Pühadepüük Vigala jõel, 04. aprill 2015

Pits viina keha soojaks ei ajanud. Õnneks oli saun soe ja peale kahekordset vihtlemist sain lõpuks oma kondid soojaks. Oli see vast päev olnud. Tõeline kehv suusailma päev...

Hommikupoolik sai külalisi ära saadetud ja enne kui järgmised õhtu peale saabuma pidid, anti mulle "linnaluba". Poisi sünnipäevanädala pidustustele ei paista lõppu tulevat... Jõe äärde Rumba alla vurasin kella ühe paiku. Arvestus oli lihtne - hommikused püüdjad peaksid olema selleks ajaks juba üsna külmavõetud  ning kodutee ette võtma. Üks venekeelne seltskond oli aga siiski neljakesi seda reeglit rikkumas ning nagu kiuste ennast minu käärule istutanud. Sättisin siis ennast pisut võõrasse paika püüdma.

Jõgi nädala jooksul oluliselt tõusnud tänu pidevale vihmasajule. Eile saabus veetõusu tipp ning täna keeras veekõrgus ennast langusereziimile. Seetõttu prahti jões ka oluliselt vähem, kui eile maja all kõrkjasaarte paraadi sai vaadatud... Kuna veekõrgus selgelt üle rohuäärte, võtsin tonkadelt ühe lipsu ära ja saatsin kaks ühe konksuga rakendust teele. Üks varustatud mullaussidega, teine kärbsevastsetega.

Esimene püügipaik vaikis. Tuul puhus vastikult põhjakaarest ja kalal karp kinni. Samal ajal venekeelne seltskond söödakorvi rakendusega särge välja kiskus. Tunnike hiljem otsustasin meetrit nelikümmend ülesvoolu ümber kolida. Vaevu sain asjad ümber kolitud, ridvad sisse seatud, kui kärbsevastsetega varustatud ritv pani korrapäraselt võnkuma. Haakimisel keegi otsas. Raske. Vimb. Rohuni tuli kenasti, aga kuna siin see rohuäär suhteliselt kaugel siis edasi asi raskemaks läks. Läbi häda sai kala kuidagi lõpuks kohale sikutatud. Kena poiss oli.

Jätku aga ei kippunud tulema. Peagi naabriks kaks Rapla meest, varustatud vanakooli nevskajatega, ennast sättisid ja üks umbes kümme minutit hiljem samuti ühe vimma välja venitas. Kella kolme paiku otsustasid venelased lõpuks alla anda ja koduteele asuda - vimba polnud saanud, vaid särge...Seadsin oma sammud lemmikkoha suunas ja parkisin ennast ümber.

Järgmised pool tunnikest seisid ridvas stoilselt paigal. Vaikselt kiskus tuule tõttu viluks ja otsustasin kondama minna. Kümme minutit hiljem püügipaika tagasi jõudes õõtsus ussidega varustatud ritv ühtlases valsitaktis. Hoppa ja teine vimb tuli vonka vonka kaldale. Uuesti ritv sisse ja minutit viis hiljem järgmine võtt, ilusalt rütmiline ja konkreetne. Haakisin sujuvalt vastuliikumise peale ja otsa jäi. Tundus kopsakam ja ei tahtnud kuidagi üles tulla. Ja lõpuks tina rohu piiril niimoodi kinni sõidutas, et ei edasi ega tagasi... Kala otsas ennast liigutas, kuid kuidagi tina lahti ei saanud. Ilmselt mingi vana vai, mis madala veega maasse oli jäetud saatuslikuks sai...Lõpuks liini katki venitasin...


Kella nelja paiku otsustas ilmataat hakata erinevaid sademeid demonstreerima. Algne uduvihm asendus vähe korralikumaga, vähe hiljem sekka ka kerge padukas. Seejärel midagi lörtsi taolist ja siis rahe otsa. Vägisi tuli meelde Forrest Gumpi Vietnami vihmade saaga - "kord sadas ülevalt, kord sadas altpoolt"...

Rapla mehed lasid ruttu jalga, ma trotsisin edasi. Varsti asi eriti hulluks ära pööras ja korraliku lörtsi saju peale vajus. Maa läks valgeks nagu talvel. Kannatasin, mis ma kannatasin, kuid peagi alla andsin. Külm, märg, vastik olek ja kui siis peale ühte võttu liiga varakult sai haagitud, andsin alla...väk ilm.

Tagasiteel tegin peatuse teisel pool oja. Seal üks mees mitu vimba oli välja tõmmanud, läksin uurima. Vana oli hommikupoole Kasaril olnud, null võttu ja kella kolme paiku siia ümber kolinud. Püüdis nelja toikaga - noh venelastele see vimb ju vääriskala eest - ning pool ämbrit vimba täis. Parv oli seal pidama jäänud... Aga mul nii kuradi külm oli, et isegi mõttesse ei tekkinud varianti, et ennast seltsi parkida. Koju, sooja, ruttu...