Püügiisu täis, 30. mai 2019

Täna lahkus Bonder oma seltskonnaga ja tundub, et nendega kaasa läks ka minu kalapüügi isu. Nii juhtuski, et tegin lühikese hommikupüügi ja õhtupüügi. Päeval aga... Eks oma põhjus on kindlasti ka ilmal - see tuul, tuul, tuul...

Hommikul magasin kuni keegi sauna pesema läks. See ajas mu üles. Tegin oma hommikused toimetused ära ja läksin peale kella üheksat veepeale. Jalust ära, kui teine seltskond asju pakkima jäi. Otsustasin, et lähen käin linna all ära. Kolm nädalat juba siin veedetud, kuid diivani august ülespoole polnud jõudnudki. Nii sai suund jalakäijate silla poole võetud.

Eeskätt tahtsin jigitada - mere ääres on laine kogu aeg seda seganud, ankrusse jäämine on osutunud ülikeeruliseks. Sellel kitsal lõigul aga lainet polnud ja nii võtsin terve augu ette. Alustuseks sügaviku ülemine osa, siis keskpaik ja lõpuks alumine osa. Lisaboonusena veel sirge keskel olev hea sügisene koha paik ka veel otsa. Kõva poolteist tundi vehkimist ja tulemuseks kolm "krapsakat", pakuks et latikad ja üks "täristaja", teiste sõnadega ahven. Koha ja haugi võttu polnud.

Auk ise kalaputru täiesti täis. Paar huvitavat varju ka augu servades. Käivitada neid aga ei suutnud. Ainukene, kes lõpuks jigi otsa jäi oli...kiisk. Ei saa öelda, et ilge litriga oleks tulnud:-)

See paik oli sellega ennast ammendanud ja nii vajutasin mootoril gaasi põhja. Suund ilusa maja rajooni. Sinna jõudes vaatasin, et pole see laine nii hull midagi ja otsustasin põõsa auku välja sõita. Seal panin ennast kümne meetri augu vastaskaldasse ankrusse ja sain esimese viskega otsa miski ebatervislikult energilise haugi. Vedrutas ritva nagu miski närvihaige. Paari-kolme kilone. Pudises vahetult enne paati ära. Nagu Viljar ütles "Parim haug on see, kes rabab agressiivselt, võitleb metsikult ja vahetult enne paati kukub otsast ära". See oli küll üks neist parimatest haugidest.

Ühe võtu sain veel ja siis otsustasin veelgi rohkem lainet trotsida ja surusin ennast mere äärde välja. Polnudki kõikse hullem. Laine risti jõega, vahel suurema tuulega kiskus vastikuks, vahel jälle maha rahunes. Tegin seal tunnikese koha võtuta haugi trollimist ja peale seda kui ühes paigas oma pruuni jesse põhja jätsin otsustasin lõunale ära minna. Ah aitas küll juba.

...

Õhtu kella kuue paiku sättisin uuesti vee peale. Vahepeal olin endale Motonetist uue pruuni ja uue punase jesse soetanud ning plaanisin need õhtusel kohavõtul kaladele ette sööta. Tuul üsna sama ja surusin seegi kord ennast kenasti merele ära. Paat kannatab lainet sõita küll. Üksi olles nii kergelt glissi läheb, et isegi märjaks ei saa lainepritsmetest:-) Lisaks oli päike ka lahkunud pilve taha ja ilm täpselt selline nagu heaks võtuks olema peaks.

Kaks tundi hiljem, kui esimesed piisad tulid, pidin tõdema, et valesti arvasin. Kalal suu nii lukus kui üldse annab. Ei tea kas ilmamuutuse pärast või selle pärast, et täna üldse voolu polnud. Igal-juhul ma ei saanud ühtegi koha ja ega hauge ka liialt palju just ei tulnud. Lisaks on haugi sort väga alla käinud. Päeva peale vast üks ligi neljane ja teine kolmene, ülejäänud kõik 1-2 kilo vahel. Kollidest pole enam lõhnagi.

Päeva tulemuseks jäi:  hommikused 7 haugi ja 1 ahven pluss õhtused 10 haugi. Teiste sõnadega - "kalapuhastamisevaba" päev.

...

Suleliste (ja mitte karvaste) rubriik.

Meil siin mere ääres elab igasuguseid erinevaid sulelisi. Alates partidest ning luikedest ja lõpetades nimetute tiivulistega, kes lendavad tohutu kiirusega veepinna kohal nagu hävitajate lennusalk. Siin elavate suleliste kuningaks on ka kotkas. Interneti piltide järgi julgeks arvata, et valgepea merikotkas.

Eelmistel päevadel on ta mind pidevalt saatnud kas kümne jõe harus või siis väikeses harus, mis suurde jõkke läheb. Paar päeva tagasi lendas teine pikalt mu pea kohal kaasa, kui koju sõitsin. Täna aga...

Püüan siis trollides kala ja korraga sama tüüp mereääres tiirutamas teiste lindude pesade kohal. Mingisugused pisemad tüübid üritasid teda meeleheitlikult eemale peletada. Kotkas ei teinud sellest teist nägugi, laskus vaikselt aina allapoole ja ühel hetkel käis vees sulistamas. Jalgadega. Seejärel rohumättale kargas. Natukene siis nokitses seal. Olin paadiga trollides umbes 50 meetri kaugusele jõudnud ning otsisin juba mobla pildistamiseks, kui samal hetkel rabas haug lanti ja kõik ära vussis. Kotkas tõusis peagi lendu, jalgevahel mingi kala. Nii umbes 30 sentimeetrine. Minema ta sellega läks. Kahju, et pildile ei saanud, ilus suur lind oli.

Mõni aeg hiljem kotkas uuesti tagasi tuli ja siis juba koos paarilisega. Tiirutasid pikalt kõrgel ja allapoole seekord ei tulnud.

Eile teine suleliste juhtum veel oli. Tulen mina siis piki kitsast haru kodu poole, paadil korralik kiirus sees. Vaatan ees keset kitsast jõge kaks luige moodi lindu. Tumedad, mitte valged, aga muidu luiged mis luiged. Kiiresti sõitev paat jõudis üsna kiirelt nendele lähedale ja ootasin, et panevad siis veepeal joostes lendu ning tulevad eest ära. Aga ei, nood uimerdasid ikka teosammul vasaku kalda poole. Kuna vahemaa lindudeni oli kahanenud juba mõnekümne meetriseks siis tõmbasin hoogu maha. Ja alles siis märkasin, et kahe suure linnu kannul järgnesid paari meetrise vahega kaks mini-mudilast. Kakerdasid kuidagi lestatega udjades läbi vee. Jube väikesed, pardist poole väiksemad. Ilmselt oli see neile esimene veereis:-) Said teised lõpuks õnnelikult üle "tee":-)

Haugi pilte täna ei ole. Rohkem ei tee ka. Punkt.

Trollimine on saadanast, 29. mai 2019

Ilmateade lubas, et kella üheteistkümne paiku läheb päris tuuliseks ära ja päeva peale keerab tuule suuna veel edelasse ka. See tähendab aga mere ääres lainet. Seetõttu oli kogu meie mökki äratus juba seitsme paiku. Kella kaheksaks oli mul juba linnas bensiini järel ka ära käidud. Kõik kolm paati suundusid üsna väikeste vahedega vee peale.

Teised kimasid otse merele.Ma võtsin rahulikult. Esmalt kohustuslik trollimine merika rajoonis. No peab ju. See nagu väike traditsioon ka juba. Seekord ka võtuga mind premeeriti. Täpselt samast kohast kus merikas tuli. Mul käis südame alt jutt läbi... aga ei, hoopis teine tegelane. Haug. Vonks vonks. 5+ kilo. Saatsin ta tagasi.

Teine kontrollkoht sai kümne meetri augus tehtud. Voolu veel väga ei olnud, lootsin et äkki suur koha platsis. Oli või ei olnud, ei tea, kedagi võtma aga ei saanud... Nii ma ka lõpuks mere äärde välja jõudsin.
Esmalt kerge troll - vaid üks võtt kahe poi vahelt, kalad justkui alles magasid. Seejärel loodisin ühe suurema "kala varju" välja ja panin ennast selle juurde ankrusse. Kolmanda viske ajal ragistas keegi otsa. Võitlus oli kena, kuigi kala oluliselt väiksem, kui eile enam vähem samast kohast tulnu. 3-4 kilo vahele haug. Paar viset hiljem veel üks kahene samast tsoonist. Seejärel trollima.

Järgmised neli tundi toimusidki nii, et suure osa ajast trollisin ja siis vahele jigipause tegin. Mida aeg edasi, seda vähemaks pauside arv aina kahanes - tuul kasvas ja tegi  parajat lainet. Ankrusse sättimine muutus problemaatiliseks.

Trollimine aga nii väga ei toitnud kui eile. Esimese koha sain alles lõuna paiku. Enne seda vaid haug elumärke näitas ja üks tõugjas ka ootamatult sinna sekka. Teise koha sain pool tunnikest hiljem. Üks koha veel otsas käis, paadi juures ära kukkus... ja oligi kõik. Suurest igavusest proovisin erinevaid jessesid. Üks oli kindel - nii kui tindi värvi otsa panin,  haug kohe võttis. Teised värvid aga ... põhimõtteliselt tulid kalad nelja erineva värviga. Kohad endiselt pruunika jessega. Ülejäänud ei pakkunud võtupoegagi...


Kannatasin seda lainet kella kaheni välja, siis kulgesin minema. Põõsa tsooni jõudes tegin jigipausi seal, kus eile haugidega maadlesin. Ja esimese viskega kopipaste eilsest. Võtt selline "kinni jäämine", seejärel paar korralikku võnget ja läinud ta oligi. Kas tõesti sama kala kes eile? Tundub ikka päris koll olevat.

Paar võttu veel sama peatuse ajal, seejärel edasi kulgesin. Koha sirge oli täiesti vaikne, Bonderi käärus vaid haug ja kui ma ilusa maja all ühel hetkel avastasin, et suudan trollides roolis olles vabalt magada, panin asjad kokku. Mökki ära, pealelõunasele uinakule.

...

Õhtul tegin veel paar tundi ilusa maja sirgel. Kaugemale lihtsalt ei kannatanud minna. Paar kohapunni sai tagasi lastud, paar haugi käis käest läbi, midagi märkimisväärset ei toimunud. Kell kaheksa sai päev juba lukku löödud. Kuidagi väga väsitav päev oli. Tuul ja päike korraga murdsid täielikult. Lisaks sai trollimist selgelt liiga palju tehtud, pehmelt öeldes oksendamiseni... Bensupaak sai tühjaks sõidetud. Tolku aga oli sellest kõigest üsna vähe.

...

Bonderi paadis kaks koha (suurim 2 kilo täis) ja 2.5 kilone tõugjas. Mul kohad 1.75kg ja 0,95kg. Tõugjas 2.07kg. Hauge täna ka vähem kui eile - käest käis läbi 13 tükki. Suurimaks jäigi hommikune esimene kala. Ära kukkumisi oli täna päris palju.

Homsest jään üksi. Teised koju ära lähevad.

Uus rekord, 28. mai 2019

Minu äratus oli tavaline - kella kaheksa paiku. Majas olevate oma aga ... ühesõnaga jõudsin kohvi ära juua, võikud valmis teha ja vee peale sättima hakata, kui teised end üles ajasid. Bonder jõudis veel silla peale lehvitamagi...

Ilma lubas üsna sama, mis eile. Päikest küll hommikul polnud - väljas sompus ja soe - kuid päeva peale tuli too ka nähtavale. Tuule oli lõunasse keeranud ja see sobis ideaalselt mere äärde minekuks. Päris hooga sinna siiski ei läinud, tahtsin enne voolu veel põõsa augu piirkonda uurida.

Alustuseks loodisin sügava ala läbi ja seejärel panin paadi kümne meetri augu alumisse serva paika. Seal nagu kedagi kajalood näitas. Peale poole tunnist loopimist leppisin tõdemusega, et see keegi ei tee mu jigidest välja. Katsetasin nii KP baitsi, kui ka vale õli Waket.

Järgmisena jõe teise serva. Saatsin vale õli teele ja poolel teel lant korraga kinni. Sikutasin ja sikutasin ning siis järsku keegi vastu tõmbas. Kala kurask. Päris korralik teine. Tegi mõnusaid sööste ja pinda üles ei tulnud. Ning siis kukkus ära...

Käed värisesid adrenaliinist. Kes kurat see veel oli? Järgmine vise samale liinile ja pea samas kohas võtt. Kala kategooria võrra kergemini vastu hakkas, kui eelmine. 4+ kilone haug. Eelmine siis ikka ka ilmselt haug oli. See nagu lohutuseks endale kõlas:-)

Samast august veerand tunni jooksul veel kaks haugi. Kammisin siis veel paar ankrupaika läbi ja kuna vahepeal tekkis vool, siis suundusin mere poole minema. Alguses hooga, viimase sirge aga trollides. Kajalood näitas korduvalt ilusaid kalu ja kahel korral otsustasin selle peale ennast ka ankrusse panna. Esimene ankrupaik ei andnud midagi. Teine, nii sada meetrit enne punase maja punast poid, aga neljanda viske ajal võtu andis. Üldsegi mitte väga tugev, aga see mis järgnes...

Esmalt muidugi sööst, siis põhja istutamine, seejärel lasi kala ennast leplikult paadi ligi venitada, ise muidugi ennast vastu voolu suureks ajades ja siis ... no rohkem kui kümme 5-10 meetri pikkust sööstu tuli kindlasti ära. Pehme jigmasteriga lihtsalt ei taltsuta sellist. Lõpuks haug väsis ja kahvasin ta esimesel katsel ära. Oli ikka volask. Selle kevade minu suurim 8.4 kilone. 105 cm pikk. Üldse suuruselt teine haug.

Loomulikult sealt ankrust rohkem midagi ei tulnud ja ei tulnud ka paarist järgnevast. Nii kolisin trollima. Mere poole. Punase poi juures väike vahepeatus jigitamiseks (üks haug) ja siis troll järgmise poini ning tagasi välja. Traalisin nii sügavamat vagu (2.5m) kui ka madalamat äärt (1.5m). Pea iga viie minuti tagant keegi otsa kargas. Haug, ahven... Sort haugil selline 1-2 kilo vahele, kolle ei tundunud olevat.

Kuna haugi oli seal liialt palju ja kohast ei mingit märki, siis kolisin sügavama poole tagasi ja võtsin ette 5m sügavuse joone punasest poist rohelise poini. Alustuseks muidugi haug, aga siis ... kalts taga. No selge pilt, et koha. Ja täitsa viisakas sort. 1+ kilone.

Tegin siis seda lõiku edasi tagasi päris mitu korda ja korjasin lõpuks välja 4 koha. Esimesed kolm võttu kukkusid ära, alles siis kui konksud vahetasin sain järgmised kalad kätte.  Võttu jätkus kuni päike oli peidus, peale seda hoog vaibus. Inertsist sai veel paar tiiru tehtud, kuid võtud läksid täiesti haugiks ära ja nii trollisin ülesvoolu minema. Kuni Bonderi kääruni välja.

Kahes paigas sattusin haugide invasiooni peale. Olles ühest kohast kala saanud, vajus paat voolu mõjul nii palju tagasi, et lõpuks uuesti sama lõiku pidi trollima. Ja kui ühest kohast lõpuks kolm haugi välja oli tulnud, vajutasin mootorile pisut gaasi ja jätsin selle lõigu maha. Koha kala võttu aga terve selle pika trollimise peale ei saanudki.

Ja nii ma päeva lõpuks ennast Bonderi kääru kündma sättisin. Haug oli ka siin kodus, koha aga mitte. Üllatuspaugu pani kiire voolu sees säinas. Mässas, mis hirmus aga kätte sain. 2.08 kg. Ehk siis järjekordne rekordi parandus...
Poole üheksa paiku tüürisin kodupoole minema. Ilusa maja alt sain veel ühe koha võtma, oskasin aga selle kahvamise ajal ära pudistada. Ka üle kilo kala oli. Haugid olid konksud ilmselt juba nüriks hõõrunud. Kella üheksast olin maas.

Päris lahe päev oli olnud. Kokku 21 haugi (5 jigiga), 4 koha, 2 ahvenat, 1 säinas. Kohad: 2x1.3 ja 2x1.5. Kolmel kohal mari sees...

Tagasi Soomes, 27. mai 2019

Ja algabki SKP viimane nädal. Hommikul päris esimesele praamile pileteid ei võtnud - need olid lihtsalt nii kirved, et tundus mõistlikum kolm tundi hilisemaga minna. Nii jõudsingi alles kella neljaks mökki. Jõudsin Motonetist ka veel läbi põigata ning oma KP baitsi tagavarasid täiendada.

Vahepealse aja jooksul oli kõvasti vihma tulnud. Küna millega mökki sõidame oli päris korralikult vett täis. Minu paadist oli Bonder suurema vee ära visanud (aitäh!) ja nii sain tunniga asjad korda ning vee peale.

Väljas kena päike, tõsi sooja vaid 16 kraadi ringis. Õnneks tuul üsna nõrk, kuid piisav, et teha nii palju lainet, et ma põõsa auguni pressima ei hakanudki. Vool ka selline, et ega seal midagi teha poleks olnud...

Võtsin nõuks ilusa maja sirge, Bonderi kääru ning järgmise sirge algusele korralikult tähelepanu pöörata. Suurema osa ajast jigitades erinevates ankrupaikades ja kui sellest kopp ette sai siis trollisin.

Tundus, et suurem osa haugist on tindi kannul merre ära laskunud. Kajakaid polnud ja ka lood näitas vaid üksikuid suuremaid kalu. Eelmise korraga oli ekraani pilt ikka hõredamaks läinud.

Jigitades üks haug, trollides viis haugi. Suurim vast nelja kilo ringis. Lisaks trollides kaks kohapunni, üks 45 cm ja teine 44 cm. Korra ka keegi suurem otsas oli, kuid ära kukkus. Käitumise järgi oleks pakkunud, et koha... Kella kümnest tulin maha ära.

Veetemperatuur oli suures jões 14.5 kraadi. Onni all aga peaaegu 18 kraadi. Vool jões päris metsik ja sodi ujub üsna palju.

...

Bonder ja co saabusid paar päeva varem ja lammutasid hauge. Bonderil nüüd ka uus isiklik haugi tippmark, 8.4 kg koll. Saadud ikka omanimelise käärust, selle alumisest otsast... Kohaga eriti kiita pole. Mereäär pidi väikest haugi täis olema.

Lõuna Eesti kalatrip, 22.-24. mai 2019

Järgmine hommik Nõuni järvel algas maru vara. Juba kell neli hommikul. Kuna üks mees norskas nagu aurukatel, siis und vaid paar tunni jagu, hoolimata sellest et oma mobla Spotify abil praktiliselt tühjaks kuulasin. Peale äratust kiirelt vee peale, ei mingit kohvi ega hommikusööki, sest kohe varavalges pidi andmiseks minema.

Ilm üsna sama, mis päev varem. Päike, kerge tuul, soe, et mitte öelda palav. Ehk kui üldse võttu loota oli, siis vast paar tundi peale koitu, enne kui leitsakas maad oleks võtnud. Mida aga ei olnud, see oli hommikune võtt. Sitsisime paadis kuni kella seitsmeni välja ja saime selle aja jooksul vaid paar särge. Latikat alla ei tulnud. Üks linaski võtt Tõnul - kala korraks otsa jäi ja siis ära pudises.

Pool kaheksa tulime maha ära ja kebisime ... magama. Mida sa päeval ikka püüad ja järgmisesse püügikohta polnud nii vara mõtet ka minna.

Iluuinakud tehtud jätkasime lõuna paiku reisi. Järgmine peatus Pikasilla. Tee peale jäi Otepää, kus korralike turistidena kohalikule turismiväärtusele - suusastaadion -  pilgu peale viskasime ja mõned eurod pubile ohverdasime. Söök oli seda väärt. Me laiskade vanameestena ju ise midagi vaaritada jõe ääres ei viitsinud.

Pikasillas viskasime esmalt pilgu peale Soka käärule. Jube kuidas ikka läbustatakse. Saan aru, et hea koht, kuhu autoga kerge ligi pääseda ja seetõttu rahvast palju käib. Aga peab siis kõikseemees oma taara maha jätma. Ja teistpidi, kui juba tehakse korralik tee jõeni välja, miks siis kohalik omavalitsus sinna ühtegi prügikasti ei saa organiseeritud. See poleks ju ometi nii suur kulu. Ja vast siis need, kes ei tule selle peale, et oma sodi kaasa vedida, taipaksid selle kasti mitte metsa alla visata... Omal ajal sai selles püügikohas aastas ikka mitu korda käidud, nähtud vaatepilt aga sinna uuesti tagasi küll ei tõmmanud.

Sõitsime edasi ja lootsime ühes vähe kõrvale jäetumas paigas pisut kenamat vaatepilti näha. Kahjuks aga nii ei läinud. Järgmine paik, kus mõnisada meetrit oli vaja jalgsi rännata, oli peaaegu samasugune. Haige värk!

Leppisime olukorraga ja kolisime kahekümne esimesse sajandi püügipaika üle. Oma prügi muidugi tassisime metsast prügikasti ära.

Laager sisse seatud, ridvad valmis. Üks tonka sisse. Maisiga. Teadagi, et siin nii palju purukala, et ussid kohe ribadeks joostakse. Söötsin rohuäärde ühe koha ka sisse ja panin sinna käsika likku. Umbes samal ajal hakkas kogunenud äikesepilv liikuma ja riivas meie laagriplatsi ka ära. Paras kõu ja väike vihm. Õhk sellest puhtamaks ja värskemaks ei läinud. Siis käis pilv tunnike kusagil ära ja tuli tuli uuesti tagasi. Teise katse järel läks õhk ka mõnusalt jahedamaks.

Õhtupoole sai siis angerja/latika jaoks ka kõik tonkad ussidega sisse seatud. Tulemused vapustavad just polnud. Tõnul üks alla kilo latikas, mul kaks allakilost latikat käsikaga. Kuna püügikohas kõrge kallas, siis välja tõstes üks koos lipsuga ära kukkus (0.16 mm lips). Lisaks särge, ahvenat ja nurgu, angerjast aga ei miskit. Passisime öösel kella üheni välja ja siis kobisime magama.

Jutt jäi ka kirja panemata. Hoolimata sellest, et me olime elektrooniliselt jõhkralt varustatud (Tõnul läpakas, mul läpakas ja ipad kaasas) olin akupanga linna aknapeale unustanud ja meie wifi hotspot (ehk minu mobla) ei olnud seetõttu ülesannete kõrgusel. Öine Spotify oli oma jälje energiatasemele jätnud, mida sõidu ajal laadimine polnud täielikult kompenseerinud.

...


Hommikul ärkasime leitsaka peale. Õhk telgis kui saunas. Kell alles kaheksa millegagi. Tegime hommiku kohvi asemel hommikuse õlle, mina alkoholivaba, kaaslane normaalse. Pakkisime laagri kokku ja vedasime oma kraami autosse tagasi.

Valgete turistidena oli metsast pääsedes esimeseks mõtteks kohv, mille Pikasillas bensukas ka kohe teoks tegime. Teine mõte - mobla laadimine ... esimest korda sai kohvi ostma minnes juhe kaasa võetud:-)

Järgnes Viljandi. Lõunasöök ja poetuurid. Seejärel Suure Emajõe ülemisse otsa, Jõesuusse. Laiskus oli kahe ööga mõtted Läti minekust ja sealt säga püüdmisest olematuks nullinud. Otsisime midagi lähemat ja mugavamat. Ning angerja juurde oli ju "linnuke" eelmisel ööl tegemata jäänud...

Ilm oli vahepeal muutuma hakanud ja leitsakust oli saanud normaalne Eesti suvi. Koos paraja tuulega. Otsisime tuulevarjus ühe kääru ja seadsime ennast sinna laagrisse. Tõnu jaoks jälle üks uus püügikoht kirjas...Ma seal kunagi ikka mõned korrad käinud olin.

Püügist pole suurt midagi kirjutada - sain küll ühe allakilo latika ja paar korralikku võttu oli veel, kuid angerjast endiselt ei märkigi. Küll aga suutsid jäähoki ja metsloomad meie õhtu huvitavaks teha. Kuna olin ühest oma kotist leidnud ootamatult oma teise akupanga üles - no hästi pakitud ju, kui täpselt ei tea mis kaasas on:-) - ja see oli ka täis laetud, siis veetsime suure osas õhtust mitte püüdes vaid hokit vaadates. Ipadist. Kanada ja Sveits, Soome ja Rootsi. Mõlemad ägedad thrillerid. Nii ei olnud kaladel võimalustki meie tähelepanu pälvida...

Kui hoki ühel hetkel läbi sai ja väljas juba parajalt hämar, tekitas Tõnu mingi metslooma alarmi. Kutt oli oma ühe ridva pannud teise kääru otsa. Ühel hetkel vaatan, et tuleb kiire sammuga, ritv käes minu poole ... ja paneb padavai minust mööda, ise äreval pomisedes, et tema seal enam ei püüa. Seal pidavat neli metssiga (emane ja kolm väikest) olema. Sead olid teda märgates joostes kõrvaolevasse võssa tormanud. Taskulambi valguses mõnda aega meid veel kaks silma põrnitsesid... Õhtu edenedes hakkas Tõnu jutt muidugi paisuma, et nüüd oli teda siga juba rünnanud ja puha... Oh seda Ale Coqi mõju ikka küll:-)

Kella poole ühe paiku seadsime ennast telki magama. Õppinud eelmise päeva kogemusest - hommikul oli rõvedalt palav telgis - jätsime telgile vihmakatte peale panemata. Ilmateade lubas vihma alles kella kümneks ja meie kui suurte aastate pikkuste kogemuste ja professionaalsete matkajatena teadsime, et siis hommikul aega küll, ega me nii kaua maga...

Ärkasime kell kuus selle peale et Tõnn avastas, et vihma sajab käe peale. Ma olin ennast magamiskotti korralikult sisse pakkinud, nii ma ilmselt alles tunni aja pärast oleks aru saanud, et sajab ...  Kargasime ruttu telgist välja, see oli juba seest päris märg, ja toimetasime oma asjad telgi vihma hoidva osa alla.

Järgmised kaks tundi aina sadas. Püügist hommikul miskit välja ei tulnud. Olime peagi läbimärjad. Panime asjad kokku ja vedasime nad autosse ära. Aeg oli reis lõppenuks kuulutada ja võtsime koduteekonna ette. Ikka läbi Läti muidugi...

Reis tervikuna oli üsna meeldejääv - polnud aastaid niimoodi metsikult ja mitu päeva telkinud ja meenutas pisut paarikümne aasta taguseid aegu - kuid kalapüügi mõttes totaalne läbikukkumine. Aga tore ja lahe sellegi poolest!

PS! SKP-st on järgi jäänud vaid nädal. Selle plaanin veeta uuesti Soomes. Äkki suur koha nüüd kudenud ja valmis ka lanti närima. Esmaspäevale on minek planeeritud.