Imeline merika päev, 25. aprill 2015

Peep hakkas mingi aeg rääkima, et ma talle merika püügile giidiks tuleks. Ütlesin küll, et ma seda kala püüda ei oska ja otsigu mõni kogenum ... lisaks ma nii harva merikal käin, mul oli merika ritv alles eelmise aasta lapi reisist lahti pakkimata, et ei teagi kus nood kalad elavad ... Lõpuks siiski plaani kokku seadsime. Laupäeva hommikul kl. 4.45 start linnast...

Paar päeva tagasi oli kõva läänetuulte torm olnud, eilegi olid tuuleiilid veel päris korralikud, oli kuri kahtlus, et kas nii  kiiresti vee klaariks lööb. Hommikuks oli vähemalt tuul kadunud, ilm mõnusalt selge ja külm (-3 kraadi).

Küsisin veel reedel Eduardi käest nõu, et kuhu ta soovitaks minna; landimeister andis vaid ühe soovituse - otsi  üles selge vesi. Mõni mees kohe oskab ühe lausega rohkem öelda kui teine kümnega. Sellest soovitusest sai meie päeva moto.
Alustasime lääne tuultele avatud kallaste uurimisega. Esimene paik tundus alguses üsna läbipaistev, kuid kui iga viske järel mingi pask otsas oli, siis kadus peagi ka usk. Vaatasime tunnikese sama piirkonna erinevates kohtades ja keerasime sammud auto suunas tagasi. Siin ei olnud midagi teha.

Moto silme ees, kulgesime uusi paiku otsima. Peatus järgmises kohas pakkus samalaadset vaatepilti. Uuesti edasi, seekord idatuulte kallastele. Sealt lõpuks ühes minu jaoks uues kohas eest selge ja sillerdava vee leidsime. Suureks rõõmuks paistis terve rand ilusaid ja suuri kive täis olevat. Nagu merikaparadiis idüllilisel maalil...

Kell oli kaheksa ja läks uue paiga avastamiseks. Mina jäin ühte neeme ümbrust kammima, Peep pani kui noor põder eemal paistvate karide suunas. Olin just lõpetamas neemeümbruse läbipommitamist, kui keegi korraga toksas üsna lähedal olevat lanti ja vaimusilmas nagu miskit helkis koheselt samas kohas. Oli nagu kala? Jäin kui naelutatud järgmiseks pooleks tunniks samale kivile seisma ja peksin meeleheitlikult vett landiga vahtu. Ilma mingi tulemuseta. Pettunult edasi tatsasin.

Vaikselt kahlates liikusin piki randa. Mingi aeg Peep lõpetas oma karide pommitamise ja tegi teepausi. Liitusin ja puhkasin paar minutit selga. Seejärel siirdusin samale karile, kus paarimees just lõpetas. Esimene vise piki kari, teine 45 kraadi nurga all, kolmas otse ja enne kui ahh jõudsin öelda kukkus keegi veepeal kargama. Kus oli aga duracell, ma poleks jaksanud neid hüppeid kokkugi lugeda. Pöörlemised ja tormamised vahelduseks veel juurde...

Tasapisi meelitasin kala lähemale, paar korda istutas ennast veel kivivare taha, kuid sain ta kenasti uuesti liikuma. Päris käeulatuses korraks ka jalgevahelt läbi otsustas ujuda, enne kui näpud lõpuste taha kinni sain. Käes. Hõbedane, sinaka varjuga ja punaste tiibadega Abu Toby tolgendas ühe konksuga kergelt kala suus kinni. Merikas pikkusega 56cm,  kaaluga 1.8kg. Pika fotosessiooni, rahunemise ja kala puhastamise järel läksime Peebuga uuesti sama kari piitsutama. Kell oli pool kümme.

Mõned visked vaikust ja siis korraga  tonks ja mõni vändapööre hiljem teine veel otsa. Piitsutasin pingsalt sama liini, kuid kala rohkem huvi üles ei näidanud. Tegin siis mõned visked teistesse suundadesse ja siis uuesti algsele liinile ning ... uuesti toks... krt mis jama see on. Peep aasis kõrval, et ma kivil ja kalal vahet ei tee. Jonnakalt jätkasin. Kulus jälle üsna mitu viset ja see keegi tegi lõpuks kaheksa meetri kaugusel korraliku haaramise. Otsa jäi. Algas järjekordne tants vee peal ja vee all. Kala mässis ennast rullides tamiiliga pea juurest korralikult kinni ja tänu sellele sain peagi järjekordselt merika veest välja tõsta. Sentimeeter lühem kui eelmine, kaaluma ei hakanud.

Meeleolu enam kui ülev. Mõnda aega puhanud asusin sama kari uuesti piitsutama. Paar togimist, kuid võtma ei saanud. Liikusin meetrit kümme edasi ja esimese viskega järgmine võtt. No mis võtt, selline särjelik ussilutsutamine pigem, mis päädis otsajäänud alammõõdulisega. Kolm konksu korralikult suus. Peale valulikku operatsiooni ujus kenasti minema. Loodetavasti toimib taastusravi ikka korralikult...

Peep peagi paar võttu sai, kuid kala otsa ei jäänud. Ma ka veel paar togimist sain, kuid siis jahtus paik maha. Ilm hakkas muutuma, kerge tuul keeras lõunast põhja, tekitas veele katuse ja pleki vastu kaotasid veteelanikud huvi. Otsustasime siiski samasse paika jääda, lootuses et äkki uuesti midagi toimuma hakkab. Korraks hakkaski, nii poole ühe paiku sain sügavama ja madalama ala piirilt korraga võtu. Õigemini otsavajumise, millele järges järgnes mõnus tõmme ja ...lõtvumine. Lahti pääses. Raskuse järgi tundus korralikum poiss olevat.

Püüdsime ilma edasiste resultaatideta kella kaheni välja ja seejärel sättisime koju. Väsinult. Aga hea päev oli, kala sai nähtud, võtte sai tuntud.  Peep sai ka oma esimesed merika võtu(d) ära tunda. Lisaks uus koht ka leitud. Vast äkki veel kunagi sinna satun...

Vigala jõel, meeleolukas järg eelmise nädala püügile, 12. aprill 2015

Laupäevaks lubas nii ilusat ilma, et kuhugi kalale minek tundus mõttetu - jõeääred ilmselgelt üle rahvastatud. Isegi Vigala silla juures seisis hommikust saati 4-5 masinat... Vedelesin kodus ja korjasin valvetonkaga kassile särge - meresärg on nüüd siis Vigalani jõudnud. Üksik vimb eksis ka päeva peale tonka otsa...Pühapäevaks pidi aga ilma ära keerama, lubas vihma ja tuult, ja ilmselt siis rahvast ka jõeääres oluliselt vähem.

Nii sai äratus kella poole viieks valmis pandud...

Auto käima ja suund samasse kohta, kus eelmine nädal sai käidud. Natuke peale viite sai kohale jõutud. Väljas alles pime. Mõned ööromantika nautijad põõnasid paaris teeveerele pargitud masinas. Käsikaudu kobades - kus kuradi kohas mu taskulamp võiks olla - vantsisin jõe äärde. Minu suureks rõõmuks oli eelmise nädala koht vaba ja seadsin ridvad  kuuvalgel töökorda.

Kuna olin unustanud kärbsevastseid osta, siis läksid rakendustele otsa mullaussid. Esimesed visked maandusid kuulmise järgi vähemalt vette, mitte vastaskaldasse.  Ridvapitse esiti näha polnudki. Midagi nagu taevataustal hoomasin ja mingi hetk see hoomatav isegi painutas ennast (justkui). Aga nähtavus oli minu jaoks liiga olematu ning jätsin ridvas omapead toimetama ning ootasin valget.

Palju aega ei kulunud kui juba nägigi näppu suhu panna. Mõni hetk hiljem sai ka esimene võtt ära nähtud. Korralik ridva võnkumine, haakimine ja vaikselt läks vimma kalda poole venitamiseks. Esimene kala sumbas. Koitma polnud veel õieti hakanud...

Kulus paarkümmend minutit enne kui järgmine võtt toimus. Alguse tugevamad tõmbed magasin maha; ootasin kannatlikult edasi ja peagi uuesti keegi usse närima hakkas. Kui haakimise aeg kätte jõudis sai selgeks, et seekord on midagi kopsakamat otsa jäänud. Kala tuli põhja mööda ning üles ei kippunud tulema. Unistasin juba kilosest kalast... Peale mõningast väsitamist hakkas midagi vetesügavusest vastu helkima ja... siis teine ka veel .. duubel kurask. Ettevaatlikult toimetades õnnestus mõlemad kaldaservale meelitada.

Ja siis läks andmiseks. Järgmine pool tundi olid käed jalad tööd täis. Vimb oli all ja haaras pakutavat üsna erksalt. Millegipärast küll ainult ühe tonka pakutavat. Isegi kui teine sai visatud samale liinile, paari meetri kaugusele esimesest, ei toimunud selle ridvaga ühtegi võttu. Nii sai ühe ridvaga majandatud ning kella seitsmeks oli mul üheksa vimba sumbas. Lisaks hakkas särg laamendama, rüüstates usinalt usse. Mida kõrgemale aga päike tõusis seda enam hakkas vimma entusiastlikkus jahtuma.


Järgmine paartunnike möödus "kükita" mängu taktis - vaatad keegi paar korda sikutab, kükitad tonka kõrvale käed haakimiseks valmis, jõllitad seda ridvapitsi, mis seisab aga stoiliselt paigal nagu poleks keegi seda just hetk tagasi kõigutanud...lõpuks kui jalad kangeks lähevad ja püsti tõused, siis samal hetkel keegi paar kiiret tõmmet teeb... ruttu kükakile tagasi ja algas uus ring... Särg mässas ja nökerdas suurte konksude otsa asetatud mullaussid peeneks. Mõned üksikud suuremad isendid õnnestus ära haakida, enamasti tegelesin tühikargamisega...

Vetruvas rütmis püük kestis pea kella  kümneni, pakkudas vahel pudinate sekka mõne vimma. Enne kümmet aga hakkas vaikselt tuul tõusma ja see tappis võtu täielikult. Isegi särjed kaotasid isu... Jõele tekkis korralik laine ning ridvad õõtsusid sellise amplituudiga, et seal vee all oleks pidanud akrobaat olema, et neid usse selliselt kõikumiselt tabada. Lääne pool hakkas vaikselt pilve kiskuma. Mõtlesin, et ootan ikkagi vihma ära, äkki see toob võtu tagasi. Kella üheteistkümne paiku jõudsid pilved lõpuks kohale, tuul andis natukene järgi ja kukkus vihma kallama. Ikka korralikult.

Vihma tulek tõi vee alla elu tagasi. Esmalt alustas oma manöövritega särg, kuid peagi tuli ka vimb saamale. Ja tundus, et just suuremale vimmale meeldis toimunud muutus. Peagi paar 700+ grammist tee sumpa leidsid.  Tunnike hiljem hakkas vaikselt jope järgi andma, pole teine ikka duši all käimiseks mõeldud. Õnneks kiskus taamal vähe heledamaks ja kannatasin vihma lõpu ootuses edasi. Vastutasuks sain peagi pooletunnise võtulaine ja veel mõne vimma sumpa. Kõige magusamal ajal aga oskasin oma tina otsast visata ...


Vihm lõppes, edelatuul keeras ennast uuesti tugevaks ning võtud muutusid kaootiliseks. Paar kala oskas veel ennast otsa magada...Kella kolmeni tiksusin ja siis tulin tulema. Kokku kaheksateist vimba. Neliteist ühe ja 4 teise ridvaga. Mõned tagasi lasin, üks neist oli nii ära räsitud nagu oleks kellegi hammaste vahelt pääsenud, ülejäänud ära võtsin. Särge, ahvenat ja kiiska sekka. Tore päev oli - kala sai nähtud ning pesu sai samal ajal ära pestud:-)

Kodus korjasin valvetonka otsast veel ühe duubli välja.

Vigala jõel, Rumba all - kuidas karastus teras, 05. aprill 2015

Enda maja all vesi nii kõrge ja sogane nagu piimaga kohvi, et ei saa tonkasid leotada. Seetõttu sai äratuskell poole kuue peale piiksuma pandud ja ikkagi eemale kalale sätitud. Hommikukohvi juues avastasin, et jope varrukad on eilsest alles märjad... Ei tundunud just soe päev tulevat...

Peale kella kuute Rumba alla jõudes juba paar masinat ees ootas. Võtsin suuna sedapuhku madalama jõeosa poole peale. Millegipärast polegi selles kandis kunagi püüdnud. Väheke avastamiserõõmu ka pühapäeva. Vesi jões törts madalam kui eile, ilm pilves, temperatuur vaid kraadi jagu plussis ja aegajalt raputati pilvedest lörtsi alla. Õnneks oli idatuul veel üsna vaikne, muidu oleks vist kohe koju teki alla tagasi tormanud...

Esimene tonka kärbsevastsetega sisse. Kuna ilm veel nii hämar, siis ei pannud tähelegi, kuhu täpselt tina maandus. Kahjuks... sest sel ajal kui teist tonkat korda seadsin käis esimesest ridvast kaks lööki läbi. Seejärel tekkis vaikus. Viskasin teise tonka sisse ja asusin asja uurima. Vimb lihtsalt magas otsas. Välja kerides tuli kuidagi eriti uimaselt, ilmselt polnud tema jaoks veel hommik jõudnud...

Nüüd oli siis kirumise aeg - kuhu kurat ma siis selle tina olin lajatanud. Paneks veel sinnasamasse, kui teaks... Läks katsetamiseks... Pikapeale läks valgemaks ja lörtsi/vihma sadu tugevamaks. Kala vaikis. Kõrval olnud kaks erinevat seltskonda vahtisid samasuguse tuima näoga oma püügivahendeid nagu minagi. Elu vee all puudus. Nii kestis olukord kella üheksani, kui korraga mullaussidega varustatud ritv lõbusa tantsu üles lõi. Tardumus veresoontes oli kui peoga pühitud, regeerisin kiiremini kui Bolt ja kala sai otsa haagitud. Vimb sedapuhku märksa erksam ka kui eelmine. Lõpuks kaldale jõudis.

Uuesti ritv sisse. Kontrollisin teise rakenduse ka ära ja põrnitsesin ridvapitse edasi. Veerand tundi ja mitte üks liikumine. Järelikult vales paigas söödad vedelevad, vaja uude kohta visata. Hakkasin välja kerima ja .... vonks vonks keegi vastu sikutab. Aru ma ei saa, millal too võttis. Aga võtnud oli ta korralikult - konks oli nii sügavale sisse kugistatud, et rebisin tamiili katki, ei hakanud konksu maost välja opereerima.

Järgnes veel paar võtu alustamist, mis millegagi ei päädinud. Suurest igavusest teised lipsud tonkadele juurde sidusin, tinasid vahetasin, autos soojas käisin ... ja tagasi tulles konksu otsast ahvena vabastasin - ainuke mitte vimmast kala kahe päeva peale, isegi särge ega kiiska polnud saanud. Muid elumärke vee all aga endiselt polnud. Tuul oli ka nii viluks läinud, et veeretasin juba koju mineku mõtteid. Leppisin endaga kokku, et kl. 12 panen asjad kokku ja tulen tulema. Viis minutit enne seda keegi ussiritva taguma kippus... Toks ja toks, nagu särg. Mingi hetk ei pidanud närv vastu ja lajatasin ära. Hoppaa, maakera taga. Kena vimmapoiss oli, võitles mehiselt (NB. Ei Mehis jutt pole Sinust). Sedapuhku oli vimmal konks vaid huules kinni.

Järgnes veel paar sellist võttu, mis otsa ei jäänud.  Ei tea kas oleks pidanud väiksema sööda panema; samas kärbsevastsete vastu polnud peale varahommikuse kala mitte keegi huvi tundnud...Pool tunnikest hiljem lõpuks järgmise toksija kuidagi ära võlusin, samamoodi konks huules. Kojumineku aeg oli vaikselt mööda tiksunud ja kuna midagi oli nagu justkui toimumas siis jäin edasi istuma. Seltskonnad mu ümber vahetusid, mina jäin paigale.

Järgnes jälle vaikus. Istusin pool tunnikest lootuses, et midagi muutub. Siis veel puhtalt jonni pärast järgmine pool tundi. Ja siis kui viimane kannatustekarikas oli täis saanud, et kohe pakin asjad...lajatas ussitonka ritv võnkuma. Haakisin, tühja... Uuesti ritv sisse. Samal ajal teise ridva pits korraks liigatas. Sättisin ennast justkui valvas pioneer valvesse... passid passid ja samal ajal keegi teist ritva jõnksutab... Aga ära ei võtnud ja mõlemad ridvad lõpuks vaikusesse ennast sättisid. Kruttisin siis kärbsevastsete ridva välja, et mis siis lahti ... sain teha vast neli pööret rullil kui keegi lennus olnud sööda haaras. Vonka vonka tuli rohuni ja siis pudises... Kurat seda teab, vast ikka vimb oli...

Kümme minutit vaikust ja siis teist ritva keegi konkreetselt lennutama hakkas. Haakisin ja otsas. Jälle mõnus raskus, vaikselt kaldapoole venib, sidur särinal mängib ... kala sain rohu tagant üle, tuli korraks pinda ja... pudises ära. Ei tea kas kalajumala arvates oli mu päevanorm täis saanud? Kui järgmise poole tunni jooksul enam midagi ei juhtunud ei hakanud enam kalajumalale vastu vaidlema ja tulin tulema. Usun, et õhtul korralik võtt alles algab, aga mulle oli selleks korraks püügisu täis saanud...


Vimb on vist lõpuks karbi lahti teinud. Viis kala sai ära võetud, paar pudises otsas, lisaks võtte kuus-seitse, mis tulemuseks ei formuleerunud. Vaid kaks võttu kärbsevastsetega, ülejäänud mullaussidega.

Parved liiguvad...

Pühadepüük Vigala jõel, 04. aprill 2015

Pits viina keha soojaks ei ajanud. Õnneks oli saun soe ja peale kahekordset vihtlemist sain lõpuks oma kondid soojaks. Oli see vast päev olnud. Tõeline kehv suusailma päev...

Hommikupoolik sai külalisi ära saadetud ja enne kui järgmised õhtu peale saabuma pidid, anti mulle "linnaluba". Poisi sünnipäevanädala pidustustele ei paista lõppu tulevat... Jõe äärde Rumba alla vurasin kella ühe paiku. Arvestus oli lihtne - hommikused püüdjad peaksid olema selleks ajaks juba üsna külmavõetud  ning kodutee ette võtma. Üks venekeelne seltskond oli aga siiski neljakesi seda reeglit rikkumas ning nagu kiuste ennast minu käärule istutanud. Sättisin siis ennast pisut võõrasse paika püüdma.

Jõgi nädala jooksul oluliselt tõusnud tänu pidevale vihmasajule. Eile saabus veetõusu tipp ning täna keeras veekõrgus ennast langusereziimile. Seetõttu prahti jões ka oluliselt vähem, kui eile maja all kõrkjasaarte paraadi sai vaadatud... Kuna veekõrgus selgelt üle rohuäärte, võtsin tonkadelt ühe lipsu ära ja saatsin kaks ühe konksuga rakendust teele. Üks varustatud mullaussidega, teine kärbsevastsetega.

Esimene püügipaik vaikis. Tuul puhus vastikult põhjakaarest ja kalal karp kinni. Samal ajal venekeelne seltskond söödakorvi rakendusega särge välja kiskus. Tunnike hiljem otsustasin meetrit nelikümmend ülesvoolu ümber kolida. Vaevu sain asjad ümber kolitud, ridvad sisse seatud, kui kärbsevastsetega varustatud ritv pani korrapäraselt võnkuma. Haakimisel keegi otsas. Raske. Vimb. Rohuni tuli kenasti, aga kuna siin see rohuäär suhteliselt kaugel siis edasi asi raskemaks läks. Läbi häda sai kala kuidagi lõpuks kohale sikutatud. Kena poiss oli.

Jätku aga ei kippunud tulema. Peagi naabriks kaks Rapla meest, varustatud vanakooli nevskajatega, ennast sättisid ja üks umbes kümme minutit hiljem samuti ühe vimma välja venitas. Kella kolme paiku otsustasid venelased lõpuks alla anda ja koduteele asuda - vimba polnud saanud, vaid särge...Seadsin oma sammud lemmikkoha suunas ja parkisin ennast ümber.

Järgmised pool tunnikest seisid ridvas stoilselt paigal. Vaikselt kiskus tuule tõttu viluks ja otsustasin kondama minna. Kümme minutit hiljem püügipaika tagasi jõudes õõtsus ussidega varustatud ritv ühtlases valsitaktis. Hoppa ja teine vimb tuli vonka vonka kaldale. Uuesti ritv sisse ja minutit viis hiljem järgmine võtt, ilusalt rütmiline ja konkreetne. Haakisin sujuvalt vastuliikumise peale ja otsa jäi. Tundus kopsakam ja ei tahtnud kuidagi üles tulla. Ja lõpuks tina rohu piiril niimoodi kinni sõidutas, et ei edasi ega tagasi... Kala otsas ennast liigutas, kuid kuidagi tina lahti ei saanud. Ilmselt mingi vana vai, mis madala veega maasse oli jäetud saatuslikuks sai...Lõpuks liini katki venitasin...


Kella nelja paiku otsustas ilmataat hakata erinevaid sademeid demonstreerima. Algne uduvihm asendus vähe korralikumaga, vähe hiljem sekka ka kerge padukas. Seejärel midagi lörtsi taolist ja siis rahe otsa. Vägisi tuli meelde Forrest Gumpi Vietnami vihmade saaga - "kord sadas ülevalt, kord sadas altpoolt"...

Rapla mehed lasid ruttu jalga, ma trotsisin edasi. Varsti asi eriti hulluks ära pööras ja korraliku lörtsi saju peale vajus. Maa läks valgeks nagu talvel. Kannatasin, mis ma kannatasin, kuid peagi alla andsin. Külm, märg, vastik olek ja kui siis peale ühte võttu liiga varakult sai haagitud, andsin alla...väk ilm.

Tagasiteel tegin peatuse teisel pool oja. Seal üks mees mitu vimba oli välja tõmmanud, läksin uurima. Vana oli hommikupoole Kasaril olnud, null võttu ja kella kolme paiku siia ümber kolinud. Püüdis nelja toikaga - noh venelastele see vimb ju vääriskala eest - ning pool ämbrit vimba täis. Parv oli seal pidama jäänud... Aga mul nii kuradi külm oli, et isegi mõttesse ei tekkinud varianti, et ennast seltsi parkida. Koju, sooja, ruttu...