Tornio jõel, Väylänpää, 25. juuli 2014 - juuli reisi viimane päev

Viimane päev. Vesi jões kukkunud kolinal – tänaseks juba rohkem kui kakskümmend sentimeetrit madalam kui nädal tagasi. Ja soojeneb ka veel lisaks. Lapsed jõe ääres veest enam välja ei tulegi – hommiku lähevad vette, möllavad päevad otsa ja õhtul tulevad välja. Ka õhu temperatuur nii nagu ikka tavaks saanud 25+ kraadi ennelõunase tiiru lõpuks.

Hommikupoole tavaline ring. Sedapuhku rootsi saare külje alt ja siis soome poolele. Ehk siis klassikaline tiir... Lantideks oranz wäylä, punane edi, punane poppel ja oranz hejo. Kohe alguses, saare kõrval keegi laksatas paadi kõrval kõva matsu, kuid olin paadiga sellest kohast juba möödas... üks paras harjus natuke hiljem agressiivselt putukat haaras ... tundus, et tuleb tegus sõit. Tunne lahtus viie minuti pärast, millest edasi ei toimunud terve tunni jooksul mitte kui miskit. Kui paar hüpet välja arvata.

Õhtupoole sai tehtud kaks tiiru. Esimene koos Rasmusega. Piki soome rannikut ja koskede veerest. Poisile sai kätte antud putukaritv ja sellega läks kohe madistamiseks. Väikesed forellipoisid ja harjusetüdrukud nõudsid pidevat välja kerimist. Poisil vähemalt käed jalad tööd täis ja igav väga polnud. Korra näitasin talle ka ühte lõhe hüpet ja kui soovitasin, et vaata veel sinna poole, siis veel varsti hüpet näeb ... vastuseks kostus, et ma juba ühte nägin ... pole seda kalasoolikat sees vist mitte.

Hakkasime tiiru lõpus ritvu välja kerima, kui poisi silme ees, meetrit kümme eemal pani korralik lõhe sellise hüppe veest välja, maandus korraliku laksuga vastu vett nii, et poiss lausa ehmatas. Siis nõudis küll, et püüame veel edasi... Kuna rootsipoolel on saar veest välja kerkinud, siis tegime veel ujumispeatuse saarel enne kui maha tulime.

Õhtul hiljem tegin üksi viimase tiiru soome ranniku äärest. Landivalik sama, mis hommikul. Kala näitas korralikult ja ka esimest korda mängis pinnas harjus. Terve tiiru ajal pudinad pidevalt putukaid togisid ja kella üheksa paiku ka suuremad harjused karbi lahti tegid. Üks korralik üle poole kilone harjus mässas tükk aega otsas, pakkus päris mitu küünalt, kuniks paadi lähedal otsast pudese. Paar korralikuma kala võttu veel, ühe neist ka kätte sain.

Lantidega aga otsustas kalajumal paar puänti reisile juurde virutada... tulin just viimase kose kõrvalt alla, kui nägin, et eessõitvas kolmemehelises paadis keskmine vennike ennast püsti ajas. Natuke aega seisis ja istus tagasi. Kõik vaikne ja rahulik, tundus et midagi vist ikka ei toimu, keskendusin oma tegemistele ... ja siis ühel hetkel kuulen samas paadis miski kala märatseb. Kutt hüppas kaksiraksi kalale otsa ja tagus nuiaga võitluse lõppenuks. Ikkagi said oma lõhe kätte, igal juhul minekut nad tegid ... mul muidugi lootused kohe korralikult kasvasid, jõudsin enamvähem samasse paika, kus nad oma kala olid otsa saanud, kui korraga punase poppeli ritv korraga kergelt vajuma hakkas. Kiirendus ja kala taga. Aga ei kärri, vaid kala lohises järgi. Krt. Ahven jälle.

Natuke veel aerutasin pettunult ja tõmbasin siis selleks reisiks otsad kokku. Vast pakub augusti reis rohkem (lõhedega seotud) actionit.