Day 6, ollalallaa, 22. oktoober 2022

Tänast päeva sellises standard vormis kirja panna oleks olnud väga keeruline. Miks? No oli selline päev kus kokku vaid neli võttu sain. Ehk siis sisuliselt mannetu päev. Seda hoolimata sellest, et läbi sai käidud kümne haru, linna teise poole tsoonid, linna alumise osa tsoonid... Ja kõik see kokku oleks olnud ütlemata nördima ajav, kui poleks olnud ühte 60 minutit, mis tegid sellest päevast päeva mida ei unusta.

Anyway alustasime me juba enne kella üheksat kümne harus. Käisime selle lõunaks korralikult läbi ja saime tänutäheks... mina ühe kahekilose haugi, Ain ühe mõnusa paugu kümne märgi all. Seejärel läksime kamraade ära saatma. Mihkel ja Kõuts lahkusid. Seejärel juba meie suund teisele poole linna.

Alustasime trollimisega tööstusrajooni all, kus lood ei näidanud midagi ja voblerid tulid hiljem paati selliste süüdlasliku nägudega et "me oleks kellegi kaasa võtnud küll, aga polnud ju kedagi". Jätsime selle paiga maha ja suundusime hooga mitu kilomeetrit ülesvoolu. Mehise ja Anti lemmikrajooni.

Trollisime selle üle, no suht nutune oli see pilt. Tegime siiski esimese ankru, mis kinnitas ekraanil nähtut. Kui ankur sai juba sisse pandud, siis oleks raiskamine selle kohene välja kerimine, arvestades et seda saab paadi järel allvoolu järgmisesse ankrupaika lohistada. Raisata meile ei meeldi ja nii tegime teise ankrupaiga. Kell oli 13.15...

Panin jigi piki jõge teele ja Ain samal ajal risti jõge viskas. Ütlesin talle landi lennu ajal, et ahah haugi tahad jah, sest seal ju pikalt madal ala. Ain selle peale landi lennuhoole kiirelt stopi peale pani. Igaljuhul maandus ta lant sinna 2.5 meetri sügavusega alale, kus kohast randinini oli mõni meeter tulla. Sai siis paadikaaslane korraks kerida, kui pauguga kala otsa lendas. Selge haug.

Tänitasin parastades, et vaja siis madalasse visata, samas kui Ain kala väsitas. Ja päris kaua väsitas, sest tegemist polnud mingi poisikesega. Ühel hetkel kala pinda kerkis ja ma juba paaniliselt kahva otsima hakkasin. Koha hoopis. Ja mitte väike. 3 kilone. Paati maandus.

Umbes samal ajal kui Ainil võttis, tegi minu klouniga ka keegi tsikipriki ja korraks päris kobe poiss otsas oli. Samas minu oma ikka täiesti sügavast võttis, ei mingit seost madala alaga.

Igaljuhul valdas mind sel hetkel kerge kadeduse tunne. Mitte otseselt selle kala peale, aga just selle peale, et tuleb mees võõrale jõele, võtab kuue ja poolese ning paar päeva hiljem veel kolmese otsa. Nagu ta ise ütles, et tema selle reisi koha keskmine kaal oli 3.3 kilo :-) Olen ise alati ülirahul olnud, kui olen vähemalt ühe kolmese reisi jooksul saanud. Rohkem tundub liiast. Ja nüüd siis mõni mees niimoodi lammutab...

Sealt ankrust enamat midagi ei tulnud. Järgmisest ka mitte. Olime jõudnud ülejärgmisse ankrusse,  peaaegu viimase sillaga kohakuti, kus kohast alates hakkas jõe sügavus madalamaks minema, kui pommitasin oma rohelise kp baitsi jigi piki ranti teele. Lant oli umbes kümne meetri kaugusel paadist, kui korraga mõnus mats ja kala taga. Olles sinnamaani vaid kolm võttu saanud, siis loomulikult lõi vaimu hetkega virgeks. Võitleja tundus nii kilo-kahene, peksis lõugade nii et ridva ots tihedalt tõmbles.

Mida rohkem kala paadile lähemale venitasin, seda raskemaks too läks. Arvamus kalast kerkis juba kaks+ kilo peale. Paadi alla jõudes otsustati teisel pool, et kuigi ma siiani tulin, siis siit edas mitte sammugi. Üritasin teda vintsida, tundus et pigem tiris tema mind. Kala suurus vaimusilmis jõudis kolme+ kilo kanti.

Järgmisena otsustati demonstreerida, et kes siin on peremees. Kala ujus oma arvamuse järgi paadi all ringi ratast, viie meetri sügavuses ja ei kerkinud sentimeetritki. Ain arvas, et see on juba nelja kilo kanti...Kõrval möödusid soomlased paadiga ja põrnitsesid mind... kala istus endiselt omaette ja soomlased eemaldusid kaugusesse.

Kulus veel mõnda aega, kui lõpuks keegi põhjast kerkima hakkas. Järgmisena nägin saba ja siis keha ja see oli nii suur et pulss kerkis ilmselt 180 peale. Kahvamine oli nii nagu Aini kolliga  - mahtus seegi koha väikesse kahva kenasti ära. Ja paadis ta oligi. Huhh, ma pole ammu sellist adrenaliini laksu tundnud. Käed värisesid, emotsioon oli täiega laes.

Kell oli 14.08 Kaal näitas numbrit 6.78 kg. Uus rekord! Pikkust kohal 90 cm. 

Sellega oli minu päev ja ka reis sisuliselt läbi. Väga raske oli ennast motiveerida edasiseks püügiks ja keskenduda. Naeratus näolt ei tahtnud kustuda :-) Järgmine võtt ei omanud enam tähtsust, lihtsalt püüdsin inertsist. Ülejäänud aeg mööduski meie jaoks ilma ühegi võtuta ja nii saime koju lahkuda teadmises, et viimased selle kohahooaja võtud olid meil mõlemal 3+ kiloste kohade omad.

...

Kui kell 13.17 saatsin lahkunud kamraadidele Aini koha pildi, tuli vastuseks "masendav". Kui Ain järgmise pildi saatis, siis ilmselt kaaluti juba auto ümber pööramist:-)

Day 5, 21. oktoober 2022

Eilse suure kala tähistamise järel saime täna vee peale alles poole kümnest. Lubas ideaalset ilma. Pea kümme kraadi sooja, olematu tuul, päikest ka vahel sekka. Mida sa paremat oskad tahta. Sellise kena ilma puhul otsustasime mere ääres ära käia.

Alustasime aga loomulikult kümne harust. Standard püügipaigad vaikisid ja nii kulgesime pool kilomeetrit alla poole, kus eile olime kajaloodi ekraanil näinud suuri valge kala parvesid. Nende servades passivad teadagi kes ja seetõttu proovisime ka selle paiga ära. Polnud paha algus päevale. Sain sealt ankrust esimese koha kasti. Võttis teine kaks korda, esimese rabamise järel ei jäänud otsa, paadi alla jõudes lõi aga korralikult ära.

Paar nökerdamist oli veel aga hing kiskus edasi. Järgmisena tünni rajoon, kus tegime mitmeid ankrupaikasid. Ühes Ain 44 cm kohapunni välja võttis; kolli paiga ankrus aga mul kena kala korraks otsas oli ja ära kukkus. Püügikohale kohaselt rakendas Ain oma tragimise võtteid. Kuna kuuekiloseid polnud saada, tragis ta vahelduseks minu lanti :-)

Paar võttu veel enne kui sellestki püügipaigast tüdinesime. Punn põhja ja peatus punase maja all.

Bonder mainis, et nad olid 4 meetri peal kala leidnud. Otsisime siis ka selle sügavuse välja ja mässasime mitmes ankrupaigas petulöökidega. Latikas oli laialt all ja togis lante. Otsa loomulikult keegi ei jäänud ja koha me sealt üles ei leidnud.

Selleks ajaks oli lõunasöögi aeg käes ja trollisime sama sirget läbi katsuma. Juba esimese punase poi juures vajus ritv. Pruunikas jesse tõi koha paati. Ühe konksuga vaid kinni. Sealt paarsada meetrit edasi veel üks kala kasti. Tundus, et kahe poi vahel kala oli - pildil olid pidevalt väikeste kalade parved ja nende servades kenad kaared. Nii proovisime jigitamise ka paaris ankrus ära. Ain sai ühe koha kasti. Minul mõned võtud ja ärakukkumised. Igav polnud, samas ketti võtte ei antud. Üllataval kombel sain sinise kp baitsiga enamus võtte.

Kuna sort ei tundunud sellel sirgel mitte just õige suur, on ju meie paatkond harjunud kuuekilostega :-) ... siis trollisime  minema. Räiges voolus ja sodis trollides olid meie tulemusteks vaid paar haugi. Üldiselt ei paistnud ka loodilt välja erilist liiklust, nii et tagasi sinna kanti ei kisu.

Õhtupoolik oligi üllatavalt lahja hoolimata korralikust voolust. Ilusa maja alt sain ühe punni otsa, kümne sirgel trollides koha kasti ja õhtu lõpetuseks kümne märgi juures kena mats jigi otsa, mõni sekund mõnusat raskust ja ära kukkumine.

Päeva tulemuseks kokku meie paadis siis mul 4 koha (kaks suuremat 1,2 kilo), Ainil 1 koha. Mõlemal üks haug ka veel  Kõutsile kaasas. Teises paadis Mihklil kolm koha (suurim 1.85) ja Kõutsil üks (2.3 suurim). Arvestades nende paadis toimuvat tantsutralli oli ime et nad üldse kala said:-)

Day 4, Aini päev - jälle, 20. oktoober 2022

Täna päeval pidi tulema Ain. Rongiga, tsuhh tsuhh. Seetõttu valisin püügiks järjekordselt mökki lähedased piirkonnad. Kümne haru ja tünni tsoon.

Veele sain alles poole üheteistkümne paiku, sest andsin väikese näpu töö tarbeks... Sel ajal juba väljas suur päike ja metsikult soe ilm. Temperatuuri küttis julgelt üle kümne kraadi ja talvekombes olemine oli lausa piin.

Kammisin ilma ühegi võtuta eelpool nimetatud tsoonid läbi ja läksin kella poole kahe paiku Ainile linna vastu. Seejärel suundusime juba koos linnast ülesvoolu oleva tööstusrajooni alla. Selleks ajaks oli tekkinud selline vool, et 35 grammise jigipeaga ei kannatanud paadini lanti mängitada. Seda hoolimata sellest, et sügavust oli alla viie meetri. Ei saanud me sealt võttugi, kuigi üks eesti paat samas neli kala välja oli meelitanud.

Algne plaan oli ülespoole linna edasi minna, aga see räige vool pani sellele kavale piduri peale. Mida sinna sügava ala peale minna, kui jigi põhja ei saa. Nii kulgesime läbi linna tagasi, katsusime pisut jalakäijate silla rajooni, seejärel uuesti kümne haru ja kui saime aru, et kala meid ei salli suundusime õhtu viimaseks kaheks tunniks tünni alla.

Trollimine seal andis mulle lõpuks tulemuse. 2.25 kilone koha ronis rapala kollase otsa. Esimene tiir tehtud, tegime teise ka. Olime samasse kohta tagasi jõudnud, kus koha tuli, kui tegin ettepaneku seal jigitada.

Teine vise ja korraga Ainil võtt. Järgnes sõna "kinni". Keerasin pilgu ja samal hetkel hakkas tema rulli sidur vaikselt nööri järgi andma. Ja ta läks, vaikselt kuid järjekindlalt. Esiti oleks arvanud, et mingi nott vajub allavoolu, aga siis hakkas ridva pits ka vaikselt vetruma ja korraga tempot kiirendati. Aini järgmine sõna oli igaljuhul "haug".
Samas ei olnud liikumine eriti tormakas ja ka mitte pika sööstuga. Vaid mõni meeter vajus edasi. Vastasin Ainile "koha"... Järgnes meeletu venitamine. Õigemini katse kala venitada, sest see teine pool ei lasknud seda üldse teha. Lihtsalt vajus üli aeglaselt allavoolu. Asi tundus üsna lootusetu, vaata et kala läheb punase majani välja. Lõpuks sai mingi kolmekümne meetri kaugusel pidama, lähemale aga kuidagi ei tahtnud tulla.

Mingi aeg kala pinda kerkis ja liik sai ära määratletud, koha. See oli esimene kord, siis kadus ta sügavusse, kus ta vahepeal pea paadini venis ja siis uuesti allavoolu vajus. Siis jälle pinda kerkis ja nägime, et konks kalal kõhu alt kinni. Ja siis ta jälle sügavikku vajus. Nagu lõputu lugu...

Kogu see jant kestis kokku 20 minutit ja lõppu sellel ei paistnud. Lõpuks otsustasime ankru välja võtta ja voolu abil kalale lähemale vajuda. Mõtte toimis kenasti. Minuti pärast oli kala paadi ääres ja ühel hetkel nõustus ta ka pinda tulema. Hetk kõhklust kummalt poolt kahvata... ja järgmisel hetkel oli kala paadis. Õigemini paadis oli põrsas. Kalal vats nagu vanal õllejoodikul.

Kaal paadis näitas 6.43 kilo. Hiljem maapeal kaaludes 6.55 kg. 85 cm pikk. Suure vatsa saladus oli lihtne - kõhus oli ca poole kilone latikas.

Sellega oli päev sisuliselt läbi. Ain oli väsitamisest läbi nagu läti raha ja nii me kodupoole minema trollisime. Korjasin tema kolli kõrvale ühe 46 cm pikkuse, kääbiku :-)

...

Mihklil 2 koha, 1,86 +1,4 ja mingi imelik libe kala lisaks :-). Kõuts täna ei vaevunud kala võtma.

Day 3, 19. oktoober 2022

Öösel tegi parajalt külma ja hommikul oli paat täiega jääs. Huvitaval kombel oli start jälle 9.30. Vahet ei ole mis kell ärkan, või kui kiiresti asju sätin, väljumisaeg on kui kivisse raiutud.

Tänane plaan oli lihtne. Tolgendada kümne harus. Seda kahel põhjusel. Esiteks pidid lõuna paiku saabuma Kõuts ja Mihkel ning nad vajasid tõkkepuu alt läbipääsu. Selleks pidin ma puldiga tõkkepuu juurde minema... Seega kaugele polnud nagu pointi püüdma minna. Teiseks huvitas mind see, et kas kümne harus eile juhtunu oli juhus (= parv ujus läbi), või jäid nad sinna pidama. Nii saigi suund vaid kildi kaugusele võetud.

Algus polnud paha. Esimeses ankrus, teine vise ja kohapoiss paadis. 46 cm. Sellises hommikuidüllis oli see lausa võrratu start. Järgmised kaks ja pool tundi olid üheaegselt huvitavad samas ka igavad. Huvitavad selles mõttes, et aegajalt keegi lõi jigi. Ebahuvitav sellepärast, et paganama harva lõi. Igajuhul oli mul lõunaks kolm koha kastis ja üks haug Kõutsi jaoks veel lisaks. Sellise kellaaja kohta oli see üle ootuste hea tulemus. Kaks kala tulid jigitades, üks trollides. Lisaks päris mitu võttu, mis otsa ei jäänud.

Värvivalikus oli endiselt segadus. Puunikas ja roheline tundusid rohkem sobituvat, aga noh egas nendegagi mingit erilist andmist olnud.

Kella ühe paiku lasin kaugelt saabunud tõkkepuu alt sisse ja läksin tagasi kümne harusse. Suurema osa ajast veetsingi seal, vaid vahepeal trollisin paar kilomeetrit ülesvoolu.

Kui eile oli õhtupoolne aeg hea, siis täna... Kokku vaid kolm võttu! Alustuseks mõnus pauk jigi viimaste sekundite vajumisel. Pruuni peale. Ja otssa jäi. Tegi siduri libisedes põhja peal mõnusaid ja rahulikke võnkeid. Ei mingit tõmblemist, puhas raskus. Hakkasin siis kala üles pumpama, mingi hetk saba keeras veepinna lähedal, kala sööstis põhja tagasi ja ... kukkus ära. Vanduma võttis. Alustuseks arvasin et äkki 2-3 kilone. Õhtul jutti kirjutades pakuks juba neljast. Homme on ilmselt 5 kilo lõhki :-)

Paar järgmist tundi ei toimunud midagi ja mingi hetk samasse kohta, kus kala ära läks, tagasi parkisin. Ja korraga de ja vue. Sama lant, sama koht, sama kaugus paadist, samasugune laks ja ilus kala taga. Nii suur ei tundunud, kui see mis plehku pääses, kuid tükk aega meelitamist kulus siiski. Pea 1.9 kilone.

Järgmisest ankrust sain veel ühe võtu ja korraks väiksem kala otsa jäi ja viimane see täna oligi... Ei aidanud ei jigitamine ega trollimine. Kõuts ja Mihkel kulgesid linnani, sealt tagasi mereni ja uuesti kodu poole. Tagasiteel Bonderi käärust korjasid 1.5 kilose koha välja. Paar haugi ka lisaks. Seega ka suurel jõel ei närinud ning ma tegelikult ei saanudki teada, kas eilne kümne haru action oli juhus või oli täna lihtsalt ülimage päev.

Kokku mul neli koha. Suurim 2 kilone, 1.9 kilone, üks üle kilo ja üks alla kilo.

Day 2, 18. oktoober 2022

Öösel magasin kui nott. Ilmselt eelmine magamata öö andis tunda. Iseeneselik äratus toimus kella seitsme paiku. Mitte, et ma jõe peale oleks tahtnud tormata, väljas pime ka veel, lihtsalt uni sai otsa. Kõik see uni.

Kohvitasin, sättisin asju, vaatasin uudised ära ... ja kell oligi juba pool kümme. Väljas mõnusalt vaikne ja soe sügisilm. Lükkasin paadi sillast lahti ja võtsin suuna mere poole.

Tänase püügipäeva võib jagada kokkuvõtvalt kolmeks. Esimese nimi oleks hommik. See on siin enamasti samasugune. Vahet ei ole kus sa püüad, või kas sa püüad, või kuidas sa püüad, üldjuhul ei toimu mitte kui midagi. Seda hoolimata sellest, et täna hommikul oli vool. Minu arust need kalad lihtsalt magavad lõunani.

Katsusin jigitades tünni tsooni ja põõsa augu vahelise ala läbi; seejärel mere ääres punase maja rajoon; peale seda tiksusin vastuvoolu trollides põõsa augu tsooni tagasi. Kogu selle kahe ja poole tunnise püügi tulemus oli üks kohapunn jigi otsa sügavast august ja üks võtt päris alguses tünni juures jigitades. Trollides täiesti null. Ka seal kus eile haugid mässasid, olid võtukeeld peale pandud.

Päeva teise osa nimeks võiks olla pealelõuna. Vahel teeb sel ajal siin jõel päris ägedaid võtulaineid. Teine kord jälle eriti mitte. Täna oli see teise korra päev. Eile samas oli. Mine tea, äkki mingi paaris ja paaritu kuupäeva teema :-) 

Sain alustuseks tünni tsoonist vobleriga kasti kalaseks. Seejärel sealt ülesvoolu jigitades lausa ... kaks võttu. Mõlemad mootoriõli peale. Esimene jäi otsa ja silkas nagu haug. Pikka aega olingi kindel, et lima trügib paati, kui ootamatult koha pinda kerkis. Teine võtja ei jäänud otsa. Olin seal tsoonis pea tund aega, vahetasin ankrupaiku, lante, õllemarke ... ei midagi rohkemat. Trollisin minema.

Kuna tuul keris tuure juurde ja jõele tekkis vastikult õõtsuv laine, millel vahepeal ka jänesed ringi jooksid, siis otsustasin edasist õnne otsida kümne harust. Alustuseks selle alumine osa, siis keskmine. Mõlemad ei pakkunud midagi. Seejärel juba sirge ülemine osa, kus otsustasin enne saare taha minemist, nii 400 meetrit trollida.  Umbes sel ajal algas päeva kolmas osa, nimetagem seda siis peaaegu õhtupoolikuks.

Distants, mida trollisin ei ole mulle üldjuhul midagi pakkunud. Landi panin paadile sleppi pigem selleks, et loodi ekraanilt midagi huvitavat leida. Põnev oli see ekraan küll - valge kala uputus tundus täiega vee all olevat. Nii ma siis trollisin nina ekraanis, kui vähem kui saja meetri pärast ritv korraga paindes. Nojah ikka juhtub. Seda enam, et otsas oli pruunikas jesse, mis korjab vahel kohasid ka sealt, kus neid tegelikult ei ole.

Panin kala kasti ja kulgesin edasi. Ikka saare poole. Sain vaevu sada meetrit minna ja jälle kala taga. Koha kenasti väsitatud ja kasti pandud, hakkas asi mind huvitama. Parkisin paadi samasse tsooni ja peksin jigiga vee vahtu. No ei ole kala, kulgesin edasi.

Läks järgmine sada meetrit ja ritv paindes. No ma ei tea, nagu praakridvaga oleks tegemist. Kala aga täitsa kenake, nii pooleteise kilone. Käes ja kasti. Kes see ikka fileerimise noa vaid paar kala pärast välja võtab. Juurde vaja püüda seega loomulikult panin ankrusse sinna samasse. Ja ohh üllatust, kui esimese viskega pruuni värvi vertikal jigi otsa korraga keegi vajutab, lüües lanti tagant poolt ette, nii et liin lõdvaks läks. Krt, otsa ei jäänud. 

Kala ei andnud rahu ja peksin järjekordselt vee vahtu. Erienevate värvidega, et looduses ikka tasakaal oleks. Neid värve ei puutunud, millega rohelised van Goghi maali plätserdades endale minu silmis vee peale tõmbasid...  Ja kui lõpuks vana pruuni landi lõpuks otsa panin, sain päeva esimese jigikoha kasti. Peale seda veel üks võtt, aga siis hakkas mu usk sellesse ankrupaika vaikselt raugema ja keegi kuklas seletas "lähme edasi, sinna saare taha, seal on äge". Ei hakanud vaidlema ja tirisin ankru välja ning panin vobleri paadile taha.

Nuta või naera, aga 50 meetri pärast sidur vilises. See oli juba päris kenake kala (2.2 kg) ja mässas korralikult. Konks oli ka vaid ühe kidaga kinni ja nii lugesin mantra "ära ainult ära mine". Ei läinud. Kala kastis, ise rahul... järgmisena loomulikult sinna samusesse ankrusse. Võiks ju arvata, et kukkusin lammutama... mnjaa, elu pole lill. Null mis null. Ei võtu poega ka mitte!

Järgmisena tiksusin saare taha ära. Tegin seal kaks ankrut. Mässasin pea igal viskel otsa jäänud puulehtedega ja loobusin. Seekord polnud tegemist eldoraadoga, kuigi tänu tugevale voolule olid kõik eeldused olemas.

Päikese loojanguni oli nii umbes tunnikene minna ja läksin kümne haru algusesse tagasi. Esmalt tahtsin tõestada seda, et see eelnenu oli kõik üks suur juhus. Kulgesin selle sama raja sama landiga kaks korda läbi, ilma ühtegi võttu saamata. Kippusin järeldama, et ilmselt olin kuidagi mingile tõusvale parvele peale sattunud, kes nüüdseks juba jumal teab kus.

Seejärel panin ankrusse sinna kus enne jigitades kala sain ja minu suureks üllatuseks sain kahe esimese viskega kaks kala kasti. Ikka selle koleda pruuniga. Üks kenam kala pääses minema ja see viis ka võtu. Kuna kohasid oli kastis puhastamiseks enam kui küll, otsustasin sealtsamast koju minema kulgeda. Loomulikult pain siis landi paadile järgi jooksma...  võtsin mobla, et teha päeva saagist pilti ja ... ritv laksti paindes. Alguses tundus mingi konn olema, tuli kenasti paadile vastu. Siis istutas aga ennast paadi alla ja passis seal, ma ei tea mida oodates. Tükk aega jändamist ja lõpuks pinda kerkis. Ilus kala! Võttis juba kergelt pulsi üles :-) Päeva suurim. 3.05kg.

Loomulikult panin sinna ankrusse. Ja lisaks veel sealt edasi kahte ankrupaika. Ning on ütlemata selge, et ma ei saanud neist paikadest midagi, sest tegemist oli lihtsalt trollimise päevaga!

Päikese loojangu ajal tulin maha ära. Täitsa rahul selle päevaga, mis sest et tunnike fileerimist seisis ees ja käed olid kohade taltsutamisest täkkeid täis. Kokku siis 10 koha (3.05 kg, 2.2, 1,7, 1.6... 0.78 kg (viimane siis 46cm)). Trollimine tegi jigile seekorda ära: 6-4.

Sügisene koha, day 1, 17. oktoober 2022

Nüüd on see siis käes. Nädal puhkust sügisesel kohapüügi ajal. Teoorias peaks üsna hea aeg algama. Paktikas huvitas mind isegi enam, et lihtsalt saaks minema... töö juurest, linnakärast, eemale kõigist. Mida kaugemale, seda parem. Kuidagi väga vastikult on see sügis kulgenud.... Nüüd on mul kuni kolmapäevani üksi olemise aeg, siis tulevad Kõuts ja Mihkel; neljapäeval Ain veel lisaks, minu paati ankrut sikutama. Aga ma kavatsen neid ankrupaiku pidevalt vahetada, las treenib musklit:) ... Kuni sinnamaani naudin kahe kõrva vahel uluvat tuult, ei kavatse mõelda millelegi, mis on seotud klientide, tööga jms. igapäeva elu osaga. Kui koha selle juures ka tuleb on super. Peaasi, et haugi ei tuleks.

Ainukene miinus kogu selle plaani juures on kerge viirus, mis mind enne teele minekut üles leidis. Maailma populaarseima viiruse test ei näidanud positiivseid kalduvusi... aga igaks-juhuks jätsin saabudes Bonderile külla minemata, pole vaja siin teisi nakatada, seda enam, et meie mökki oli praktiliselt peldik ja vajas küürimist. Lahkunud isikud tehku omad järeldused ja vaadaku mõnda stiilis "mina köögis harjaga" või "kuidas fairy mustuse ära sõi" videosid. Siis teinekord hea oma oskusi rakendada.

...

Öösel sisuliselt ei maganud, tatt lippas mis hirmus. Ärkasin juba poole seitsmest. Hommikune üle jõe autost asjade toomine päädis higise kehaga. Pole vist tippvormis... Nii tegin kohvi kohvi järel, vahepeal asju paati vedides ja jahtudes. Alles pool kümne paiku sättisin vee peale minema.

Esmalt käisin Bonder ja Co-le head aega ütlemas ja siis läksin suurele jõele tiksuma. Otsus oli juba hommikul tehtud, et ankrut puutun alles pealelõunal, äkki selleks ajaks olek pisut parem. Päeva edenedes läks tervis ka pisut paremaks ja kindlasti ei olnud sellel mingit seost ühe konjaki pudeliga. Hea soe oli olla :-)

Ennelõuna oli sisuliselt kalavaba. Paar võttu ja ära kukkumist... Alles peale seda, kui punase maja alla jõudes olude sunnil paadi nina tagasi keerasin - laine muutus talumatuks - hakkas midagi juhtuma. Esimesel sirgel veel mitte, aga teise sirge alguses tuli esimese kolmesaja meetriga kolm haugi otsa. Alustuseks "päästsin" (=raputasin lahti) esimese õnnelikult viie meetri kaugusel paadist. Tundus nii neljane. Teisega nii hästi ei läinud, pidin näpitsaid kasutama. Kolmas tegi kümme sekundit siduri vilinal sõitu ja siis kukkus ära. Ilmselt oli suurem kui eelmised.... Huhh, õnneks sain peagi sellest tsoonist välja.

Kella ühe paiku tegi koha suu lahti. Põõsa august esimesed kaks, praktiliselt mõnekümne meetrise vahega. Seejärel tünni sirgelt veel kaks juurde. Tünni sirge oligi päeva positiivseim üllatus. Juba tükk aega on see lõik täiesti mõttetu ja olin selle maha kandnud.

Kolme paiku keerati jõel veekraanid lahti. Olin selleks ajaks diivani auku tagasi jõudnud ja otsustasin ankrut sihtotsarbeliselt kasutama hakata. Peksin erinevate jigi värvidega vee sogaseks ja kuna tuule tõmbas täiesti maha, siis peagi kiirustasin põõsa rajooni tagasi. Hooga mööda väikeseid harusid sõites, sest jõel oli laine endiselt vastikult pikk ja õõtsuv.

Suurest sügavast ei saanud võttugi, kuid pisut ülesvoolu ankrust sain päeva jigikoha ikka kätte. Sellest mulle piisas ja tiksusin trollides kodu poole tagasi. Vahetasin päeval tegusid teinud rapala kollase landi pruunika jesse vastu välja ja noppisin veel kolm koha kasti juurde. Kella kuuest tulin maha ära.

Kokku kaheksa koha, neli haugi ja üks ahven sai vette tagasi saadetud. Suurim koha 1.5 kilone.

PS! Vesi 11 kraadi. Voolu ajal pidi 30 grammise jigipea põõsa augus otsa panema et põhja kätte saada.

Pühapäev, 02. oktoober 2022

Pika nädalavahetuse viimane päev. Otsustasin, et proovin seekord teisel pool linna olevaid püügipaiku. Kuna lubas suhteliselt sooja ilma, siis loobusin talvekombest. Hommikul kella üheksast startides, peagi natukene kahetsesin otsust, aga õnneks tuli tunni jooksul päike välja ja ilm läks kohe hoobilt soojemaks.

Alustasin diivani auguga, seejärel jalakäijate silla tsoon. Ei ühtegi võttu, kuid sealt minema trollides sain peale silda lõpuks käe valgeks. Ja koha ka kasti. Polnud just suurem asi, aga ikkagi mõõdus. Oleks seda teadnud, et järgmised neli tundi ei saa võttugi, oleks vahepeal mökkis magamas ära käinud.

Igaljuhul sai kõvasti jigitatud tööstusrajooni all, Mehise lemmikkohas, pansionaadi all. Vahepeal trollimist ka. Lõpuks käisin sügava kääru juures ära ja sealt keerasin paadi nina linna poole tagasi.

Järgmise võtu sain alles kella kahe paiku, kui Mehise lemmikkohas ühel hetkel ekraani peale kala joonistus ning viimasel vajumisel kerge nõksaka tegi. Otsa ei jäänud. Sellegi poolest sain samast tsoonist päeva teise koha kasti. Uue värviga. Neid uusi toone sai täna ikka palju läbi käidud.

Kella kolmeks suundusin jalakäiate silla tsooni. Käisin eilse ankrupaiga läbi, trollisin, peksin sügavast latika parve ärevile... Koha aga ei leidnud.

Viie paiku suundusin juba diivani auku ja veetsin õhtu seal. Suuresti trollisin ja proovisin erinevaid lante. Kõik olid ühteviisi...kehvad. Vahepeal tehtud jigipauside ajal ühest ankrust siiski keegi korra naksatas, korraks otsas oli ja siis ära kukkus.

Kell seitse tõmbasin päevale joone alla. Pole tükk aega nii kehva päeva olnud. Voolu muidugi üldse polnud. Õnneks oli ilm super ja värske õhu mürgitus koos päikese küpsetamisega tegid õhtuks meeldivalt rammestunud oleku. Ja värvide mäng oli muidugi super - kohe ei saanud kõike seda pildistamata jätta.

Teistel paatidel - Mehisel kolm koha, Kalevil neli. Silm sai 6+ haugi.

Nüüd koju tagasi. Kahe nädala pärast tagasi juba pikemat püügikorda nautima.