Laupäevaks lubas nii ilusat ilma, et kuhugi kalale minek tundus mõttetu - jõeääred ilmselgelt üle rahvastatud. Isegi Vigala silla juures seisis hommikust saati 4-5 masinat... Vedelesin kodus ja korjasin valvetonkaga kassile särge - meresärg on nüüd siis Vigalani jõudnud. Üksik vimb eksis ka päeva peale tonka otsa...Pühapäevaks pidi aga ilma ära keerama, lubas vihma ja tuult, ja ilmselt siis rahvast ka jõeääres oluliselt vähem.Nii sai äratus kella poole viieks valmis pandud...
Auto käima ja suund samasse kohta, kus eelmine nädal sai käidud. Natuke peale viite sai kohale jõutud. Väljas alles pime. Mõned ööromantika nautijad põõnasid paaris teeveerele pargitud masinas. Käsikaudu kobades - kus kuradi kohas mu taskulamp võiks olla - vantsisin jõe äärde. Minu suureks rõõmuks oli eelmise nädala koht vaba ja seadsin ridvad kuuvalgel töökorda. Kuna olin unustanud kärbsevastseid osta, siis läksid rakendustele otsa mullaussid. Esimesed visked maandusid kuulmise järgi vähemalt vette, mitte vastaskaldasse. Ridvapitse esiti näha polnudki. Midagi nagu taevataustal hoomasin ja mingi hetk see hoomatav isegi painutas ennast (justkui). Aga nähtavus oli minu jaoks liiga olematu ning jätsin ridvas omapead toimetama ning ootasin valget.
Palju aega ei kulunud kui juba nägigi näppu suhu panna. Mõni hetk hiljem sai ka esimene võtt ära nähtud. Korralik ridva võnkumine, haakimine ja vaikselt läks vimma kalda poole venitamiseks. Esimene kala sumbas. Koitma polnud veel õieti hakanud...
Kulus paarkümmend minutit enne kui järgmine võtt toimus. Alguse tugevamad tõmbed magasin maha; ootasin kannatlikult edasi ja peagi uuesti keegi usse närima hakkas. Kui haakimise aeg kätte jõudis sai selgeks, et seekord on midagi kopsakamat otsa jäänud. Kala tuli põhja mööda ning üles ei kippunud tulema. Unistasin juba kilosest kalast... Peale mõningast väsitamist hakkas midagi vetesügavusest vastu helkima ja... siis teine ka veel .. duubel kurask. Ettevaatlikult toimetades õnnestus mõlemad kaldaservale meelitada.Ja siis läks andmiseks. Järgmine pool tundi olid käed jalad tööd täis. Vimb oli all ja haaras pakutavat üsna erksalt. Millegipärast küll ainult ühe tonka pakutavat. Isegi kui teine sai visatud samale liinile, paari meetri kaugusele esimesest, ei toimunud selle ridvaga ühtegi võttu. Nii sai ühe ridvaga majandatud ning kella seitsmeks oli mul üheksa vimba sumbas. Lisaks hakkas särg laamendama, rüüstates usinalt usse. Mida kõrgemale aga päike tõusis seda enam hakkas vimma entusiastlikkus jahtuma.
Järgmine paartunnike möödus "kükita" mängu taktis - vaatad keegi paar korda sikutab, kükitad tonka kõrvale käed haakimiseks valmis, jõllitad seda ridvapitsi, mis seisab aga stoiliselt paigal nagu poleks keegi seda just hetk tagasi kõigutanud...lõpuks kui jalad kangeks lähevad ja püsti tõused, siis samal hetkel keegi paar kiiret tõmmet teeb... ruttu kükakile tagasi ja algas uus ring... Särg mässas ja nökerdas suurte konksude otsa asetatud mullaussid peeneks. Mõned üksikud suuremad isendid õnnestus ära haakida, enamasti tegelesin tühikargamisega...Vetruvas rütmis püük kestis pea kella kümneni, pakkudas vahel pudinate sekka mõne vimma. Enne kümmet aga hakkas vaikselt tuul tõusma ja see tappis võtu täielikult. Isegi särjed kaotasid isu... Jõele tekkis korralik laine ning ridvad õõtsusid sellise amplituudiga, et seal vee all oleks pidanud akrobaat olema, et neid usse selliselt kõikumiselt tabada. Lääne pool hakkas vaikselt pilve kiskuma. Mõtlesin, et ootan ikkagi vihma ära, äkki see toob võtu tagasi. Kella üheteistkümne paiku jõudsid pilved lõpuks kohale, tuul andis natukene järgi ja kukkus vihma kallama. Ikka korralikult.
Vihma tulek tõi vee alla elu tagasi. Esmalt alustas oma manöövritega särg, kuid peagi tuli ka vimb saamale. Ja tundus, et just suuremale vimmale meeldis toimunud muutus. Peagi paar 700+ grammist tee sumpa leidsid. Tunnike hiljem hakkas vaikselt jope järgi andma, pole teine ikka duši all käimiseks mõeldud. Õnneks kiskus taamal vähe heledamaks ja kannatasin vihma lõpu ootuses edasi. Vastutasuks sain peagi pooletunnise võtulaine ja veel mõne vimma sumpa. Kõige magusamal ajal aga oskasin oma tina otsast visata ... Vihm lõppes, edelatuul keeras ennast uuesti tugevaks ning võtud muutusid kaootiliseks. Paar kala oskas veel ennast otsa magada...Kella kolmeni tiksusin ja siis tulin tulema. Kokku kaheksateist vimba. Neliteist ühe ja 4 teise ridvaga. Mõned tagasi lasin, üks neist oli nii ära räsitud nagu oleks kellegi hammaste vahelt pääsenud, ülejäänud ära võtsin. Särge, ahvenat ja kiiska sekka. Tore päev oli - kala sai nähtud ning pesu sai samal ajal ära pestud:-)
Kodus korjasin valvetonka otsast veel ühe duubli välja.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar