Vigala jõel vimba otsimas, 04. ja 06. oktoober 2013

Suured jigitamised Soomes selja taga, tekkis huvi, et kas vimb on endiselt kodujõel võtmas või mitte.

Esimene kahetunnine püük sai ette võetud reedel, koos isaga. Sättisime ennast enne sünnipäeva pidu paariks tunniks kohale. Vesi ülimalt madal, enamus suvesidki ei paku nii madalat vett, kui selle aasta sügis. Ja kole selge.Vool täiesti olematu, püüa nagu järves. Ilm  aga see-eest mõnusalt sompus ja soe, mõõduka lõuna kaare tuulega.

Kogu püük valmistas ühe suure pettumuse. Üks sõrmepikkune ahvenapoiss ja paar võtu alustamist ning pooleli jätmist ... vaesed kassid pidid jagama kahepeale viidikasuurust ahvenat:-)

Teise katse tegin pühapäeval. Öö otsa oli vihma kallanud ja lootsin, et vett on jõkke piisavalt valgunud, et see natuke tõusnud ja pisut sogasem oleks. Tee jõele oli korralikult porine ja lompe täis. Lootused kasvasid. Kohale jõudsin täpselt lõunaks ja suureks pettumuseks oli kogu jõgi nagu allikavesi. Üle meetri nähtavust...

Esmalt proovisin samast kohast kus reedel. Tulemus täpselt sama - ahvena punn ja kaks proovimist. Tund aega istunud, kolisin oma seitse asja paarsada meetrit ülesvoolu ja jätkasin seal. Järgmise tunni jooksul paar punni üritasid midagi ussiga peale hakata, jõudmata seda nahka pista ... Peagi sättisin ennast minekule, usku, et siit midagi enne veevoolu teket tulema hakkab, lihtsalt enam polnud ...

Kui jõe elu tundus täiesti surnud olevat, siis jõeäärsed põllud olid vägagi täis elu. Rändlinnud kogunesid suurtesse parvedesse. Peagi ilmselt lõunamaa ekskursioonid ootamas:-)