Tornio jõgi ja "salajärv", 24. juuli 2014

Ennelõunal, kui suur soe veel peale polnud tulnud, tegin kiire tiiru jõe peal ära. Vesi kukub kolinal. Lante vahetama ei hakanud. Hüpped siin ja seal. Harjusepunnid olid putuka järele lausa hullud...

... peagi nii palav, et ära tulin. Plaan oli poisiga "salajärvel" ära käia, kuigi vaevalt et sealgi sellise leitsakuga midagi erilist toimub. Nii me autonina kruusateele keerasime.

Kohale jõudes keerasime peremehe valge "vanni" tagurpidi ja läksime veele. Esmalt otse üle vee oleva madaliku peale. Seal hea madal rohune ala, kus mõni havipunn kindlasti peidus on. Peksime erinevaid lante vastu vett ja jõudsime järeldusele, et ilmselt pole havipoisid kodus. Paar ahvenat ronis pika meelitamise peale otsa, olid teised üsna pisikesed.

Vaatasime vana paadi vraki ära ja pommitasime ka selle lahesopikese läbi. Mingi hetk järjekordne ahvenapunn pöörlevat endale himustas ja otsa jäi. See ei meeldinud aga kupulehe taga passivale haugile, kes omakorda ahvena endale haaras ja nii meie spinningule korraliku painde sisse keerutas. Tulid siis järjepanu lant-ahven-haug kuni paadini välja. Haug ei tahtnud mitte oma saaki loovutada ja tükk aega sõitis paadi kõrval edasi-tagasi. Lõpuks jõudis ilmselt arusaam koju ja sülitas saagi suust välja...

Aerutasime siis autopoolsesse külge tagasi, et sealsed kupuääred läbi kammida. Ahven, ahven, haugipunn, ahven...Ükski suurem kala ennast varjualustest välja meelitada ei lasknud. Olles toidumoona ja veetagavara paari tunniga hävitanud tulime leitsakust tulema.

Õhtu kaheksa paiku otsustasin veel paariks tunniks jõele minna. Otsa sai sätitud oranz wäylä, punane edi, punane poppeli ja oranz hejo. Trassiks soome kalda äärde. Siin hea rahulik aerutada, palju energiat ei kulu. Päike veel üsna kõrgel ja õhk veel kuum, aerutasin letargias kaldaaluseid auke läbi käia. Olin just esimesest kosest saja meetri kaugusele jõudnud, kui punase poppeliga varustatud ritv kaks korda õõtsus. Kiirendus aerudega, kuid kala taha ei jäänud. Väga lõhe moodi see võtt küll ei olnud, pigem ilmselt harjus.

Igaljuhul oli palavusest tekitatud uimasus kui pühitud ja aerutamine muutus poole aktiivsemaks. Nii mõnigi lõhe näitas ennast aegajalt külmakapi augus, kuid näitamisega asi piirdus. Olin jõudnud teise kose kõrvale, kui järjekordset kala pinnas eemal mängimas nägin. Seekord üsna madala ääre peal keset jõge. Tõmbasin paadinina vajalikku suunda ja lähenesin kalale. Lähemale jõudes kala enam pinnas ei käinud, kuid mängu asupaik oli kenasti marsuudil ja selgelt meeles. Jõudsin lantidega õigesse kohta, kui järjekordne äratus tekitati. Ilus 7-8 kilone lõhe hüppas parempoolse ridva otsa all täissuuruses veest välja, justkui üritades ridvaotsa kätte saada. Panin voolus aerudele hoogu juurde ja surusin paadi kümme meetrit vastuvoolu nii et landid kala näidanud kohas mängiksid. Kõva viis minutit sai kõvasti aerutatud, kuid jälle piirdus teema vaid äratusega.

Umbes samal ajal otsustas korralikum harjus karbi lahti teha ja pakkus putuka otsa veerand tunni jooksul nelja normaalse suurusega kala - vähemalt mingigi action.

Aega veel oli ja nii kerisin asjad kokku ning läksin veel ühele tiirule. Pooltiirule. Kammisin üsna keskjõge oleva piirkonna läbi. Nägin päris mitut kena kala ennast näitamas, kuid tunni pärast olin sunnitud konstanteerima seda, mida kõik siinkandi püüdjad hetkel - enne juhtu midagi, kui vesi maha ei jahtu. Pool üksteist kolisin sauna ära.