Luurel läänes, 30. aprill 2026

No täna oli ütlemata äge päev! Üle pika-pika aja oli tõeliselt põnev, uudne ja pingutama ajav püük. Aga kõigest sellest ikka järjekorras.

Paari nädala eest, kui Timoga Kalaradari podcasti tegime (https://open.spotify.com/episode/1hmL7eitAKC77raqXfZzz0?si=QdKMoBq1RdaM0rOD1KgVMw), tekkis sees tunne, et peab seda asja ikka uuesti proovima minema. Enam ei mäleta millal viimati sai käidud, aga mälus olid vaid ebaõnnestunud käigud ja seetõttu olin sellele teemale sisuliselt ka käega löönud... ja siis köeti mind järsku üles!

Vahtisin nädalakese tuult ja otsisin selle sobivust enda ajagraafikuga. Tundus, et neljapäev võiks nagu olla õige aeg minekuks. Tugev loodetuul oli selleks ajaks poolteist päeva rahuneda saanud, vesi võinuks nagu juba klaar olla. Kirjutasin Timole, et plaanin neljapäev uurima minna. Selle peale sain vastuse, et davai, tule teeme läänes koos ühe luureka. No mis mul saab luuramise vastu olla. Võiks ju öelda, et ma olen luuramises tegelt päris kõva käpp, kui välja arvata see, et enamasti ei näe mina luuratavat (merikat) ja ilmselt näeb luuratav mind kogu aeg. Aga muudes aspektides olen ma ikka väga hea luuraja :-)

Igaljuhul sai kokku lepitud kohtumispaik läänes kell 9.00 hommikul. Paik oli minu jaoks täiesti tundmatu, polnud seal kordagi käinud. Minuti pealt õigeks ajaks paigale vurades ootas Timo juba ees. Väitis küll, et vaid viis minutit, aga nägu peegeldas pigem seda, et vees olevad merikad olid üle loetud ja kohad kaardistatud. No vähemalt nii ma kahtlustasin.

Asjad kokku marssisime vee äärde. Puhus kergem läänetuul, veel oli katus peal. Ilm oli mõnusalt sombune nagu kalapüügi ilm olema peab.

Kalda peal tegime peatuse ja vaatasime kaarti, millelt Timo mulle sügavuse profiili lahti seletas. Kari siin, sügavam ala seal. Tuul puhub toidu sinna kivide peale, sealt püüame. Mis seal keerulist, pildi peal tundus asi lihtsamast lihtsam. Järgmisena sammusime juba vette ja üldsegi mitte nii nagu mina seda tavaliselt teen - katsun ühe jalaga sügavust, liigutan teise jala ette ja aegluubis liikudes kõõlun tasakaalu punktide vahel edasi. Selgel, konkreetsel ja rahulikul sammul jätsime madala ala selja taha ja jõudsime kivivare veerele, mille taga tumedam vesi paistis.

Minu plaan päevaks oli lihtne, kala pole oluline, tähtis on aru saada, mida on mõistlik teha ja mida mitte. Sel otstarbel palusin Timol ees liikuda ja kavatsesin teda töövarjuna vaikselt jälitada. Luuraja mentaliteet juunou. Nii läksimegi liikvele.

Alguses mõned visked ühe koha pealt ja siis hakkas paarimees liikuma. Vise, paar sammu edasi, samal ajal lanti kerides. Siis järgmine vise... Seda kõike olukorras kus tagumik oli vette kastetud. Kui algselt tundus, et ega ta eriti ei liigu, siis korraks pilgu eemale ekslemise järel sain aru, et oot-oot, kuhu nüüd. Üritasin siis järgi võtta. Kivid libedad, sügavus selline, et vasema käega tegin automaatselt konnaujumise liigutusi. Samal ajal kerimine... no kuulge, see ei ole ju võimalik.

Nii see vahe meie vahel vaikselt kasvas. Samm sammult. Timo oli juba umbes 100 meetri kaugusel ja meie vahele tekkis juba selline lõik, et isegi kui ta kalale peale oli astunud, siis selleks ajaks kui minu lant sinna potsatas, oli see olukord tallatul ammu meelest läinud. Ilmselt sellest tingitult sain korraga togimise. Haakimise asemel ehmatasin rulli vända käest ja lant tegi pausi. Kalale see ei sobinud kohe üldse ja koheselt lennati otsa. Ritv pendeldas edasi tagasi, kärri ei tulnud, kala pinda ka mitte. Vehkles ühe koha peal mõned sekundid ja tagastas mulle mu kalli landi. Suurust ei tea. Suur ei olnud. Väike ka mitte. Aga kindlalt emane ja rasvauimeta :-)

Ega ma selle kohta midagi muud mõistnud teha, et peksin järgmise veerand tunni jooksul selles kohas lihtsalt vee keema. Sooja vett merikas ei salli ja rohkem võtte keevast vees ei tulnud.

Timo oli samal ajal tööd tehes edasi marssinud ja otsustasin talle järgi võtta. Tuul puhus selles kohas laine kenasti rullima ja kuigi ma üliosavalt kahest esimesest vahukogumist kindlalt läbi pressisin, siis kolmas, see reeturlik, niitis mul jalad alt. Hetkega oli siruli, vasak käsi põhjas, pea ainukesena veest väljas. Sama kiiresti kui sisse, sain ma sealt ka välja. Ja tohhoo imet, vaid vasak käsi oli küünarnukini seestpoolt vett saanud. Ja natukene tagumik ka (no ausõna oli see vesi :-)

See ümbersadamine ajas mind justkui üles. Kui enne tulin üliettevaatlikult, siis nüüd polnud mul enam palju kaotada - no kui kukungi veel, siis natsa märg ja vilu saab lihtsalt natsa rohkem märg ja vilu. Vaikselt võtsin Timole järgi ja harjutasin isegi liikumise pealt loopimist. Oli võõras asi, aga vaikselt hakkas nagu midagi looma.

Mingi hetk läksime maale ja Timo rääkis, et tal ka üks otsas oli käinud. See lisas usku ja nii suundusime järgmisele kahlamisele. Algus oli ilus, suhteliselt sile põhi, üksikud kivid, vesi ka allapool tagumikku. Siis tuli lust ja lillepidu - põhi nii sile kui asfalt... ja siis... vaatasin juba eemalt (Timo oli suutnud jälle kiiremini liikuda), et eeskäija kõnnib rinnuli vees. No mida! Tõsiselt või! See oli minu jaoks juba liig. Isegi eemalt vaadates oli hirmus - mees oli rannast nii kaugel, sügavas vees. Kui ma sinna peaks, minema, kuidas sealt siis tagasi saab?

Jänes juba püksis surusin jalad vaikselt vastu maad ja lohistasin ennast kui sunnitööl edasi. Ühel hetkel sain aru, et tegelikult nii sügav kogu aeg ei ole ja need augukesed on üsna lühikesed. Nii tatsasin vaikselt järgi, tõsi küll natukene maa poole vaistlikult hoides. Selle lõigu lõpus sai Timo mõõdukala ja kohe seejärel ühe võtu. Mind õnnistati ühe "triblamisega" mille ma tavalises veekogus oleks ahvena võtuks ristinud. Oli see siis kivi või kala, seda ei tea. Uuesti ennast ei näidatud ka.

Seejärel suundusime kand ja varvas kolmandasse lõiku. Kui hommikupoolik oli olnud pilves, siis nüüd hakkas aina enam päike välja piiluma ja minusugune kanapime sai põhjast oluliselt paremat ülevaadet kui varem.

Kolmandasse kohta jõudes oli vist teine vise kui Timol keegi võttis. Kohe järgmisel viskel sain mõnusalt tugeva võtu vaid kümne meetri kaugusel meist. Kivivare tagant. Parv? Peksime mis me peksime, aga tundub et see osutus kahe kala parveks... Tatsasime edasi. Ikka piki kivivaret, tagumikuni vees. Samm ja kaks, vise, kerimine, samm ja kaks vise. Rühmalaulu oleks võinud sellest teha. Ja korraga Timol kala taga. Oli teine mitu korda toginud ja sisuliselt jalge eest ära võtnud. Tükk aega tegi mürglit enne kui kahva sai. Suurem kui eelmine (57cm). 

Käisime selle augu ka lõpuni aga lisa ei tulnud. Mul oli veel ärasõiduni pool tunnikest ja nii läksime "kahe võtu" kohta uuesti tagasi. Uuesti käivitumist aga ei tulnud. Pool neli lõpetasime püügi ja marssisime autodeni.

Kala küll ei saanud, aga kuidagi hea tunne oli. Võtte oli, mingi arusaamine toimetamiste loogilisuse kohta tahtis vägisi kahe kõrva vahele trügida. Igal juhul tekkis tunne, et vaevalt see mu viimaseks käiguks jääb. Sügisel kindlasti uuesti!

Kokkuvõtvalt mõeldes sellele, mis Timoga püüdes teisiti oli, kui tavaliselt:

1) püügivahendi kergus on ikka ülioluline. Kui eelmistel käikudel olen juba paari tunni järel väsimust tundnud, siis nüüd kasutatud volzanka 2.7 meetrine (test 15-45), tundus käes nii kerge. Jaksasin oluliselt kauem tööd teha. Püüdsime ju lausa 6 tundi!

2) kahlamine. Minu jaoks tähendas enne see sõna seda, et astud kusagilt vette, jõuad mingi sügavuseni, loobid, tuled kaldale tagasi. Ja siis järgmine koht. Timo jaoks tähendas see sadade meetrite kaupa ühtlast liikumist piki kallast, vööni vees olles. Ilmselgelt kammis ta oluliselt suurema ala läbi, kui mina seda tavaliselt kunagi oleks teinud. Eriti veel kui arvestada seda, kui kaua ma tavaliselt ühe koha peal passin, kui korraks kalast mingigi elumärk on olnud.

3) kerimise ajal liikumine. Jube harjumatu asi, mis lõpus tundus juba üsna loogiline. Andis ilmselgelt võimekuse kiiremini alasid läbi katsuda.

4) töö tegemise maht. Mul olid võikud ja jook kotis. Nendega tegelemiseks polnud lihtsalt aega. Töömaht oli paar korda suurem, kui ma tavaliselt viitsiksin! Tundub, et merikas armastab töökaid.

5) loogilised kohad. Tuul toob merelt lainega toitu, see jääb kivivare juurde pidama, kala koguneb sinna taha olevasse auku. Elementaarne ju ütleks Holmes. Tavaliselt kipub mul selle loogika jälgimine meelest minema, seekord tehti see ikka puust ja punaseks ette.

Äge oli! Näha et kala on olemas, ole vaid mees ja leia ta üles - see lisas ikka kõvasti usku. Aitäh Timo!

Vigala jõel, 26. aprill 2026

Laupäev tõi lõpuks vihma. Mitte just liiga palju, aga midagigi. Tragimad mehed, kes vihma ja tuult trotsisid said õhtupoole kenasid vimmasaake. Kala oli Velise poole pressinud, istus täiesti voolu sees ja käis vahel ka pinnas plätserdamas. Nagu kudele hakkaks. No vara veel ... Mina nii tragi polnud ja ootasin mugavamaid olusid.

Pühapäeval keeras tuule loodesse ja see tugevnes veelgi. Ilm oli külm, päeval tegi vaevu 6-7 kraadi sooja. Vesi +62 ja 5.9 kraadi soe. Kella kümneks kõndisin jõgede risti. Seal lepavõsa hoidis suuremad iilid kinni ja kannatas püüda. Pidurdamised olid muidugi iilide mõjul hüplikud, aga vähemalt ei olnud tunnet, et ridva ära murran.

Nuka peal üks püüdja oli, aga peagi seegi minema astus. Nii kui selja keeras algas mul "happy hour". Leidsin vimma üles voolu servas, madala künka pealt. Mitte selle tagant vaid pealt! Ketti võtte ei saanud aga iga natukese aja tagant võeti ära. Põhjus võis muidugi olla selles, et kogu väsitamine kippus sama platsi peal olema, ilmselt kalad seetõttu korraks ka kõrvale tõmbusid.

Tunni ajaga tiksus 11 tükki. Siis sama järsku kui võtt oli alanud, see ka lõppes. Paar korda veel näidati ennast, kergelt sööta puudutades, kuid "söömaks" enam ei läinud.

Vaikus kestis tund aega, siis sain kaks võttu järjest. Ühe kätte, teine pääses minema. Mõlemad sama künka otsast.

Istusin veel poolteist tundi ja selle aja jooksul ei juhtunud midagi. Proovisin erinevaid kirpe. Panin kergema, et see rohkem hõljuks. Selle künka peale oli raske kirbu saamine omaette tegevus. Kirp tuli voolus pidurdades keskvee poolt kaldapoole suunata, et see täpselt künka peale maanduks. Otse lastes polnud voolu piisavalt, et see kirpu põhjast kõrgemale hoiaks ja nii kippus sööt pideval kinni jääma. Väiksema kirbuga proovides õnnestus see ka otse künkale peale hõljutada, aga võtte ikkagi ei saanud. Hiljem panin veel standardse 1.5 grammise discokuuli ka prooviks, aga ka see ei pakkunud midagi. Lauspäike ikka madala veega kokku ei sobi.

Kella kahest astusin minema. Kokku 12 vimba ja 2 särge. Särg täiesti kare. Mõned vimmad võtsin kaasa, et karu kohates oleks midagi ära anda. Tagasiteel metsas mingi tume väikest kasvu loom põgenedes korraks silma jäi. Lohutasin ennast et vast ikka kährik mitte karupoeg :-) Nii sain kalad hoopis Kõutsile viia :-)

PS! Metsvint on ikka eriti jultunuks hakanud. Käis mu vastsete topsi ümber ja nõudis manti. Jäälind sai ka korraks ära nähtud.

Lõuna Velisel, 21. aprill 2026

Tänane plaan oli Velisel, ülalpool Vänglat, proovipüük ära teha. Hommikune trenn ei lubanud varakult minna ja nii sain kohale alles kella üheteistkümneks. Väljas lauspäike ja kerge põhjatuul. Sooja hakkas kamaluga juurde tulema, nii pidin peagi jopest loobuma. Päeva peale tegi 14-15 kraadi ära.

Koht kus käisin on selline, kuhu vimb ka kudema jääb. Tänane näitas aga, et selleks otstarbeks ta ennast veel kohale istutanud pole. No vara ka veel.

Kaks parve käis alt läbi. Tunnise vahe tagant. Esimene raund pakkus kaks, teine kolm vimba. Muul ajal aga oli üsna vaikne. Paar särge, paar viidikat. Huvitav (õnneks), et need viimased ennast nii vähe näole andsid.

Askeldasin endiselt suure kuldse kirbuga, millel väga väike konks. Sedapuhku haakisin kõik normaalsed võtud sajaprotsendiliselt ja kõikidel konks kenasti suulaes kinni. Aga eks võtud olid ka konkreetsed hüpitamised - ei mingit toiduga mängimist. Võtud voolu servast, suurest voolust seekord ei miskit.

Kella ühest tulin maha ära. Tundus, et kolmandat vooru ei tule ja õhtuni polnud tahtmist istuda.

Valvetonka pakkus ka ühe vimma. Sel aastal tuleb neid maja alt ikka väga nadilt. Keskeltläbi üle päeva eksib otsa ära. Särge on muidugi jões nii palju, et võibolla äestatakse ussid enne vimmaparve saabumist otsast ära.

Vesi Vigala jõel maru madal. +62. Hommikul veetemperatuur 7.4 kraadi. Velise vesi oli ennelõunal alla kuue kraadi.

Hommikune katsetus, Vigala jõel, 20. aprill 2026

Hommikul kirjutasin Kalastajale paar õngitsemise nippi ja piltide tegemiseks loivasin jõele, turvaauku. Kella üheksa paiku. Väljas juba vaikselt kerkiv idatuul ning lauspäike. Öösel oli külma teinud, kaldaäärse rohu juures oli jääl kirme peal.

Pildi tegemiseks tegin oma korgile uue masti, puust. Kui juba katsetamiseks pidi minema, siis otsustasin kaks asja veel ära proovida. Esiteks käib mulle alati närvidele, kui tamiil hakkab ridva tipus "ringe" peale tegema ja sellega justkui ridva püügiulatust lühendama. Otsustasin proovida nii, et panin tippu ca 80 cm pikkuse 0.35 mm jõhvi ja jätkasin seda siis pealiiniga. Tuleb tunnistada, et see katsetus oli hea - mitte kordagi ei pidanud püügi ajal sätitama, et tamiil kenasti jookseks.

Teiseks panin otsa kirbu, mille kunagi olin ostnud ja karpi ära peitnud. Tollel on hea suur discopall (2 grammi), aga metsikult väike konks. Karbis oli ta ootel sel põhjusel, et kahtlustasin tema konksu väiksuse tõttu seda, et kala ei haagi ära. Kartsin asjatult, haakis küll. Püük temaga oli natukene teistsugusem kui kergemate versioonidega. Tavaline kerge pidurdamine ei tahtnud teda vaikses voolus põhjast kergitada ja nii pidin rohkem korki tõstma. Aga harjusin ära. Ja kalale sobis see ka.

Ka puidust voolitud mast jäi püügi lõpuni korgi otsa - toimis seegi ja vahetamiseks põhjust ei näinud.

Kala sain võtma juba esimesel triivil. Siis viis minutit hiljem teine vimb. Veerand tunni pärast kolmas. Esimese tunni lõpetuseks neljaski. Peibutussööta ei tahtnud viidikate pärast anda ja seetõttu parved ilmselt pidama ka ei jäänud.

Seejärel tuli poole tunnine vaikus. Vaikselt hakkas igav ja käed sügelesid peibutussööda järele ja lõpuks selle sisse lajatasingi. Alustuseks oli see justkui hea, tõi kohe vimma võtu, edasi aga... viidikas viidikas viidikas. Kuna tuul ka aina keris tuure juurde, otsustasin kella 11 paiku, et aitab küll. Tulin tulema.

Kokku siis viis vimba. Särg oli üllatavalt passiivne, vaid paar tükki.

Veetase oli +63 ja veetemperatuur 7 kraadi.

PS! Kodutonka otsa tulnud särjele otsustas haug hambad külge lüüa. Tagajärjeks oli see, et särg pääses plehku ja haug jäi ise konksu otsa. Saatsin ta õpetussõnadega koju tagasi.

Valvetonka maja alla, 10.- 14. aprill 2026

Reede, 10. aprill.

Vihmadest tingitud veetõus jäi seekord üsna üürikeseks. Täna hommikul oli veetase +72 cm. Veetemperatuur aga kukkus kolinal, sest öösel oli korralik miinus. Vesi 4.1 kraadi. Hommikul oli ühe tonka otsas pisikene luts - neile tundub siin ikka sobivat, iga aastaga läheb arvukus kenasti suuremaks. Teise tonka tina oli põhja kinni veetud...

Tegin neljatunnise matka Rumba kanti. Kell 9-13. Jõe poole vantsides ja maha vahtides sain jälgede järgi aru, et üks konkurentidest oli varem ärganud :-)

Alustuseks jõgede risti. Kuna midagi ei toimunud ja saabunud venelaste küünarnuki tunne ei tekitanud tõmmet, läksin tunnike hiljem sonni vastu. Sealt neli võtukest, aru oli saada et kala on all, aga ei võta lihtsalt ära. Üks lõpuks nõustus korki hüpitama hakkama. Päris mõnusas suuruses vimb. Silma järgi 800 grammi kanti. Lasin ta ruttu vette tagasi. Lisa muidugi ei tulnud. Särg ka vaikis nagu kult rukkis... vaid üks punasilm.

Järgmisena vaatasin pisut allavoolu alasid, et sama targalt tunnike hiljem tagasi tulla. Kingituseks pakuti veel kaks võttu, üks neist "korgi süvauputamine" turva poolt. Pärise mõnus võitlus. Kenake kala läks samuti tagasi.

Idatuul muutus aina vastikumaks ja otsustasin et aitab. Kuna venelased olid ka jalga lasknud, siis tegin veel 10 minutit ristis, aga seal ei toimunud endiselt midagi. Sammusin koju ära. Vee soojenemist on ikka vaja. Paar kraadigi.

Valvetonka pakkus päeva peale ühe vimma ja ühe särje. Üldiselt olid ussid päeva jooksul puutumata. Need kaks olid lihtsalt erandiks.

Laupäev. 11. aprill.

Jube ilus päikeseline päev. Idatuul oli nõrk ja nii kerkis õhutemperatuur väljas päris korralikult. Pakuks, et miski 13-14 kraadi lausa. Maamesilane tuli välja, vaarikatel lõid punga lahti.

Veetase oli hommikul +69, veetemperatuur 4.6. Õhtuks kerkis see aga juba 6.7 kraadi peale!

Tonkad pakkusid päeva peale vaid 3 särge. Kuhugi püüdma minekuks täna aega ei jagunud. 

Vigala all oli terve päeva 7-8 autot. Vastaskaldasse ka kolm meest püüdma sättisid. Poolteist tundi hiljem lahkusid. Ilmselt said ämbrid täis :-)

Pühapäev. 12. aprill.

Veetase +69, veetemperatuur 5.7 kraadi. Päev läbi säras päike taevas ja tegi 14 kraadi sooja.

Kella 9-11 vahel tegin kiire treti turva auku. 15 särge - vimma liikumist endiselt ei paista.

Valvetonka andis päeva peale 2 särge. Ülalpool Vigalat olla täna hommikupoole sama nutune olnud. Särg võttis pika hambaga, vimba ei olnud.

Esmaspäev. 13. aprill.

Veetase hommikul +68. Veetemperatuur 6.4 kraadi (õhtul juba 7.6 kraadi!).

Päeval ei saanud tonkasid leotada, alles õhtul lajatasin sisse. Kaks särge.

Kasemahl hakkab lõpetama.

Teisipäev. 14. aprill.

Veetemperatuur oli hommikul 6.5 kraadi. Veetase +66.  Huvitaval kombel oli Velise veetemperatuur eriti jahe, 4.5 kraadi; küll aga soojenes see õhtuks lausa 8.7 kraadini! Vigala ca kraadi võrra jahedam.

Hommikuste tonkade otsas olid vaid tühjad konksud. 

Päev pidi tulema soe ja päikeseline. Mõtlesin, et teen paar tunnikest ristis. Alustuseks tunnike päris ristis ja edasi juba sonni vastas. Paarist tunnist sai peagi neli, siis kuus... lõpuks olin õhtu kella 19ni välja. Ega poleks istunud, kui päeva edenedes poleks aina enam midagi juhtuma hakanud.

Esimesed kaks võttu olid turva omad. Esimene turb nii kuuesaja kanti (äkki sama kala kelle juba korra vabastasin), teine oli juba üle kilo, kellega oma viis minuti maadlesin enne kui pinda sain. Lõpuks pääses käeulatuse juures siiski minema.

Vimb alustas liiklust kella 11 paiku. Esimene laine  oli 11-12, teine 15-16, kolmas 17-18 vahel. Nende vahel olnud aegadel tilkus võtte ükshaaval. Kuni kella kaheni oli särg täiesti kadunud, kuid siis tegi too ka aktiivsemaid liigutusi.

Koondtulemuseks: käest käis läbi 26 vimba, osa neist sai Kõutsile ära tassitud + 45 särge, kolm viidikat,  1 turb. Kuldne värv töötas täna oluliselt paremini kui hõbedane. Üle kolme vimma võtu järjest ei saanud - ilmselgelt ei õnnestunud parvesid kinni hoida. Peibutussööt sai juba lõunast otsa, hiljem loopisin lihtsalt mulda.

Tunne jäi, et parvekesed liiguvad korralikul tempoga ülesse ära. Nii iga poole tunni tagant mingi sats peale lendas. Seetõttu ei saanud ka igav hakata.

Täitsa tore päev oli.

Valvetonka maja all, 03. aprill - 07. aprill 2026

03. aprill. Reede. 

Veetase kukub ja kukub. +69 juba. Tempreatuur 6.3 kraadi. Hommikul oli üks tonka ülesvoolu kinni sõidetud. Jäin kogu rakendusest ilma. Teise otsas pea poole kilone luts. Päeva jooksul sõid kaks meresärge otsa.

Kask tilgub kenasti. Päeva peale tegi päikesega ikka 10 kraadi sooja ära.

Kloostri all olla laskuvat säinast saadud. Ristis vaid särjeralli. Vängla all olla kellelgi ka vimba trehvanud. Vigala all särge olla tulnud, vimba täna mitte.

04. aprill. Laupäev. 

Veetase +69. Veetemperatuur 6.8 kraadi. Hommikul ootasid ees tühjaks söödud konksud. Kella kahe paiku läksin turvaauku ja vähem kui tunni pärast tulin tulema. Tugev lõuna tuul, hakkasin Stella pärast põdema. Ja kuna miskit närimist (7 särge) ka polnud, siis astusin koju minema. Sellise ilmaga ei saadeta koeragi välja, hakka siis veel püüdma :-) Viidikas oli jube aktiivseks muutunud - söödapalli peale tuldi aktiivselt kärbsevastsete kallale.

Valvetonka andis päeval esimese vimma sel aastal. Jube loid kala, null võitlust.

Päeva jooksul õhutemperatuur üle 5 kraadi ei kerkinud. Tuuline ja külm, vastik ilm.

Ristis oli hommikul jälle vaid särge tulnud, aga hullult pika hambaga võtt. Tundub, et merest uusi parvesid ikka veel peale ei tule. Liiguvad vaid need, kes varem jõkke tulid.

05. aprill. Pühapäev.

Veetase +68. Veetemperatuur 5.7 kraadi. Hommikul olid konksud jälle tühjaks tehtud.

Poole 11 ajal tegin Stellaga 2 tunnikest turva augul. Algus oli päris vaikne, aga 11 paiku tuli lõpuks särg alla ja pool tundi hiljem ka vimb. Kaks vimba tulid kaldale, kolmas pääses lahti ja viis ka teised minema.  Vimma võtt kuidagi pirtsakas, nokitses ja nokitses... Särje võtt oli samuti oluliselt lahjem kui mõne päeva eest. Vaid 13 tk. Viidikas see eest segas püüki päris korralikult.

Maja all tuli päeva peale neli pontsakat särge. Pealelõunal paistis Vigala all 4 autot, aga õhtuks ei tundunud enam kedagi jäänud olevat.

Ühe kohaliku sõnul oli Vängla all eile võtt lahja, vaid mõned särjed.

06. aprill. Esmaspäev.

Ilm keeras põrguks ära. Öösel tuli tugev lõunatuul ja vihm. Hommikul oli veetase veel +69, aga pealelõunal hakkas see vaikselt tõusma. Veetemperatuur oli 5.7 kraadi.

Särg ei lasknud ennast sellest muutusest segada, pigem vastupidi. Pea iga kord kui läbi koerailma viitsisin tonkasid uurima minna oli keegi otsas. Või siis ussid söödud. Kokku käis kaldal hapnikuvanni võtmas 5 särge, kõik heledasilmsed.

07. aprill. Teisipäev.

Tuul keeras põhja. Vesi +74, ehk kergelt tõusev, sodi ujub, värv kohv. Veetemperatuur oli 5.4 kraadi. Õhutemperatuur ka samas kandis.

Tegin kella kümne paiku neli tundi käsikaga püüki. Tunnike ristis andis vaid kolm võttu ja kaks särge. Kolm tunnikest sonni vastas oli aga hulka huvitavam. Särje sain ruttu alla ja vimma parv ei lasknud ennast samuti kaua oodata. Kaks kala olid juba kaldal kui kolmas plehku sai. See viis selle liigi aktiivsuse nulli.

Hiljem tuli uus parv. Mingi aeg lõppes aga peibutussööt ja seda parve üle kahe kala kinni hoida ei õnnestunud.  Pool tundi vahet ja veel üks; veel pool tunnikest ja veel üks; veel pool tunnikest ja veel üks. Ilma söödata neid ikka kinni ei hoia.

Kella kahe paiku keeras tuule nii tugevaks, et mulle aitas. Kokku 51 särge ja 7 vimba. Tundub, et vaikselt hakkab midagi liikuma. Velise poolse kalda all käis erinevates kohtades mitu korda kala pinnas, sealpool tundus justkui elavam liiklus olevat.