Lääne Soomes, 20. oktoober 2013

Äratus kell kaheksa ja kui aknast välja piilusin, ei uskunud oma silmi - jõgi peegelsile, puudelehed tardunult paigal, päike väljas. Imekena hommik. Külm - paadis käsn oli paadi külge ära jäätunud, aga ilus.

Startisime natuke peale üheksat ja võtsime suuna mere poole. Eesmärk oli minna põõsa aluste aukude peale. Kildi jagu enne tegime ühe peatuse, kuna lood näitas korralikult kala. Saime mõned toksud ja ka ühe ahvena ning jätkasime teekonda.

Põõsa all ankrusse, hõbedane silikoon otsa ja esimene vise teele. Just sel hetkel, kui tina peaks põhja puudutama, vajus midagi jigile otsa. Algul mõtlesin, et praht, aga paar keeret hiljem  oli tunda kellegi tõmbeid. Natuke alla kilo kala rändas kasti. Pole paha algus.

Jõgi peegelsile, tuul täiesti olematu, pommitasime jigidega edasi. Ja koha togis korralikult. Ainult et väiksemat sorti koha. Eile kala puhastades sai otsustatud, et alla neljakümne viies sendist koha ära ei võta ja nii sai hulgim tsipake väiksemaid kalu julmalt üle parda tagasi saadetud.

Kui esialgu pommitasin hõbedast, siis peagi mängisin kõik põhilised toonid läbi ja jäin  pidama punase kõhu , valge keha ja forellitäppides vake kummi peale. Teisi värve enamasti ainult togis, seda aga ründas üsna konkreetselt. Kogu triangel kestis umbes kaks tundi, selle sees paar ilusama kala võttu ka sekka, aga külmakasti lisa ei tekkinud. Väikeseid tuli muidugi korralikult - pea paarkümmend tükki sai neid tagasi saadetud...

Kella kaheteistkümne paiku lõpetas kala aga võtu. Kammisime ümbruskonna korralikult läbi, kuid toksud olid väga kaootilised ning otsustasime trollida mere poole. Hommikune tuulevaikus oli ka otsa saanud ja kerge lääne tuul oli jõele väikse laine toonud. Laine aga piisavalt väike, et mere suuet ka testima võiks minna. Trollisime pool tunnikest ilma ühegi võtuta ....

... seejärel gaas põhja ja meresuudmesse. Kajaloodi järgi ahvenaparv üles otsitud ja läks togimiseks. Viljar pani mingi väikese "lutu" otsa ja võttis ahvenaid järjest. Mul tagus, aga otsa ei kippunud eriti jääma. Kala suurus väike ja tüdinesime neist üsna ruttu. Proovisime natuke veel siit ja sealt ning kütsime põõsa alla tagasi.

Kogu tagasitee lood kala näitas. Põõsa all kala näitas. Ja mitte väikest. Ja mitte üks toks. Mõned ankrupaigad edasi ja tagasi ning ei ühtegi võttu. Tekkis tunne, et diivani auk polegi nii paha paik ... Peagi lõime käega ja sõitsime ülesvoolu, plaaniga minna diivani auku ja katsuda tee peal läbi vanad head paigad.


Üsna tünni juures sattusime kalaparvele, ilmselt latikad. Panime igaksjuhuks ankrusse ja läks kohe togimiseks ja "lutsimiseks" ning siis korralik laks ja paras kala otsas. Pool teed paadini tuli kenasti kaasa, kuid siis pudenes. Ilmselt ikka latikas oli...

Tee peal paarist paigast saime üksikuid tokse, kuid mitte kala ning kella neljaks olime diivani juures ankrus. Eelmiste päevade kogemus lubas kohest võttu ... mida aga ei tulnudki. Järgmise kahe tunni jooksul saime kahe peale heal juhul viis-kuus toksu ja Viljar ka ühe koha külmakasti ja mina ühe punni, aga kõik see oli ikka väga kaootiline. Enne kella kuute sai meil mõlemal sellest kõigest villand ja sättisime kodu. Polnud just parim päev, kuigi ilm oli väga mõnus.

Homme väga mõnusat ilma lubab, vast kala ka koostööaltim kui täna.