Koha püüdmas, Lääne Soomes, 31. oktoober 2013

Hommik mega ilus ilm. Kella poole üheksa paiku olime nii kaugel, et lõpetasime hommikuilma nautimise ja kolisime jõe peale üle.

Alustasime "põõsa" alt. Vool ülitugev. 28 grammise jigipeaga ei saanud pikki ranti üldse püüda. Mõned visked vaevlesime ja siis kolisime mere äärde. Siin vool sama tugev, aga natukene madalam. Kannatas isegi püüda. Mida aga ei olnud oli koha. Ja ka teised kalad puudusid. Pommitasime paar erinevat kohta läbi, sealhulgas ka pisut mere peal, kuid tulemused puudusid.

Võtsime mõistuse pähe ja kolisime ülesvoolu. "Põõsa" all Meelis ja Tamur meie jälgedes jigi pommitasid. Neil ülaltpoolt üks kohatatt ja rohkem miskit. Jätsime nad vooluga vaevlema ja kütsime
edasi ülespoole. Tünni all peatus, ei midagi. Jälle pikem maa vahele, ilusa maja alla. Siin saime lõpuks kala togima. Esimesest ankrupaigast väike koha, mis ei mahtunud kahe sentimeetriga paadis kehtestatud alammõõtu. Teisest viskepaigast kummalegi üks ära võetav koha.

Kammisime veel mõned viskepikkused edasi, aga jätku võtule ei saanud. Kuna vool oli endiselt häirivalt kiire kolisime paadiga kümne haru peale üle.

Esimesed viskekohad läksid aia taha, ei mingit elumärki. Samal ajal oli teine paat meist mõnisada meetrit allavoolu kahtlaselt pikaks ajaks paigale jäänud. Aeg oli uurima minna. Jõudsime vaevu paigale, kui kutid kahvama hakkasid. Koha kurask.

Sättisime ennast natuke ülesvoolu ja kukkusime pommitama. Ja Mehis hakkas kakkuma - miski väga rõveda neoonkollase landiga ridamisi kala välja võttis. Mul samal ajal masendav vaikus, kõik normaalsed värvid kohale mitte ei sobinud. Piinlesin oma lantide otsas mõnda aega ja otsisin landikasti põhjast koleda fosforrohelise. Lant kole mis kole, aga lõpetas mu võtuvaeguse.

Kena võtt kestis erinevates ankrupaikades enamvähem paar tundi. Kala viisakas, tittesid praktiliselt polnud. Mehise kalad kenad kilo poolteist, mul enamasti kilo alla. Mingi hetk sai võtt otsa ja sõitsime kümne märgi alla. Esimene ankrupaik ja läks actioniks. Alguses neoon ja kui hetkeks tekkis vaikus mängisin teisi värve, kuniks ootamatult punane wake tööle hakkas. Kaks kala, mõned võtud ja äraminekud lisaks. Mehise neoonkollane toimis samal ajal endiselt.

Mõne aja pärast hakkas sadama ja võtud lõppesid kui lõigatult. Katsed viskepikkused edasi ja tagasi ei andnud erilisi tulemusi. Mõni üksik võtt pika venitamise peale. Järgmisena retk saare alla ja lõunasesse paika ei andnud tulemusi. Kala oli suu lukku pannud.

Teine paat oli päev otsa samas paigas lammutanud ja võtsid välja kaks väga ilusat kala, suurim 3,2kg ja teine 2.6kg. Kokku nende paadis kuus kala.

Meil viisteist kala, aga väikesemad; Mehis kõvasti kangutas.... Kala sort täna korralik. Näris ikka täiesti valesid värve, miskid neoon rohelised ja kollased. Õudne maitse kohal:-)

Loodame, et värvieelistused muutuvad  ka vähe normaalsemaks:-)

Lääne Soomes koha otsimas, 30. oktoober 2013

Mökkisse sai koos Mehisega jõutud peale kella kolme ja kusagil poole viie paiku sättisime ennast natukeseks jõe peale.

Ilm mega ilus, tuuletu, soe, päike -  nagu suveõhtu. Esimene peatus kümne märgi all. Lood kala näitas, aga esimene ankrupaik võtte ei andnud. Mehisel kombeks ankrut põhjas lohistades paika vahetada, sikutas meid paadiga törts edasi. Teisest viskepaigast 43 sendine koha. Tükk aega kratsisin kukalt ja seejärel sai otsustatud, et 45 peaks ikka mõõt olema...viskasin tagasi. Mehisel ka keegi otsas käis, aga jehhat tegi...

Järgmisena proovisime kümne haru teisest otsast. Paar ankrupaika, paar toksu, miskit kätte ei saanud. Ja siis läks pimedaks.

Mehis rookis oma kastist miskid  "öös helendavad" landid ja alustas oma ööpüüki. Teadagi millega see lõppes - paar hädist toksu, null kala. Kammisime suurt jõge ilusa maja kandist ja koskineni haru suudmeni, kala näitas, aga liiga hilja juba... Seitsmest olime jõelt maas.

Homme pikem päev, vast tuleb ka kala

Lutsu luurel, Vigala jõel Rumba all, 26. oktoober 2013

Otsustasin kahe Soome reisi vahel väikese lutsu luure teha - sõbrad juba uurivad, et millal igasügisene lutsupüük orgunnitakse...

Autonina seadsin sedapuhku Rumba kanti. Kuna terve päev oli sadanud, tuul vali, ilm sünge ja trööstitu, siis tundusid olud lutsu jaoks täiesti sobilikud. Vesi on küll jões endiselt täiesti maas, kuid vihm oli vähemalt vee läbipaistvusele paraja jälje jätnud.

Kaks tonkat kaasa ning kand ja varvas üle heinamaa sügavate aukude peale. Kohale jõudes kell juba pea viis õhtul, nii  et juba kergelt pimenemine kätte jõudmas. Kuni selle hetkeni, mil taskulampi veel vaja polnud, miskid punnid veel kiusasid usse, kuid pimeduse saabudes jäi pakutav sööt täiesti puutumatuks. Paar tundi püüki, seltsiks kõrvale parkinud kaks vene rahvusest meest ning kell kaheksa paiku pakkisin asjad kokku. Null lutsu nii mul kui ka kõrval olijatel.

"Romantilisi ajaviitjaid" oli jõe ääres korralikult - Rumba sirge peal mõned teisedki tulukesed helkisid.

Lutsu jaoks ilmselt vara veel.

PS! Ühtlasi tahan "tänada" kõiki neid  indiviide, kes enda järel jõe äärde prügimäe maha jätavad. Kuidas ma küll ilma teieta teaksin, millist saiakest Statoilist peaks jõe äärde kaasa ostma või milline plastpudelist jook on tõelisele kalamehele sobilik.

Soome kohapüügireisi videokokkuvõte

Koha püüdmas Lääne Soomes, 23. oktoober 2013

Eile õhtul saabus ilmamuutus – öö otsa sadas vihma ja keeras võimsa edela tuule üles. Hommikuks olid sademed enamvähem lõppenud jättes ruumi vaid aegajalt esinevale seenevihmale. Tuul puhus endiselt võimsalt. Ja temperatuur oli pea kümme kraadi soojem kui viimastel päevadel.

Sättisime ennast viimase päeva püügile kella kümneks ja võtsime suuna otse eile õhtul elamusi pakkunud püügipaika. Minul mõtteis viimane korralik võtt ja Viljar himustas oma kohakollide kollektsiooni täiendust.

Püügipaigal paras laine ja rõve tuul. Ei lasknud ennast heidutada ja kammisime viis-kuus erinevat ankrupaika läbi. Võtt oluliselt kehvem kui päev varem – igas paigas saime esimese viie minutiga mõned võtud, vahel ka kala ja seejärel valitses selles paigas vaikus. 

Sättinud ennast uude ankrupaika sama stsenaarium kordus. Vahet ei olnud kas vahetasid värve või mitte, lihtsalt ei võtnud. Kohad väikesed, paar tükki kõlbasid ka ära võtta. Korra oli Viljaril otsas ka natukene kopsakam isend, kuid see kukkus ära. Võtud ise olid ääretult nõrgad ja enamasti koha lihtsalt oli ühel hetkel otsas.

Nadist võtust tüdinenud võtsime suuna diivani alla. Esimene ankrupaik ja esimesed visked ning Viljaril üle kilo kala otsas. Punase kummilutuga. Pommitasime edasi, paar hädist võttu ja peagi vaikus. Panime paadi viskepikkuse võrra ülesvoolu ja jälle esimestel visetel togimised ning siis vaikus. Ehk sama lugu mis eelmises paigas. Kala sort polnud oluliselt parem, mõned kohad kannatas siiski ka siit ära võtta.

Vaikselt hakkas meie püügiaeg läbi saama ja sättisime ennast viimaseks veerandtunniks saarte alla. Sõites saare juurde näitas kajalood paari ilusat kala kümne märgi all. Käisime ruttu saare all ära - seal valitses täielik vaikus; ja seejärel läksime loodil nähtud kalu püüdma.

Panime ankrusse kiirusepiirangu märgi kõrvale. Esimene vise ja kerimise lõpufaasis, päris paadi alt, korralik rabak. Ja jäi otsa. Tiris jõhkralt nööri ja peksis peaga põhja kohal tükk aega enne kui pinda soostus tulema. Lima kurask, oleks võinud ju koha olla. Oli üsna õnnelikult otsa jäänud, lant kenasti suunurgas, nii et nöör pääses tervate hammaste käest (trosse vahel polnud). Haugil kaalu täpselt neli kilo. Sedapuhku jäi C&R tegemata, kuna Viljar tahtis hirmsasti oma käsi kalafileerimisel limaga kokku määrida:-)

Kaks viset hiljem samast paigast nii viis meetrit ülesvoolu väga tugev toks, aga otsa ei jäänud. Ja siis oli meie püügiaeg läbi ning oli aeg ennast õhtusele laevale sättima hakata.

See viimane võtt jäi painama, väga koha moodi oli ning kuklasse jäi küsimus, kas suur kala tõesti kümne märgi all, mitte suures jões, kus me teda enamasti otsisime...

Kokku võtsin täna ära neli koha.

Lääne Soomes, 22. oktoober 2013

Kui eilne hommik andis märki talve tulekust, siis tänane hommik tekitas tahtmise talvevarustus välja otsida - jõel jääd juba poolteist sentimeetrit. Paadisadamast välja "kündmine" võttis ikka korralikult aega. Meist ülesvoolu asuvasse autoparklasse paadiga praegu küll ei saaks.

Jõele jõudsime nii kümne paiku. Põrutasime otse tünni juurde välja ja hakkasime sealt vaikselt allavoolu liikuma. Ilm tuuline ja külm. Püüda ebamugav, ritv jääs, rull jääs, nöör jääs. Ning ega kalavõtt ka just optimismi tekitanud - terve ennelõuna võtud eriti uimased, kõik sellised vaiksed toksud või kalade otsa vajumised. Vaid üks korralik pauk jigi otsa ja seegi ei jäänud otsa.  Viljaril õnnestus välja jigitada ka üks kena haug, kuid üldiselt möödus kogu hommikupoolik ilma suurema actionita. Paar koha saime lõpuks kasti ka, sellised neljakümneviie sendised punnid.

Lõunaks oli sellest jamast kõrini ning läksime trollides mere poole. Peagi Viljaril kena haug otsas, mille tagasi viskas. Poolel teel rabas korralik haug minu jesset nii, et peale kahte korraliku matakat nöör lõtvus. Ilmselt oli selle kala jaoks 15 cm pikkune tross liialt lühike...

Mere ääres veel õudsem ilm. Tuul, laine. Pommitasime kohustuslikus korras punase maja vastas oma kolm viset, sõitsime seejärel rohelise poi juurde ahvenat proovima ja viie minuti pärast kihutasime juba paadiga ülesvoolu minema. Mere ääres lihtsalt ei kannatanud püüda...

Ülesvoolu minnes proovisime paar paika, mil lood näitas kala jigiga läbi, kuid saime vaid ühe haugi ja ei ühtegi koha.  Tundus, et siin ikkagi korralikuks võtuks ei lähe ning sõitsime mõned kildid ülesvoolu asuva ilusa maja sirgele välja. Siin panime ennast ankrusse esimeses lõigus, kus lood kala näitas. Ja kohe läks andmiseks, kummalgi mõõdukoha otsas. Edasi mõned togimised, mis peagi lõppesid. Ajasime siis paadi viskepikkuse võrra ülesvoolu, et paadi alla kogunenud kalu püüda, kui esimese viske peale kerge toks ja väga korralik kala taga. Paar sekundit oli otsas ja siis pudises. Käed värisesid ning vanduma ajas, keerasin hetk hiljem pilgu Viljarile, kes samal hetkel tegi haakeliigutuse ning võlus välja kahe poole kilose koha. Meeleolu paadis kasvas mitu pügalat ja usk, et kenasid kohasid ka jões on, tuli tagasi.

Järgnesid mõned togimised, kuid mitte ühtegi koha otsa ei jäänud. Veerand tunni pärast olid võtud selles paigas lõplikult läbi. Panime paadi uuesti viskepikkuse võrra ülesvoolu ja läks jälle togimiseks. Õigemini Viljaril läks. Ta leotas miskit koledat rohelist sirpsaba ja seda togis regulaarselt; minu hõbedane aga lakkas järsku töötamast ning ka teised toonid, mis läbi sai mängitud ei andnud mulle ühtegi võttu. Jändasime selles paigas, kuni Viljaril võtud lakkasid ja otsisime uue ankrukoha.

Sedakorda panime paadi vastaskaldale. Togimine läks uuesti lahti ja ka minu värv töötas jälle. Mõned kohatatid käisid paadist läbi. Viis minutit võttu ja siis vaikus ning uus ankrupaik. Sellises rütmis jätkasime kuni õhtuni välja. Õhtu hämaruses sättisime paadi veel korraks suure koha pakkunud asupaika ja sain korraks ka kena kala otsa. Korralik tugev toks, kala jõulised tõmbed ja nööri lõtvumine... Ilmselt ei olnud minu suure kala päev.

Kokku võtsin täna ära viis koha, tagasi sai visatud erinevaid kohatatte vast mingi paarkümmend tükki. Viljaril lisaks päevakalale teist samapalju kohapunne. Nii et pealelõunal sai actionit küll...

Kohapüük Lääne Soomes, 21. oktoober 2013

Hommikul silmi avades ei uskunud oma silmi - jõgi täiega jääs. Öö oli olnud  tuulevaikne, selge ja parajalt külm nii, et meie madala veega haru oli korralikult kaane all. Jää paksus õnneks vaid pool sentrimeetrit.

Ajasin mootori käima, vesi ei jookse. Mõne aja pärast sai  käima. Ja siis jääd murdma...

Suurele jõele jõudsime nii kella kümne paiku. Ilm ikka veel miinuses, aga mega ilus. Tuul täiesti olematu, päike sillerdas veepinnalt vastu, veeaur pinnalt moodustas laheda vatja kihi. Tänane plaan oli alustada diivani augu alt, liikuda allavoolu, et siis voolu tekkimise ajaks põõsa kanti välja jõuda.

Hõbedane silikoon otsa ja püüdma. Ilm oli ikka rämedalt külm. Vaevalt pool esimesest viskest keritud, kui rõngad juba jääs. Leotasin ritva aegajalt jões, et saaks kuidagi kerida. Peagi hakkas ka rulli küljes olevale rullikule jää tekkima ja poos sinna nööri.... Üks pidev sulatamine ...

Tegin teise viske randi äärde ja poolel teel vajus keegi otsa. Kena ülekilo koha paadis. Viljar pomises kohe, et ilmselt ka viimane ... Pommitasime veel natuke samas kohas, kuid rohkem kala võtma ei saanud. Seejärel kiire põige augu teise serva, ka seal valitses vaikus. Hommikul püsti pandud plaan vajas täitmist ning võtsime suuna allavoolu.

Poolel teel Koskineni haruni tegime esimese peatuse. Lood näitas kala ja Viljar võlus külmakasti allakilo koha. Ja jälle vaikus... Edasi Koskineni haru nurgas, kus vanasti koha pea iga viskega tuli ... ei toksugi... seejärel "pudeli" alla, pool kilti eelmisest kohast allavoolu. Siin alati üks valvekoha passinud. Passis ka nüüd. Viljari toks ja mul hetk hiljem kohapunn otsa vajus. Rohkem elumärke ka siit ei saanud.

Järgmine peatus kivide juures. See hea ahvena koht. Neid kordi ikka kahe käe sõrmedel peab lugema, mil siit korraliku ahvenat välja roogitud...aga täna ei olnud see päev. Üks haug ronis pika meelitamise peale otsa, kuid koha ega ahven endast märku ei andnud.

Kell tiksus vaikselt voolu tekke ajale lähemale ja vajutasime paadimootoril gaasi põhja. Järgmine peatus ilusa maja kurve peal. Lood näitas kalaparve ja panime ankrusse. Ja kohe läks togimiseks. Ilmselt latikas? Peagi aga üks ahven Viljaril otsa jäi. Seejärel aga ka üks korralikum võtt, kuid otsa ei jäänud ning peale seda paadi ahtri alt selline pauk, et võttis käed värisema. No see küll latikas ega ahven ei ole. Pommitasime edasi ja samast kohast ka Viljaril keegi otsa vajus, kuid ära pudises. Edasised ponnistused vilja ei kandnud ning kulgesime edasi.

Uus peatus mõnisada meetrit allavoolu Jälle korralikud kalad loodil. Esimene vise randile ja keegi vajus otsa. Kohe korralikult ennast põhja istutas ja seal närviliselt pead raputas. Kuidagi pinnale ei tahtnud tulla. Pika venitamise tulemusena haugi muster veepinnale kerkis. Kaalu ilmselt kolme kilo tuuri. Lasin tagasi.

Mõned visked hiljem Viljaril samast paigast kohatatt ja siis tekkis vool. Võtte meil enam polnud ning otsustasime edasi kiirustada. Põõsa alla. Kohale jõudes alustasime põõsast ülesvoolu. Juba teist päeva näitas lood samas paigas tõeliselt ilusaid kolle ja sättisime ennast neid ärritama. Kohe läks actioniks. Korralik toks Viljaril, peagi ka minul. Kala löögid agressiivsed, kuid otsa ei jäänud. Mõne aja pärast paar punn koha otsa ronis ja siis jälle korraliku kala agressiivsed laksud. Vahetasin meeleheitlikult värve, koha tagus mitmeid, kuida otsa ei jäänud ühelegi. Umbes pool tunnikest kiusasime, siis väsisid kalad ja peagi ka meie. Liikusime viskepikkuste kaupa põõsa poole ja hiljema ka ülesvoolu.

Igalt poolt esimeste visete otsa kohapunn ning seejärel vaikus. Kalad oleks nagu aru saanud peale esimesi viskeid, et see ikka ei ole õige sööt...Selline aegajalt kala tuli kuni kella neljani välja. Selleks ajaks olin neist üksikutest võttudest tüdinenud ning kraapisin landikastist välja lante mida aastaid ei olnud kasutanud. Panin neid ükshaaval otsa ja andsin igaleühele ühe võimaluse...kuni kobistasin täiesti kollase landi peale, mis minu suureks üllatuseks hakkas kõikide visete peale võtte pakkuma. Viljaril samal ajal muude värvidega ei miskit. 

Kala polnud küll ilus, aga võttis konkreetselt ja pidevalt. Viljar peagi samalaadse  värvi kusagilt kasti põhjast välja otsis ja hakkas mu kõrval ridamisi väikest koha välja rookima. Uskumatu, see värv ei ole siin jões pea kunagi töötanud (meenub vaid üks kord, kui sama värviga ühel heal päeval kala närvi läks) ja nüüd ruulis täiega...

Võtte oli palju ja igav ei olnud, kuid mingit märki korralikust kalast ka polnud  ning kella viie paiku otsustasime võtta suuna ülesvoolu. Diivani auku. 

Kohale jõudes kolmanda viskega vähe alla kilo koha, Viljaril peagi üks punn ning seejärel totaalne vaikus. Jigitasime päikeseloojanguni välja ja andsime alla. Koduteel tegime peatuse veel kümne märgi all, kus kumbki sai miski võtu, aga kellelt, teada ei saanudki...

Kokkuvõtvalt päev - võtte oli, kala suurus aga väga lahja. Tegin vist isegi uue "isikliku rekordi" väikseima koha osas - ca 15 cm kohatatt oskas kuidagi ennast jigi otsa manööverdada. Ära võetud kalu vaid kolm.

Ilm see eest aga oli väga ilus - päike, tuuletu ja päeva peale korralikult soe...

Lääne Soomes, 20. oktoober 2013

Äratus kell kaheksa ja kui aknast välja piilusin, ei uskunud oma silmi - jõgi peegelsile, puudelehed tardunult paigal, päike väljas. Imekena hommik. Külm - paadis käsn oli paadi külge ära jäätunud, aga ilus.

Startisime natuke peale üheksat ja võtsime suuna mere poole. Eesmärk oli minna põõsa aluste aukude peale. Kildi jagu enne tegime ühe peatuse, kuna lood näitas korralikult kala. Saime mõned toksud ja ka ühe ahvena ning jätkasime teekonda.

Põõsa all ankrusse, hõbedane silikoon otsa ja esimene vise teele. Just sel hetkel, kui tina peaks põhja puudutama, vajus midagi jigile otsa. Algul mõtlesin, et praht, aga paar keeret hiljem  oli tunda kellegi tõmbeid. Natuke alla kilo kala rändas kasti. Pole paha algus.

Jõgi peegelsile, tuul täiesti olematu, pommitasime jigidega edasi. Ja koha togis korralikult. Ainult et väiksemat sorti koha. Eile kala puhastades sai otsustatud, et alla neljakümne viies sendist koha ära ei võta ja nii sai hulgim tsipake väiksemaid kalu julmalt üle parda tagasi saadetud.

Kui esialgu pommitasin hõbedast, siis peagi mängisin kõik põhilised toonid läbi ja jäin  pidama punase kõhu , valge keha ja forellitäppides vake kummi peale. Teisi värve enamasti ainult togis, seda aga ründas üsna konkreetselt. Kogu triangel kestis umbes kaks tundi, selle sees paar ilusama kala võttu ka sekka, aga külmakasti lisa ei tekkinud. Väikeseid tuli muidugi korralikult - pea paarkümmend tükki sai neid tagasi saadetud...

Kella kaheteistkümne paiku lõpetas kala aga võtu. Kammisime ümbruskonna korralikult läbi, kuid toksud olid väga kaootilised ning otsustasime trollida mere poole. Hommikune tuulevaikus oli ka otsa saanud ja kerge lääne tuul oli jõele väikse laine toonud. Laine aga piisavalt väike, et mere suuet ka testima võiks minna. Trollisime pool tunnikest ilma ühegi võtuta ....

... seejärel gaas põhja ja meresuudmesse. Kajaloodi järgi ahvenaparv üles otsitud ja läks togimiseks. Viljar pani mingi väikese "lutu" otsa ja võttis ahvenaid järjest. Mul tagus, aga otsa ei kippunud eriti jääma. Kala suurus väike ja tüdinesime neist üsna ruttu. Proovisime natuke veel siit ja sealt ning kütsime põõsa alla tagasi.

Kogu tagasitee lood kala näitas. Põõsa all kala näitas. Ja mitte väikest. Ja mitte üks toks. Mõned ankrupaigad edasi ja tagasi ning ei ühtegi võttu. Tekkis tunne, et diivani auk polegi nii paha paik ... Peagi lõime käega ja sõitsime ülesvoolu, plaaniga minna diivani auku ja katsuda tee peal läbi vanad head paigad.


Üsna tünni juures sattusime kalaparvele, ilmselt latikad. Panime igaksjuhuks ankrusse ja läks kohe togimiseks ja "lutsimiseks" ning siis korralik laks ja paras kala otsas. Pool teed paadini tuli kenasti kaasa, kuid siis pudenes. Ilmselt ikka latikas oli...

Tee peal paarist paigast saime üksikuid tokse, kuid mitte kala ning kella neljaks olime diivani juures ankrus. Eelmiste päevade kogemus lubas kohest võttu ... mida aga ei tulnudki. Järgmise kahe tunni jooksul saime kahe peale heal juhul viis-kuus toksu ja Viljar ka ühe koha külmakasti ja mina ühe punni, aga kõik see oli ikka väga kaootiline. Enne kella kuute sai meil mõlemal sellest kõigest villand ja sättisime kodu. Polnud just parim päev, kuigi ilm oli väga mõnus.

Homme väga mõnusat ilma lubab, vast kala ka koostööaltim kui täna.

Kohapüük Lääne Soomes, 19. oktoober 2013

Hommikune äratus juba tavaks saanud ajal, kell kaheksa. Ilm väljas - pehmelt öeldes torm. Vahtisime hommikukohvi kõrvale delfi valimisdebatti ja sättisime ennast kella kümneks linna. Varusid täiendama.

Pool kaksteist tulime tagasi ja lohistasime ennast vaikselt jõele, kuklas tiksus kogu aeg mõte, et kas tasub ikka minna... Suurele jõele jõudes vaatas vastu põrgu - ülikõva loodetuul, laine rullis ennast korralike vallidena vastu voolu. Täiesti masendav.

Sättisime ennast selle tormi meelevallas, diivani augu peale ankrusse. Seltsiks paat kahe tirgutajaga. Veerand tunniga oli selge, et päevad pole vennad. Vee all valitses vaikus ja kala ei toginud absoluutselt. Kammisime augu läbi ja selle servas kobistasin lõpuks ühe allakilo koha ära. Viljar tragis miski kohakonna ja see oli kogu kontakt kaladega... Tirgutajate paat ei tundunud ka just kalasoonel olevat, ühte kahvamist õnnestus näha, aga see oli ka kõik.

Samal ajal keeras tuul pisut lääne poole, mis tähendas antud jõelõigule veel suuremat lainet.

Kratsisime kukalt ja otsustasime trollida mere poole. Mõttes see, et äkki ilusa maja kandis oleval käärul võiks äkki vähe vaiksem olla ...

Panime voblerid järele ja liikvele. Peagi mul keegi võttis, kuid kukkus ära. Sama lugu törts hiljem ka Viljaril. Edasi tiksudes umbes kildi jagu hiljem eksis jesse otsa haugitatt ning jõudes ilusast majast allavoolu Viljaril järsku keegi taga. Tundus korralik kala. Kajalood oli vahetult enne kolme kena kala näidanud .... Üllatuseks aga ilmus veepinnale kilone latikapoiss, tragitult otsas.

Panime ennast samas kohas ankrusse ja jigitasime. Latikas togis usinasti, aga otsa ei kippunud jääma. Peagi sai meil sellest tuulest lõplikult villand ja keerasime "kümne märgi" haru peale. Katsusime edutult paaris paigas sirge peal ja kui meid sai mingi hetk rahepilv kätte, põrutasime "kümne märgi" alla püüdma.


Siin hoopis lõbusam. Kohast märke polnud, kuid ahven ja haug rabasid usinalt jigisid ning lõikasid kummilutusid nööri otsast. Lõbustasime ennast tunnikese ja saime "eluisu" tagasi.

Järgmine sihtkoht saaretagune ei erinenud millegi poolest eelmisest ankrupaigast.

Haug näris, ahven togis, koha vaikis. Kella nelja paiku panime otsuse paika, et oleme jälle valmis lainetega võitluseks ja põrutasime suurele jõele tagasi.

Aeg õhtuseks kohatralliks tundus käes olevat.

Kohale jõudes samasugune laine ja tuul nagu lahkudes. Seadsime ennast püügikohta, sedapuhku teise kaldasse. Veerand tundi möödus vaikuses, kui järsku hõbedase silikooni otsa korralik pauk ja pooleteist kilone koha ronis paati. Läheb vist võtuks, käis peast läbi. Kümme minutit hiljem oli eelmine võtt kui kauge unenägu. Mängisin erinevaid värve - õli, kloun, valge/pruun, punane - täielik vaikus. Viljaril sama. Natuke veel pommitasime ja siis panime paadi viskepikkuse võrra ülesvoolu.

Jälle pikalt vaikne pommitamine ja siis õli värvides kummi peale kena "koputus". Aga otsa ei jäänud. Jälle hulk viskeid, erinevaid värve ning selle tulemuseks ümmargune null. Täielik kontrast eilse päevaga, kus kala togis pidevalt.


Panime veel viskepikkuse võrra edasi ja siis läks lõpuks natukene võtuks. Koha tegi suu lahti ja togis erinevaid värve. Põhiliselt ruulis kuni päikeseloojanguni hõbedane ja peale seda tumedad toonid. Kala sort aga väike, enamus nats alla või tsipa üle neljakümne sentimeetri. Võtt kestis pea hämarani ehk sirka tunni, kuid suured kalad võtma ei tulnud.

Päeva lõpuks sai ära võetud kahe peale kaheksa koha. Üks neist siis poolteist kilo, paar törts alla kilo kala ja ülejäänud konnad.

Ilm oli muidugi põrgu. Lootus on, et homme tuul vaibub ja pääseme ka "parematele" jahimaadele...

Koha kala otsimas, Lääne Soomes, 18. oktoober 2013

Hommikul põõnasime kella kaheksani. Silmad lahti tehes ja pilgu õuele visates, avastasime, et jõel laine peal. Selge - tuuline päev, ei miskit mere äärset püüki.

Pool kümme lükkasime paadi sillast lahti ja võtsime suuna jõele. Esimene peatus kümne märgi all. Viljaril randi pealt üks rabak, ilmselt haug, mul vaikus. Kaua aega ei raatsinud kulutada ja järgmiseks peatuseks sai valitud suure jõe diivani auk. Ehk siis seal kus eile lõpetasime.

Päev ei saanud veel õigesti alata kui nalja nabani - Viljar kiskus oma uued ankru kerimise kindad välja ja kukkus neid noaga tuunima. Lõpptulemusega tundus ta väga rahul olevat:-)

Vaevalt saime ankrusse, kui Viljaril koha otsas. Vaatas nelikümmend + sentimeetrist kala ja viskas tagasi - tema standardid nii väikest koha ei lubavat võtta. No jah, mõtlesin, et vaatame mis Sa pealelõunal räägid. Vaevalt sai paarimees järgmise viske teha, kui järgmine kohapunn otsas. Ja peale seda veel üks. Ma juba närvi hakkasin minema, mul mitte võtu poegagi. Vahetasin oma hõbedase viidika silikooni klouni vastu ja kohe nätaki esimene nibin nabin mõõdukoha kasti.

Kloun aga peale seda enam miskit huvitavat ei pakkunud, samas kui kõrval Viljar jätkas katkumist, mingite imelike neoonvärvides kummidega. Vahetasin klouni õli vastu, sain toksu, aga võtuks ei läinud. Hakkasin mängima erinevate värvidega, sättides oma viis erinevat värvi ja kuju üksteise järel jigi otsa. Ükski neist ei töötanud. Tagasi hõbedase juurde ... ja teine kala kasti. Edasi jäin sama värvi juurde ja punne tuli erinevatest ankrukohtadest pidevalt.

Vaikselt tugevnes loodetuul nii valjuks, et hakkas lainet vastuvoolu rullima. See pani paika, et allavoolu polnud meil täna asja ja kui kala tahame otsida, siis pigem ülesvoolu. Liikusimegi vaikselt ülesvoolu, katsudes iga natukese aja tagant sügavamaid kohti. Võtte tuli pea igast ankrupaigast, aga kõik kohad nilbakad. Lõpuks jõudsime sillaaluse auguni välja. Seal valitses vaikus ja kuna jõgi tegi vahetult enne seda käänaku, siis oli siin ka korralik tuul ning laine. Keerasime otsa ringi...

Tiksusime hommikuste paikadeni välja ja jätkasime punnide kiusamist. Viljar oskas välja võluda ka paar mõõdukala ja õhtusöök oli meil külmakastis vähemalt olemas...

Tuul vastik, laine vastik ja kalad väikesed. Otsustasime taktikat muuta ja saare alla minna. Seal vaiksem ja ehk ka midagi ilusamat. Sõit sinna oli üks rist ja viletsus, tiksusime vaikselt üle suurte lainete. Vett pritsis näkku ja paati. Polegi sellist lainet sellel jõel näinud. Mingi hetk saime aru, et trollides ei ole liikumiskiirus oluliselt väiksem ja ajasime voblerid järgi ... need ei pakkunud aga kellelegi mingit huvi ...

Saare all ilm suht ilus -  tuul ja laine sinna ei ulatunud. Sättisin oma õli värvi kummi otsa ja kohe läks andmiseks. Esmalt kena toks, keegi otsas aga ära pudises...paar pööret hiljem kargas paarisaja grammine ahven otsa ... järgmine vise ja allakilo haug parda ääres. Viljar samal ajal  kobistas kohapoja otsa... Ja sellega sai meil laulupidu otsa.

Kratsisime kukalt ja võtsime peale mõttepausi suuna tagasi hommikusse püügipaika. Seal tringel-trangel jätkus. Koha siit, koha sealt. Togimisi pidevalt. Aegaajalt mõni otsa jäi. Sort häbematult väike ja närisid nad pea kõike. Päike juba loojumas, kui Viljar võlus ära päeva kala, 2.2 kg koha, mis jäigi täna paadis ainukeseks üle kilo kalaks.

Punne ei lugenud, aga neid ikka oli - kahepeale ikka mitukümmend ... Ise võtsin lõpuks ära kolm mõõdukala, mõni selline ka ära kukkus... Vahetult enne äratulekut sain ka ühe korraliku "laksu" aga too ei jäänud kahjuks otsa ... Polnud vist suure kala päev.

Värvidest. Hommikul mässas Viljar mingite neoonvärvidega ja actionit tal jagus.  Minul samal ajal mingit kindlat eelistust ei tekkinudki. Enamasti tundusid ruulivat sirpsabad. Päeva jooksul toimis suurepäraselt hõbedane kalakujuline silikoon, mis õhtul aga üldse mingit võttu enam ei pakkunud; ning õhtuse võtu tegijaks tundus olevat Viljaril miski punane-siniste teradega kala kujuline kumm. Ersikummaline värvide ballett terve päeva peale.

Homme jälle päev.






PS! Õhtune söömaaeg nägi meil välja vägev ja väga maitsev!

Koha püüdmas, Lääne Soomes, 17. oktoober 2013

Kohale jõudsime peale pikka shoppamist alles kella nelja paiku. Vedasime asjad üle jõe ja saime korralikult vihma kaela. Ei sellise ilmaga ole mõtet minna. Hakkasin juba saunaahju sättima, kui vihm ootamatult lõppes, haarasime kiirelt asjad ja ruttu jõele.

Nii kui paadisillast eemaldusime hakkas jälle sadama, Tagasiteed enam siiski ette ei võtnud ja põrutasime edasi. Kogu tee suure jõeni sadas, sõita ei näe, prillid märjad, väljas juba hämar; kuidagi siiski kohale jõudsime. Ja nii pea kui kohale jõudsime sadu jälle lõppes...













Püügi algus kell viis õhtul ja esimeseks paigaks väikese haru suue suurde jõkke. Vool  suures jões korralik, vesi kergelt pruunikas ja üldse mitte väga madal. Lehti tuli vooluga ikka mõnusalt kaasa, moodustades korraliku vaiba jõe peale. Mõned visked, ei märkigi elust ja edasi kiiruga venelaste diivani paiga poole....

Esimene vise randile ja haug plaksti otsas. Teine vise randile ja 43 sendine koha otsas. Edasi vaikus...

Viljar pommitas kõrval miskit koledat punast jigi ja ei võtupoegagi... (no kes sellist värvi ikka tahab võtta...).

Peagi vahetasime viskepikkuse võrra püügikohta.

Esimene paigavahetus ei miskit, kuid teise vahetuse järel 42 sendine koha. Jälle randilt. Keset jõge aga vaikus. Kõik võtud hõbedase viidikavärvides kummilutuga.

Korra vahetasime veel asukohta, kuid peagi hakkas jälle vihma sadama ja keerasime kodupoole.

Lootus järgmisteks päevadeks täiesti olemas - jõkke on tekkinud vool (lõpuks jäin 28 grammise peaga püüdma) ja vesi pole enam nii läbipaistev kui eelmisel korral.

Täitsa sügise moodi kohe!

Suvise Lapimaa reisi videokokkuvõte

Tühjendasin järgmise Soome reisi ootuses (homme minek) oma kaamera suvistest Lapimaal salvestatud failidest ja käkerdasin kokku väikese videokokkuvõtte. Kahju et lõhedega madistamist linti ei õnnestunud saada.

Kasari jõel tonkatamas, 12. oktoober 2013

Hommikul, no mis hommikul, kell pool kaksteist, ehk siis ennelõunal, hüppasin korraks autosse ja sõitsin tunnikeseks Vigala jõele vimma kohta. Poole tunniga oli selge, et vimba pole kodus - ei ühtegi võttu... ja panin asjad kokku. Tulin maakoju tagasi, kass oli vastas ning nõudis kala. Kiirustasin tagantuksest ruttu tuppa...

Päeva peale vaikselt molutades, tekkis plaan vaadata õhtu poole suurele jõele. Eeskätt tonkatades kassile midagi tuua ja võibolla õhtuhämaruses mõni luts ka koju venitada. Mõeldud - tehtud; rääkisin kassile loo ära ja panin autole kella nelja paiku uuesti tuurid sisse. Suund Vanamõisa kanti.

Tee peal pikalt mõtlesin, et kas minna sügava peale või madalikule. Sügaval alati vimba saanud, kuid lutsuga nadim.  Samas veevool olematu ja vesi maas ning kala niikuinii passiivne, otsustasin madaliku kasuks, seal jõgi kitsam ja mingi vool vast ikka on ning kui kala söömas, siis sinna ta oma jalad (või uimed?) ikka seab... Koht kivine ja kitsas. Kaldad ilusad ja kuivad, nagu kuurortisse kalale tulnud. Üldsegi mitte nii nagu sügiseti tavaliselt, kus pori üle kummiku ronib ...Ilm ka mega, päike ja mõnusalt soe (12 kraadi), tuul ka pea olematu - no mis sa oskad paremat tahta.

Törts enne viite lajatasin madalikule tonkad sisse.Üks tonka söödakorviga, teine ilma. Kummalgi üks lips, mille otsas värskelt korjatud mullaussid.

Söödakorviga tonkaga läks kohe actioniks - miskid punnid kohe kallal ja peagi ka paar korralikumat võttu. Esimene kala, kes välja ronis, osutus vimmaks. Oleks võinud suurem olla ...

Uus uss otsa, söödakorv täis ning järgmised närimised kohe otsa.  Samasugune vimb otsas ja pani vahetult enne kallast plehku ...Samal ajal traditsiooniline tonka vaatas kurvalt kõrvalt ja ridvaots püsis paigal kui naelutatult.

Jändasin söödatopsiga. Vimba enam ei tulnud, kuid särg oli aplalt õgimas. Särg alustas võttu tavaliste üksikute toksudega, siis sikutas neljakümne grammise söödakorvi hooga põhjast lendu ning pani minema. Ja nii mitu korda järjest. Noppisin kassikalad kenasti sumpa ja hõõrusin rahulolevalt käsi - vähemalt ei pea koju tagasi hiilima ...

Teine tonka aga kõrval kui täiesti eri maailmas. Viskasin samale joonele, kus söödatopsiga, aga ikka vait. Võibolla korra poole tunni jooksul keegi leidis selle üles, rüüstas natukene ussi ilma otsa jäämata ... panin uue ussi asemele, vaikus edasi...

Särgede trall kestis pea päikeseloojanguni ja katkes siis kui lõigatult. Miskid pudinad sikutasid veel ussi, aga üsna passiivselt. Samal ajal  tekkis samasse lõiku keski röövik - iga kord kui viskasin söödastatud korvi vette, toimus mõni sekund hiljem samast paigast viidikate paanikas sööst  ... ilmselt miski haugitatt leidis, et kokku kogunenud valget kala on mõnus ja lihtne maiustada... Ja lõpuks otsustas too limatuub mu tonkat rünnata, viies rakenduse endaga kaasa...

Õhtuhämarus möödus üllatavalt passiivselt, miskid kiisad torkisid aegajalt, kuid midagi viisakamat otsa ei hakanud. Sättisin enda taskulambi valmis, et lutsude rünnakut tagasi tõrjuda.

Päike loojus ja kuu tõusis. Hämardus kohutavalt aeglaselt. Ridvad vaikisid jonnakalt, hoolimata nende ümber viskamistest. Kella kaheksa paiku sain lõpuks ühe võtu, kuid seegi ei jäänud otsa. Olin liialt kärsitu ja haakisin selgelt liialt vara...

Kella poole üheksa paiku said mu peas sauna mineku mõtted lõpuks võitu lutsupüügi mõtetest ja sättisin ennast kodupoole.

Lohutasin ennast, et küllap on lutsu jaoks veel vara...ehk mõni teine kord ...



PS! Minust mõnisada meetrit ülesvoolu oli püüdmas neli meest. Kaks tundusid eestlased, kaks venelased. Kogus selle hämara aja jooksul korra üks venelane hüüatas, et nalim ... ja mõni hetk hiljem kirus, et plotva ... tundus, et ka seal ei olnud miskit pillerkaart ...

Pärnu jõel latikat püüdmas, 09. oktoober 2013

Väikemehel käsi kipsis - mõtlesime, et mis me ikka terve nädala linnakodus passime, põrutame parem Pärnu ja teeme vanaisale kalapüügis tuule alla.

Mõeldud-tehtud ja suund sai võetud kolmapäeva hommikul Pärnu poole. Lõunaks jõudsime pärale ja kella ühe paiku sättisime isaga ennast jõe äärde. Lennuki alla. Esmalt vaatasime jõe parempoolse kalda poolelt -kole suur tuul; sõitsime läbi linna teisele kaldale - siin palju kenam ilm. Otsisime roo vahel vähe puhtama ala ja tonkad sisse.
Ootused üsna madalad - jõel kena laine peal, õnneks tuule kattis seljatagune männimets kenasti ära;  vesi täiesti selge ja suht kõrge (edelatuul pressis vett lahte juurde); ilm täiesti pilves, vahel kerge vihm sabistas, aga enamasti ainult seenekas. Ehk sügis, mis sügis ja vaevalt siit (suvalisele kohapealt) latikat välja võlume...

Panin sisse kaks tonkat; ühe söödakorviga teise ilma. Kummalgi ridval üks lips.Mõlema otsa ussid. Poolakas:-) Söödakorviga tonka kaldale lähemale, teine kaugemale. Üsna kohe läks togimiseks, tatikad kohe kallal ja peagi esimene nurg kaldale ronis.
Peagi paar kiiska ja särge, siis jälle nurg. Igav ei hakanud, kogu aeg keegi kallal. Sisse-välja ridva vehkimine käis kõigest väest.


Tunni möödudes lõpuks ka üks korralikum võtt ja väike latikapoiss ronis kaldale. Hetk vaikust ja teine samasugune teise tonka otsa. Isa samal ajal vehkis ridvaga edasi tagasi, kuid peale kiisa miskit välja ei võlunud.
Peale latikapoegi jälle vana trall - kiisk, nurg, latikas. Ja pika-pika ootamise peale järgmine korralikum võtt - keegi hakkas aeglaselt ridva otsa allapoole venitama ja paari sekundi pärast haakisin. Taga. Pika meelitamisega sai kala üle randi veetud ja lõpuks liivasele kaldale. Pea kilone latikas. Ohhoo, pole paha, äkki tuleb veel miskit...

Siis tekkis vool ja võtud lakkasid. Kui talvel on vool alati meeldivaid muudatusi kaasa toonud, siis nüüd vastupidi. Kala togis üllatavalt passiivselt, kuni kella kuue paiku vool lõpuks seisma jäi ja jälle kala närima hakkas.

Õhtune võtt möödus särgede ja nurgude tähe alla. Nii meresärg kui  ka jõe oma olid hakkamist täis. Vaevalt said tonka sisse lajatatud, kui keegi särg kallal oli. Paar kenamad võttu ka, aga latikaid rohkem ei saanud.  Aga täitsa tore oli, tegevust jagus ja isale sai tema koduväljakul tuul alla tehtud:-)

Kumb siis paremini töötas, kas söödakorviga või tavaline tonka? Tavalise tonkaga kaks latikat, üks neist ok suuruses; söödatops mõjus eeskätt särgedele - õhtul seda pidevalt näris ja kordagi vaikust ei tekkinud; samas korralikku latikat välja ei meelitanud...