Imeline merika päev, 25. aprill 2015

Peep hakkas mingi aeg rääkima, et ma talle merika püügile giidiks tuleks. Ütlesin küll, et ma seda kala püüda ei oska ja otsigu mõni kogenum ... lisaks ma nii harva merikal käin, mul oli merika ritv alles eelmise aasta lapi reisist lahti pakkimata, et ei teagi kus nood kalad elavad ... Lõpuks siiski plaani kokku seadsime. Laupäeva hommikul kl. 4.45 start linnast...

Paar päeva tagasi oli kõva läänetuulte torm olnud, eilegi olid tuuleiilid veel päris korralikud, oli kuri kahtlus, et kas nii  kiiresti vee klaariks lööb. Hommikuks oli vähemalt tuul kadunud, ilm mõnusalt selge ja külm (-3 kraadi).

Küsisin veel reedel Eduardi käest nõu, et kuhu ta soovitaks minna; landimeister andis vaid ühe soovituse - otsi  üles selge vesi. Mõni mees kohe oskab ühe lausega rohkem öelda kui teine kümnega. Sellest soovitusest sai meie päeva moto.
Alustasime lääne tuultele avatud kallaste uurimisega. Esimene paik tundus alguses üsna läbipaistev, kuid kui iga viske järel mingi pask otsas oli, siis kadus peagi ka usk. Vaatasime tunnikese sama piirkonna erinevates kohtades ja keerasime sammud auto suunas tagasi. Siin ei olnud midagi teha.

Moto silme ees, kulgesime uusi paiku otsima. Peatus järgmises kohas pakkus samalaadset vaatepilti. Uuesti edasi, seekord idatuulte kallastele. Sealt lõpuks ühes minu jaoks uues kohas eest selge ja sillerdava vee leidsime. Suureks rõõmuks paistis terve rand ilusaid ja suuri kive täis olevat. Nagu merikaparadiis idüllilisel maalil...

Kell oli kaheksa ja läks uue paiga avastamiseks. Mina jäin ühte neeme ümbrust kammima, Peep pani kui noor põder eemal paistvate karide suunas. Olin just lõpetamas neemeümbruse läbipommitamist, kui keegi korraga toksas üsna lähedal olevat lanti ja vaimusilmas nagu miskit helkis koheselt samas kohas. Oli nagu kala? Jäin kui naelutatud järgmiseks pooleks tunniks samale kivile seisma ja peksin meeleheitlikult vett landiga vahtu. Ilma mingi tulemuseta. Pettunult edasi tatsasin.

Vaikselt kahlates liikusin piki randa. Mingi aeg Peep lõpetas oma karide pommitamise ja tegi teepausi. Liitusin ja puhkasin paar minutit selga. Seejärel siirdusin samale karile, kus paarimees just lõpetas. Esimene vise piki kari, teine 45 kraadi nurga all, kolmas otse ja enne kui ahh jõudsin öelda kukkus keegi veepeal kargama. Kus oli aga duracell, ma poleks jaksanud neid hüppeid kokkugi lugeda. Pöörlemised ja tormamised vahelduseks veel juurde...

Tasapisi meelitasin kala lähemale, paar korda istutas ennast veel kivivare taha, kuid sain ta kenasti uuesti liikuma. Päris käeulatuses korraks ka jalgevahelt läbi otsustas ujuda, enne kui näpud lõpuste taha kinni sain. Käes. Hõbedane, sinaka varjuga ja punaste tiibadega Abu Toby tolgendas ühe konksuga kergelt kala suus kinni. Merikas pikkusega 56cm,  kaaluga 1.8kg. Pika fotosessiooni, rahunemise ja kala puhastamise järel läksime Peebuga uuesti sama kari piitsutama. Kell oli pool kümme.

Mõned visked vaikust ja siis korraga  tonks ja mõni vändapööre hiljem teine veel otsa. Piitsutasin pingsalt sama liini, kuid kala rohkem huvi üles ei näidanud. Tegin siis mõned visked teistesse suundadesse ja siis uuesti algsele liinile ning ... uuesti toks... krt mis jama see on. Peep aasis kõrval, et ma kivil ja kalal vahet ei tee. Jonnakalt jätkasin. Kulus jälle üsna mitu viset ja see keegi tegi lõpuks kaheksa meetri kaugusel korraliku haaramise. Otsa jäi. Algas järjekordne tants vee peal ja vee all. Kala mässis ennast rullides tamiiliga pea juurest korralikult kinni ja tänu sellele sain peagi järjekordselt merika veest välja tõsta. Sentimeeter lühem kui eelmine, kaaluma ei hakanud.

Meeleolu enam kui ülev. Mõnda aega puhanud asusin sama kari uuesti piitsutama. Paar togimist, kuid võtma ei saanud. Liikusin meetrit kümme edasi ja esimese viskega järgmine võtt. No mis võtt, selline särjelik ussilutsutamine pigem, mis päädis otsajäänud alammõõdulisega. Kolm konksu korralikult suus. Peale valulikku operatsiooni ujus kenasti minema. Loodetavasti toimib taastusravi ikka korralikult...

Peep peagi paar võttu sai, kuid kala otsa ei jäänud. Ma ka veel paar togimist sain, kuid siis jahtus paik maha. Ilm hakkas muutuma, kerge tuul keeras lõunast põhja, tekitas veele katuse ja pleki vastu kaotasid veteelanikud huvi. Otsustasime siiski samasse paika jääda, lootuses et äkki uuesti midagi toimuma hakkab. Korraks hakkaski, nii poole ühe paiku sain sügavama ja madalama ala piirilt korraga võtu. Õigemini otsavajumise, millele järges järgnes mõnus tõmme ja ...lõtvumine. Lahti pääses. Raskuse järgi tundus korralikum poiss olevat.

Püüdsime ilma edasiste resultaatideta kella kaheni välja ja seejärel sättisime koju. Väsinult. Aga hea päev oli, kala sai nähtud, võtte sai tuntud.  Peep sai ka oma esimesed merika võtu(d) ära tunda. Lisaks uus koht ka leitud. Vast äkki veel kunagi sinna satun...