Vigala jõel, 26. aprill 2026

Laupäev tõi lõpuks vihma. Mitte just liiga palju, aga midagigi. Tragimad mehed, kes vihma ja tuult trotsisid said õhtupoole kenasid vimmasaake. Kala oli Velise poole pressinud, istus täiesti voolu sees ja käis vahel ka pinnas plätserdamas. Nagu kudele hakkaks. No vara veel ... Mina nii tragi polnud ja ootasin mugavamaid olusid.

Pühapäeval keeras tuule loodesse ja see tugevnes veelgi. Ilm oli külm, päeval tegi vaevu 6-7 kraadi sooja. Vesi +62 ja 5.9 kraadi soe. Kella kümneks kõndisin jõgede risti. Seal lepavõsa hoidis suuremad iilid kinni ja kannatas püüda. Pidurdamised olid muidugi iilide mõjul hüplikud, aga vähemalt ei olnud tunnet, et ridva ära murran.

Nuka peal üks püüdja oli, aga peagi seegi minema astus. Nii kui selja keeras algas mul "happy hour". Leidsin vimma üles voolu servas, madala künka pealt. Mitte selle tagant vaid pealt! Ketti võtte ei saanud aga iga natukese aja tagant võeti ära. Põhjus võis muidugi olla selles, et kogu väsitamine kippus sama platsi peal olema, ilmselt kalad seetõttu korraks ka kõrvale tõmbusid.

Tunni ajaga tiksus 11 tükki. Siis sama järsku kui võtt oli alanud, see ka lõppes. Paar korda veel näidati ennast, kergelt sööta puudutades, kuid "söömaks" enam ei läinud.

Vaikus kestis tund aega, siis sain kaks võttu järjest. Ühe kätte, teine pääses minema. Mõlemad sama künka otsast.

Istusin veel poolteist tundi ja selle aja jooksul ei juhtunud midagi. Proovisin erinevaid kirpe. Panin kergema, et see rohkem hõljuks. Selle künka peale oli raske kirbu saamine omaette tegevus. Kirp tuli voolus pidurdades keskvee poolt kaldapoole suunata, et see täpselt künka peale maanduks. Otse lastes polnud voolu piisavalt, et see kirpu põhjast kõrgemale hoiaks ja nii kippus sööt pideval kinni jääma. Väiksema kirbuga proovides õnnestus see ka otse künkale peale hõljutada, aga võtte ikkagi ei saanud. Hiljem panin veel standardse 1.5 grammise discokuuli ka prooviks, aga ka see ei pakkunud midagi. Lauspäike ikka madala veega kokku ei sobi.

Kella kahest astusin minema. Kokku 12 vimba ja 2 särge. Särg täiesti kare. Mõned vimmad võtsin kaasa, et karu kohates oleks midagi ära anda. Tagasiteel metsas mingi tume väikest kasvu loom põgenedes korraks silma jäi. Lohutasin ennast et vast ikka kährik mitte karupoeg :-) Nii sain kalad hoopis Kõutsile viia :-)

PS! Metsvint on ikka eriti jultunuks hakanud. Käis mu vastsete topsi ümber ja nõudis manti. Jäälind sai ka korraks ära nähtud.