Märtsi päevitamine, 31. märts 2025

Tänaseks lubas päikest, 16 kraadi sooja ja tuuletut (kerge lõunatuul) ilma. Märtsi lõpus! Sellist ilma ei saa ju raisku lasta ja nii sättisin ennast kella poole kaheks samasse paika, kus pühapäeval vimmad üles olin leidnud.

Jätsin peibutussööda maha - miks peaks heasse püügikohta viidikaid meelitama. Ämber, ritv, jope... kand ja varvas ning peagi lendas kork vette. No mida palavus! Päike paistis otse näkku ja küttis hoolega. Vaikselt hakkasin asju seljast maha võtma. Lõpuks lendas ka t-särk kus seda ja teist. Vägisi tuli meelde see lugu, kus tuul ja päike vaidlesid, kumb suudab mehel ennem riided seljast saada :-)

Algus oli üsna vaikne ja triivid jooksid tühja. Siis tuli alla särg ja koheselt hakkas ka vimb ennast näitama. Järgmise tunni jooksul tulid üsna ühtlaste vahedega 6 vimba kaldale. Kala oli sedapuhku kolinud kaugemale, teise kalda alla ja sealt tema võtma saamine olid probleemne. Pidurdamiseks oli kaugust liiast palju; lihtsalt triivide peale ennast näidati kuni lõpuks justku järgi ujuti ja keset jõge tehtud pidurduse ära vajutati.Pidu kestis kella kolmeni ja siis algas siesta nii vee all kui kaldal. No nii palav nagu oleks suvi käes! Kõiksugu tiivulised sädistasid ja inisesid. Selline tunne nagu oleks mai keskpaik.

Tunnike läks päris vaikselt, siis särg korraks ärkas. Või siis tuli alla... Vimba ta aga ei aktiveerinud. Too oli endiselt platsis, sest mingite aegade tagant endast märku anti, kuid võtuks ei läinud.

Kella viiest tuli suur pilv peale ja jahutas nii õhu kui ka igasuguse aktiivuse vee all. Passisin tunnikese ja kuna oli näha et paari tunni jooksul enam päikest ei näe, pakkisin asjad kokku

Tulemuseks 6 vimba, 18 särge. Vimma sort päris ilus, neli tükki 600-700 vahel. Kaks olid tavalised poolekilosed. Hõbedase kirbuga.

NB! Tunne oli küll selline, et seesama parv passib seal ühe kohapeal ja ootab. Alt lisa juurde ei tule; vahel harva teeb karbi lahti.

Igaljuhul märtsis ma enne päevitanud polnud. Mäletan, et kunagi Kasaril üks venelane jääpeal püüdes ülakeha paljaks kooris ja päikest võttis. Ma nüüd sama siis märtsis teinud (mis sest et jää vaid külmkapis on :-), linnukene kirjas! Ulmeline ilm. Kliimasoojenemine. 

Vigala jõel, 29.-30. märts 2025

Laupäeval tegi mõnusalt sooja kevadise ilma. Oma viisteist kraadi tuli ära. Ja kuna öö oli ka olnud piisavalt soe, siis lõpuks hakkas kasemahl jooksma. 

Ennelõunal sättisin ennast tunniks ajaks sügava serva proovima. Kauaks aega ei planeerinud, kuna kohe-kohe pidi lõunatuul kerkima.

Kreveti ja mingi teise vimmasegu peibutussööt sisse ja läks püügiks. Esimesed viisteist tiiru tulid nii, et iga korraga oli särg otsas. Seejärel tuli esimene vimb... ja läks kogu mu rakendusega. Olin ridvatipus ilmselt kehvasti sidunud ja sealt tõmmati rakendus lihtsalt "üle otsa" maha ära.

Uus krempel seotud, enam sellist hoogu polnud. Vimba all ka enam mitte. Peagi keeraski tuule üles ja pakkisin ridva kokku. Tunnine püük ja 26 särge. Pooled neist kohalikud. Püük sedapuhku pronksja kirbuga.

...

Pühapäevaks lubas pilves ilma koos peenikese sajuga. Tuult sisuliselt mitte (väga õrnalt lõunakaarest puhus). Kella kümneks sättisin ennast samasse kohta kus päev varem.

Algus oli sama mis eile - ketti tulemine. Seejärel sai auk ilmselt pisut tühjemaks ja hoog rauges. Peagi muutusid võtud üsna harvaks, kui viidika triblamisi mitte arvestada. Pommitasin sööta juurde, ka voolu sisse, aga altpoolt kedagi üles kulgema meelitada ei õnnestunud.

Kella kaheteistkümneks tüdinesin sellest ootamisest ja läksin allavoolu kala otsima. Sööda ja sumba jätsin maha, vaid kaigas ja ämber kaasas. Peagi leidsin vimmaparve üles. Passis teine 2.5 meetrisel lõigul, voolu sees ühe põhjakõrgenduse (kivi?) taga. Näitas ennast aegajalt - kerge puudutus - kuid ära võtma nõustus ülimalt harva. Tegin vabatriivi, kergeid pidurdusi ja tugevaid stoppe ja siis lõpuks mingi hetk mindi liimile. Põhiliselt toitiski konkreetne stopp.

Olin linnas käies viis hõbedast kirpu ostnud ja nendega püüdsin. Kirbud olid sellised, kus tamiil läheb läbi kuuli ja sõlmed teed konksu varrele. Kuigi pakutav toimis, oli kirbu äär liiga terav ja nii jäin kahest kalast ilma. Üks siis kui teda läbi rohu kaldale vedasin, teine haakimise peale. Muutsin seepeale haakimist pehmemaks ja tänu sellele toimus ilmselt ka palju tühivõtte.

Kella kolmeni meelitasin neid. Aegajalt sain mõne kätte. Parv justkui alt ära ei läinud. Tundus, et mingit ülesvoolu liikumist ei plaanitud teha. Passiti lihtsalt all ja vahel ärrituti pakutava peale. Vahele viskas särge ka.

Kokku sai kaasa võetud kaheksa vimba. Kaks tükki pääsesid kaldarohus minema. Selles mõttes oli üsna ebamugav koht, kus kala välja võtta. 50 särge ka veel lisaks. Kõik need ja eelmise kahe päeva kalad läksid Kõutsile, kes nüüd usinalt kala kuivatama hakkab. Pärast pidi Mihkel kõik pintsli panema. Loodetavasti on neil ikka piisavalt palju õllet :-)

Vesi 6 kraadi.

PS! Jõgede ristis ei toimunud ka täna mitte kui midagi. Imelik, väga imelik. Kala nagu üldse peale ei tuleks. Vaid need kes jaanuaris suurveega tulid on jões ja neid siis püütakse.

Vigala jõel, 27.-28. märts 2025

Nädala sees sai linnas kooserdatud ja neljapäeva hommikul maale tagasi tuldud. Ilm oli kevadiselt soe ja päikeseline, nii andsin ahvatlusele koheselt järgi ja tatsasin jõgede risti. Minnes veel mõtlesin, et kes see rumal sellise soojaga varukampsuni kaasa tassib...

... kohapeal aga selgus peagi, et päike kadus, tuul puhus peale ja peagi oli ka külm olla. Need kevadised ilmad, seinast seina.

Vastaskaldal püüdnud mees raporteeris null võtust. Hommikust saati püüdnud. Jutustas, et eelmine reede õhtupoole oli vimba nii julmalt tulnud, et ei jõudnud higigi ära pühkida. Kokku kakskümmend neli tükki. Täna polnud aga see päev. Mingi aeg hiljem ta ühe võtu ja ühe vimma ikka sai. Mina aga... nullitasin kolm tundi ja tulin koju ära.

See rist on see aasta kummaline. Velise enne Vänglat on paksult särge täis. Üksikuid vimbasid samuti saadakse. Vigalal krundi peal pea iga päev särg tonkaussi himustab, täna lisaks üks vimb otsa trehvas. Kas nood tõesti tulid siis juba jaanuari lainega üles ära, või ronivad nad Rumba kärestikest üles öösiti?

...

Reedeseks päevaks plaanisin hommikupoolikuks Vängla alla minna. Kahjuks oli saabudes minu soovitud püügipaik juba vallutatud, nii kolisin hoopis Vigala peale, sügava serva.

Kohale jõudsin miski üheksa paiku ja püüdmiseks pakuti maru rõvedat ilma. Edelatuul, pilves, uduvihm. Külm, märg, kehv püüda. Lajatasin peibutuse (shokolaadi) sisse ja asusin kannatama. Esimese võtuni kulus oma veerand tundi, kui vimb otsa kargas. Väsitasin ära ja sain kala kuidagi läbi roo enda juurde, kui lips katkes.

Kala oli piisavalt väsinud ja vehkat ei teinud ning sain ta koos kirbuga kätte. Panin siis kirbu söödakaussi, et ära ei kaotaks; asetasin vimma sumpa ja sumba vette; võtsin söödakausist kahe käega sööta, tegin sellest palli ja saatsin vette. Hetk hiljem sain aru, et palli sisse jäi ka kirp. Paras sooda ikka küll. Seepärast  väga hommikuti kalale ei kipugi, et selliseid lollusi uduse peaga sisse juhtub tulema.

Parv läks uue kirbu sidumise ajal alt ära ja asemele tulid särjed. Tunnike hiljem tuli teine vimb, kuid jälle ei õnnestunud mul parve all hoida. Vahetasin seepeale sööta ja kolisin krevetilõhnalisele üle. Kolmas vimb, umbes pool tunnikest hiljem, pääses poole võitluse ajal jooksu ja ka seekord ei hoidnud sööt parve kohal. Peab vist mingit muud sööta kasutama.

Rohkem vimbasid alla ei tulnud. Särge tuli paari kaupa - all nad olid, aga käivitumine oli vaevaline. Tahtis meelitamist, pidurdamist ja vaba sõitu pidevalt vahetades.

Kella kaheteistkümneks oli vettimisest enam kui küll ja tulin ära. Kokku 26 särge ja 2 vimba. Pooled särgedest kohalikud. Veetemperatuur 5 kraadi.

Vigala, Velise - kiire kontroll, 23. märts 2025

Nädalavahetusel on muid toimetamisi nii palju, et kalale minekuks aega eriti ei jagu. Täna sellegipoolest nihverdasin ennast kaheks tunniseks satsiks jõe äärde.

Päev oli päikeseline ja külma kagutuulega. Sooja tegi tipphetkel vast 8-9 kraadi; hommik aga oli nii külm, et joostes oli tee veel jääs. Vigala tiigid samuti.

Esimese satsi tegin lõunapaiku, Vigala haru peale, sügava koha serva. Olin kagutuult alahinnanud ja peale viite minutit püüki oli selge, et see asi võib kurvalt lõppeda. Stellat vastu tugevaid iile vibutades ei olnud just kindlaim tunne. Otsustasin riski vältida ja läksin madala peale, leppade varju ja püüdsin seal.

Vool oli selles kohas kiire ja enamasti püük pidurdades. Ühel hetkel kork vajus ja haakimise järel korralik kala taga. Palvetasin, et ära ole haug, ära ole haug... viis minutit väsitamist ja siis nägin teda esimest korda pinnas. Ei olnud haug, suur turb. Veel mõni minut venitamist enne kui kala lõplikult ära väsis ja riskisin ta käega välja võtta. Kenake pooleteise kilone kala. Paar pilti ja lasin ta tagasi ujuma. Lihtkäsiõngega on sellise välja venitamine ikka mega hea tunne!

Ainukeseks võtuks see jäigi.

...

Õhtul, päikeseloojangu aegu, tegin teise treti. Velise jõele. Seal tunni ajaga 21 särge. Vimmast ei kippu ega kõppu. Kahjuks olin korgi otsa heledama variandi maha jätnud ja väga hämara peale püüdma jäämiseks jäi nägemisest pisut puudu. Särge tundus kuhjaga olevat. Sort polnud just giga ega mega, aga ka mitte nilbakas.

...

Üks tuttav käis täna jõgede ristis ja sellest allavoolu aukudel ja sai kogu püügiaja peale 0 võttu. Teine tuttav käis sõbraga Velise peal ja nad said korralikult särge. Sõber lisaks ka neli vimba. Nii et vimmaga on üldiselt ikka kehvake veel. Kas pole neid veel piisavalt jõkke tulnud või ei koli nad sügavast veel madalasse.

Ise kahtlustan, et kala liigub jõgede ristist üles väga väikeses ajaaknas. Päikeseloojangu paiku. Muul ajal konutab sügavamas lõigus ja ootab vete soojenemist. Märts ka alles ju...

Kasari vee soojus oli õhtuks 3.9, Vigala 3.8 ja Velise 2.8 kraadi. Veetasemed muudkui kukuvad, Kasari +56 ja Vigalal +73.

Rumba all luurel, 20. märts 2025

Päev oli jälle vastikult külm - neli kraadi tegi vaid sooja,. Õnneks oli tuul täna soojemast kaarest (edelast) ja mitte eriti tugev. Selle mõjul soojenes Vigala haru õhtuks 3.5 kraadi peale, Kasari 3.3 kraadile. Ehk siis pole just suured edusammud, aga miskit ikka.

Kella neljaks läksin Rumba alla oma tonkadega kontrollpüüki tegema. Kaks just lahkuvat vanemat vene meest olid õunapuu all hommikust saati passinud ja päeva peale ühe vimma saanud. Särg aga pidi isuga võtma. Nemad läksid autosse, mina lajatasin oma kolm tonkat sisse.

Särg näris tõesti isukalt. Nädalane paast oli ilmselt kõhu tühjaks teinud ja usse äestati metsiku kiirusega. Nagu Väikesele Emajõele oleks sattunud. Pehmelt öeldes oli neid lausa kahju konksu otsa ajada... Kolm kaigast oli ilmselgelt liiast sellise apluse juures. Aga ei raatsinud ka ühestki loobuda.

Lootsin, et päikeseloojangu ajal tõmmatakse tempot alla ning tehakse ruumi vimmale, aga kus sa sellega. Mul oli peibutussööt söödakorvi jaoks ammu otsas. Loopisin tühja korvi; kärbsevastsega varustatud kirp leiti sellest hoolimata koheselt üles.

Vimba aga ei tulnudki. Kuigi muude kalade liikumist jões oli üsna palju. Eemal sügava kääru peal tundus latikas pinnas käivat; keegi keeras ennast mitu korda rohuservas. Õhtuks tuli päike ka välja ja ilus ilm oli püüdmiseks, kuigi tooli maha istumiseks rahu ei antud.

Kokku käis käest läbi 31 särge, 2 turba, 2 nurgu. Veetase on kukkunud +77 peale. Maja alused kontrolltonkad on üsna passiivsed, vaid üksik ussiäestamine päeva peale.

Tali, 18. märts 2025

Peale eelmise nädala püüki keeras ilma järsult külmaks ära. Ida, põhja ja loode tuuled koos kerge miinusega mõjusid kui sügavkülmuti. Vastikult jahe oli. Vesi jahtus kiirelt maha, maapind muutus tahkeks. Talv tuli seega tagasi.

Otse loomulikult ei mõjunud see muutus hästi veealusele aktiivsusele. Võiks lausa öelda, et see külmus täiega. Valvetonkad maja all seisid sisuliselt puutumata. Vaid õhtu eel mõni särg või turb külastas pakutavat; pea iga öö ronis otsa lutsupoiss. Kohalikud jupatsid.

Sellise ilmaga väga kuhugi ei tõmba, aga kuna täna oli aega ja pealelõunat lubas ka pisut soojemat ilma (8 kraadi) ning ka tuul ei olnud kõige hullem, siis sättisin ennast peale kella kümmet Rumba kanti. Kääru peale, õunapuu alla.

Päikesest ei olnud veel miskit märki, kerge loodetuul oli ebameeldiv, aga ei miskit hullu. Lajatasin kolm tonkat sisse: mullaussi, poolaussi ja kärbsevastsetega. Poolteist tundi hiljem panin asjad kokku - ei võtupoega ka mitte!

Kontrollimaks, et ega see ei ole ainult Vigala haru teema, tegin visiidi ka suurele jõele. Kasarile, Vanamõisa alla. Kella ühest olin sirge keskel, seal kus paari nädala eest särge ja vimba tilkus, ja saatsin uuesti söödad vette. Selleks ajaks hakkas vaikselt päikest ka juba looma, kuigi esialgu vaid hetketi. Peale kella kahte paistis päike juba korralikumalt ja läks hoobilt soojemaks. Loodetuul keris ka pisut kiiremaks, aga ritvu ikka paigast ära ei visanud.

Kella kahe paiku sain kaks nokitsemist kärbsevastsete otsa, kuid võtud jäeti pooleli. Edasi valitses täielik vaikus kuni kella poole nelja paiku lõplikult tüdinesin ja ära tulin. Ilmselt õhtul midagi oleks toimunud, aga mul seda kannatust niikauaks ei jagunud.

Nüüd teeb soojema perioodi ja vast paari päeva jooksul muutub veetemperatuur ka kalale sobilikumaks ning paneb parved liikuma. Palju neid selle madala veega merelahest jõkke üldse trügib, on muidugi omaette küsimus.

Vigala vesi +78 ja 1.7 kraadi. Kasari +63 ja 2.1 kraadi.

PS! Öine lumi ajas krundil elava rebase pöördesse - püherdas ja vallatles lumes otse akende all.

Vigala jõel, 10. märts 2025

Pühapäeval oli valvetonka otsa koperdanud vimb. Natuke vara veel nagu minu kandi jaoks! Küll aga võtsin seda kui märki, et äkki on aeg 8 meetrine Stella toast välja tuua ja jõgede risti sellega proovima minna. Seda enam et esmaspäevaks lubas 10 kraadi sooja (NB! Tuli lausa 13 kraadi) ja päikest, seda kõike nõrga kagutuulega. Mõnus peesitamise ilm.

Veetase oli väga madal, Vigala harul +87 ja see vähene vesi peaks päikese ja palava ilmaga kiiresti soojenema. Lõuna paiku kohale jõudes oli ilmateenistuse andmetel siiski vaid 3.4 kraadi vee soojuseks. Õhtuks jõudis näit +4.5 kraadini.

Tegin poolteist tundi käsikaga vehkimist ilma ühtegi võttu saamata. Ei toiminud ei kuldne ega ka hõbedane kirp. Tunne oli, et siin hetkel kala küll pole.

Selgus, et kui ikka pooleteise tunniga midagi ei toimu, siis kauemaks ühe koha peal mul tahtmist ka ei jagu. Kõndisin siis kaigas seljas sonni vastas olevale augule ja proovisin seal ka. Üks võtt, tunni jooksul. Vesi oli ikka liiga jahe rändekalade suuremaks kulgemiseks. Sonnil endal oli isegi jää veel peal.

Tulin tulema ära.

...

Õhtul läksin kella nelja paiku paariks tunniks Rumba alla tonkatama. Õunapuu alla.

Ees olid püüdmas kaks venelast, kelle sõnutsi särge pidi tulema. Ja vastas see info tõele. Järgmise kahe tunni jooksul hävitati mu kärbsevastsete ja usside tagavara sisuliselt ära. Särg oli soojalainega peast täitsa sassi keeranud. Eriti kärbsevastsete peale. Neid ikka äestatud korralikult. Viisteist kala käis kaldapeal õhku nuusutamas.

Päikese loojangu eel ja järel pakuti kolm vimmavõttu ka. Esimene kala jäi kaldarohtu kinni ning pääses jooksu. Teised käisid kaldal ära. Kõik võtud äärmistel ritvadel, ussidega varustatud konksudega. Keskmine ritv söödatopsi ja kärbsevastsetega vimmale huvi ei pakkunud.

Homsest läheb külmaks ära, nii et ilmselt istub kala edasi sügavas ja väheneb mõneks ajaks igasugune ülesvoolu liikumine.

Kevadine avang Kasaril, 07. märts 2025

Juba paar päeva olen plaaninud ridvad selga võtta ja tonkatama minna. Väljas puhunud marutuul hoidis aga tagasi. Tänaseks sai see tormihoog otsa ja nii jätsin hommikuse jooksu vahele (st. lükkasin edasi) ja sättisin ennast hommikul püügile.

Eile lõin labida ka maasse, et usse korjata. Läbi häda sain poole tunniga 20 ussi. Märtsi algus ka ju alles.

Kontrolltonkad maja all pakkusid ühe lutsupoja (sama oli ka eile, lisaks oli too päev veel ka üks kohalik särg) ja nii liikusin edasi juba autoga Vanamõisa alla. Talvise vimmasirge peale.

Väljas oli hommikust saati mega ilm. Päike taevas, tuul olematu, temperatuur küll nullis ja loigud teel lausa jääs, aga tunne selline, et kisub palavaks. Päeva peale tegigi ligi 10 kraadi sooja. Nagu kuurortisse oleks sattunud :-) Sättisin ennast sirge keskele, venelaste lemmiktsooni. Rahvast ei olnud minu kaldal, vastaskaldale saabus umbes samal ajal minuga üks venelane.

Kuna sellel aastal korraliku jäämineku jaoks ei olnud vett jões piisavalt, siis oli põhipüügikoht pillirooga ümbritsetud ja nii võtsin sellest paigast paarkümmend meetrit ülesvoolu oleva kõrkjavahe. Veetase oli +84 cm, ehk ikka väga madal kevade kohta! Veetemperatuur 3.5 kraadi.

Kolm kaigast sisse. Üks poolakatega, teine mullaussiga, kolmas söödatopsi ja kärbsevastsetega. Kell oli üheksa ja kohe läks kellukeste kõigutamiseks. Oma poolteist tundi toimus tõeline usside hävitamine. Särg ja kiisk tirisid konksu otsast igat jupikest nii, et otsa jääda suvatseti ülimalt harva. Ka kiprtirgu otsast lutsiti kärbsevastsed justkui ükshaaval ära. Konksud mul muidugi suured särje jaoks, aga no kirptirk nüüd küll suur polnud.

Enamus võttudest olid nagu naelte seina tagumine. Toks, vaikus, toks, vaikus. Haakimiseks võimalust sisuliselt ei antud. Mõtlesin juba hirmuga, et mul on lõunaks pakutav kraam otsas, kui kell 11 tuli esimene vimb ja peale seda rauges ka vandaalide raevutsemine. Edasi toimuski aegajalt paari tunni jooksul pigem kiiskade togimine, justkui ülejäänud võtjad oleksid edasi liikunud.

Kella ühest, kui tekkis korralikum läänetuul, mis puhus jõele korraliku laine, katkes seegi võtt ja maad võttis vaikus. Olin plaaninud kella kolmeni olla ja nii lebotasin oma toolil kakst tunnikest surnuks. Kella kolme paiku ritvu välja võtma hakates avastasin parempoolse kaika otsast vimma. Viis minutit varem see ritv õrnalt nagu liigatas küll... aga nii vaikselt otsa magada!

Otsustasin siis veel tunnikese lisa võtta ja sain veerand tunni pärast veel ühe vimmapoisi. Aegajalt selle perioodi jooksul nagu keegi veel alustas, aga kõik võtud jäeti pooleli. Kell neli tulin koju ära.

Kokku siis kolm vimba (igaüks ise söödaga), kaheksa särge (kõik mere omad), viis kiiska, üks nurg. Vimmad tulid kõik sügavamalt alalt. Madalaseljandikult jõe keskel vaid särg. 

Vastaskalda all olnud mees lahkus ühe särjega kella 11 paiku. Uus püüdja tuli kella kolme paiku ja minu äramineku hetkeks polnud ta võttu saanud. Seega - midagi nagu loob, aga väga kaootiliselt. Märtsi esimene kolmandik ka alles, mis siin ikka tahta. Talv peaks olema ju!