Day 3, 19. oktoober 2022

Öösel tegi parajalt külma ja hommikul oli paat täiega jääs. Huvitaval kombel oli start jälle 9.30. Vahet ei ole mis kell ärkan, või kui kiiresti asju sätin, väljumisaeg on kui kivisse raiutud.

Tänane plaan oli lihtne. Tolgendada kümne harus. Seda kahel põhjusel. Esiteks pidid lõuna paiku saabuma Kõuts ja Mihkel ning nad vajasid tõkkepuu alt läbipääsu. Selleks pidin ma puldiga tõkkepuu juurde minema... Seega kaugele polnud nagu pointi püüdma minna. Teiseks huvitas mind see, et kas kümne harus eile juhtunu oli juhus (= parv ujus läbi), või jäid nad sinna pidama. Nii saigi suund vaid kildi kaugusele võetud.

Algus polnud paha. Esimeses ankrus, teine vise ja kohapoiss paadis. 46 cm. Sellises hommikuidüllis oli see lausa võrratu start. Järgmised kaks ja pool tundi olid üheaegselt huvitavad samas ka igavad. Huvitavad selles mõttes, et aegajalt keegi lõi jigi. Ebahuvitav sellepärast, et paganama harva lõi. Igajuhul oli mul lõunaks kolm koha kastis ja üks haug Kõutsi jaoks veel lisaks. Sellise kellaaja kohta oli see üle ootuste hea tulemus. Kaks kala tulid jigitades, üks trollides. Lisaks päris mitu võttu, mis otsa ei jäänud.

Värvivalikus oli endiselt segadus. Puunikas ja roheline tundusid rohkem sobituvat, aga noh egas nendegagi mingit erilist andmist olnud.

Kella ühe paiku lasin kaugelt saabunud tõkkepuu alt sisse ja läksin tagasi kümne harusse. Suurema osa ajast veetsingi seal, vaid vahepeal trollisin paar kilomeetrit ülesvoolu.

Kui eile oli õhtupoolne aeg hea, siis täna... Kokku vaid kolm võttu! Alustuseks mõnus pauk jigi viimaste sekundite vajumisel. Pruuni peale. Ja otssa jäi. Tegi siduri libisedes põhja peal mõnusaid ja rahulikke võnkeid. Ei mingit tõmblemist, puhas raskus. Hakkasin siis kala üles pumpama, mingi hetk saba keeras veepinna lähedal, kala sööstis põhja tagasi ja ... kukkus ära. Vanduma võttis. Alustuseks arvasin et äkki 2-3 kilone. Õhtul jutti kirjutades pakuks juba neljast. Homme on ilmselt 5 kilo lõhki :-)

Paar järgmist tundi ei toimunud midagi ja mingi hetk samasse kohta, kus kala ära läks, tagasi parkisin. Ja korraga de ja vue. Sama lant, sama koht, sama kaugus paadist, samasugune laks ja ilus kala taga. Nii suur ei tundunud, kui see mis plehku pääses, kuid tükk aega meelitamist kulus siiski. Pea 1.9 kilone.

Järgmisest ankrust sain veel ühe võtu ja korraks väiksem kala otsa jäi ja viimane see täna oligi... Ei aidanud ei jigitamine ega trollimine. Kõuts ja Mihkel kulgesid linnani, sealt tagasi mereni ja uuesti kodu poole. Tagasiteel Bonderi käärust korjasid 1.5 kilose koha välja. Paar haugi ka lisaks. Seega ka suurel jõel ei närinud ning ma tegelikult ei saanudki teada, kas eilne kümne haru action oli juhus või oli täna lihtsalt ülimage päev.

Kokku mul neli koha. Suurim 2 kilone, 1.9 kilone, üks üle kilo ja üks alla kilo.