peale minnes. Tuul puhus kenasti vastu voolu tehes sõudmise ülimalt lihtsaks. Vesi jões piisavalt kõrge, isegi saart ei olnud veekihi alt paistmas. Sidusin otsa kaks poppelit, hejo ja kodumaise kraami ja lasin ennast voolul soome randa pidi alla poole liikuma.

Esimene tiir soome ranna äärest kuni teise koseni, kus tõmbasin paadi keset jõge ja paarsada meetrit hiljem juba rootsi poolele. Esimene kala näitas ennast üsna alguses, päris kaugel teisel pool jõge tegi keegi pritsmeküllase plärtsu. Natuke hiljem keset jõge ja natuke lähemal samasugune. Mõlemad piisavalt kauged, et minu liikumistrajektoorilt eemale jääda.

Harjuseõng tegi traditsiooniliselt esimese liikumise peale suurt kivi. Forellipoiss sai tagasi raputatud. Natuke hiljem veel üks proovimine, kuid tundus et kala ei liigu. Veepinnal polnud ühtegi harjust mängimas. Võtsin just esimese kose kõrvalt olevat kiiret lõiku, kui lillaka poppeli ritv kaks korda ennast painutas. Rabasin aerudega kiirust juurde, kuid otsa ei jäänud. Ei usu, et see lõhe oli, pigem säinas (sealt ennegi neid tulnud) või harjus. Rohkem võtte lantidele esimesel tiirul ei tulnud. Putuka otsa kaks harjust veel ronis, kuid alla mõõdu ja tagasi nad läksid. Üks vähe kobedam harjus ka otsas märatses, kuid pääses minema. Tiiru lõpus lante välja kerides otsustas üks lõhedest seljataga mõnusa lataka panna, justkui keegi tellisega vette oleks lajatanud...

Teine tiir rootsi ranna äärt pidi ja siis suure kivi juurest soome randa. Ehk siis traditsiooniline sika-saka mis kaartidelgi maha joonistatud. Selle tiiru alguseks ronis päike välja ja ilmataat lükkas kütte sisse. Tuul mis enne mõnusalt puhus otsustas nüüd vaibuda ja nii ronis temperatuur kiiresti üles. Ja peagi oli kaasavõetud õllepurk vastikult soojaks läinud jooki täis. Kalale see soojenemine ka ei tundud sobivat ja paari tunni jooksul ei jäänud ükski lõhe hüpe pildile. Putukas lebas ka enamasti tujutult paadisabas. Terve tiiru peale vaid üks korralik harjus putuka otsas käis. Lantidega täielik vaikus.

Tiiru keskel otsustas üks rootslane oma mootoriga püüki otse minu ette tegema tulla. Sõitsin siis omakorda julmalt tema nina eest läbi, mille peale läks korralikuks „viisakuste“ avaldamiseks. Rääkisime erinevates keeltes suud puhkaks ja vool kandis meid laiali.

Kuna aeg lähenes vaikselt keeluaja algusele, siis otsustasin viimase tunnikese sügava peale tiksuda. Kammisin pea pool kilti allapoole paatide sisselaskmise kohast allapoole välja. Soome poolsest kaldast. Paar lärakat jäi kõrvu, kusagil eemal, nii et silm ei seletanud kus. Lähedal aga ei kedagi. Hakkasin just viimast pööret tegema, et ühe eespool oleva kõrgema kivi keeristest läbi sõita. Tõmbasin paadi mõnikümmend meetrit jõe keskpoole, vaatan et kaugel see koht siis on et täpselt peale lasta ... kui järsku nagu kaks kivikeerist järjest ühes kohas. Oli ju üks käis peast läbi. Egas midagi tõmbame siis mõlemad eest läbi. Sättisin nina keerise poole ... ja siis jälle vaid üks keeris silme ees paistis. Päikesepiste või? Hetke hiljem keeras suur selg ja seljauim ennast samas kohas pinnale ja siis sain aru, et see polegi kivi:-)

Sõudsin kenasti lantidega antud koha pealt üle. Tiirutasin seal oma kümme minutit kuni kell sai seitse ja keeluaeg algas. Ei saanud teda võtma. Ilmselt polnud minu kala.

Tagasiteel üks lõhe veel oma hüppega sügava peal enda kohalolekut demonstreeris. Kala jões vähemalt on.