Vahepäev nr.2, 12. mai 2019

Kõuts ja Simm pidid õhtuse laevaga koju minema ning minu ankrumehe ka kaasa hiivama, nii antigi meie paadile püügiluba kuni kella üheni. Kuna võileibu polnud seekord vaja kuhjaga kaasa valmistada, saime juba kella üheksa paiku vee peale. Väljas päris kole ilm - tugev edelatuul, külm, sooja vaid kuus kraadi. Õnneks vähemalt ei sadanud, kuigi taevalaotus nägi küll selline välja, et kohe kohe...

Suundusime kümneharu peale ja tegime esimese kontrollpeatuse seal, kus eile viimane haug trollides otsa kargas. Klassikaline kp baitsi versioon 20 grammise pea otsa, vool täiesti nullis, ja vise teele. Esimene vise, esimene võtt. Ära kukkus ... jälle ... kui mitmes kord juba... teine vise jooksis tühja, kolmas aga paugutas korralikult. Ritv tõmbles ja vetrus nagu oleks marutõbine kahekilone otsa karanud. Siis aga ootamatult rahunes. Kulges põhjapidi paadi alla välja ja hakkas seal rahulikke mõne meetriseid sööste tegema. Mõttes kasvas kahekilone juba suuremaks. Lõpuks välja tulles andis kala peaaegu viiekilose (4.9) mõõdu välja. Polnud paha sõit.

Siis helistas aga Kõuts Tõnule, suures koduigatsuses olid nad sõiduplaani ümber teinud, ning püügiaeg kahandati olematuks. Tunni aja pärast pidi juba maas olema. Sellega said kõik välja mõeldud plaanid ka kõrvale heidetud ja tuterdasime ning hiljem trollisime samas tsoonis, ilma kaugemale minemata. Kajalood näitas tõeliselt haugiparadiisi põhja. Kühmud siin, kühmud seal, madala rant ja puha. Lisatulemust sellest kenast vaatepildist aga ei tulnud. Vaid koju trollides lõpuks üks allakilone otsa kargas.

Kõuts ja Simm lammutasid Bonderi käärus, kus kolm paksukest ära võtsid, mõned ära pudistasid, paar tagasi lasksid. Oli olnud võimatu trollida - pidevalt kala taga:-)

...

Päeval kooserdasin linna peal. Kella kolme paiku läksin veepeale tagasi. Sedapuhku siis ilma ankrumeheta. Seadsin asju paadis ringi, et vähegi paadi nina poole raskust saada. Väheks jäi, sest täisgaasiga ikkagi sõita poleks saanud - liialt kerge esiosa hakkas juba vähegi suurema kiiruse juures suureneva amplituudiga üles alla vetruma. Ja kui siis veel ühest teise paadi lainest läbi sõites peaaegu, et paadiga lendu tõusin ja ilge laksuga vastu vett maandusin ... keerasin hoogu vaiksemaks.

Ilm polnud vahepeal paremaks läinud. Suundusin piki väikest haru suurele jõele põõsa augu alla ja seal kulgesin lainetavas vees trollides 10 meetri auguni välja. Hirmsasti tahtsin eile hommikust actionit uuesti tunda.

Ja peaaegu, et tundsin ka. Esimese viskega laks, vonka vonka ja ära kukkumine; teise viskega kahekilone paadi juures käis. Haug ikka. Siis aga hakkas ankur lainele järgi andma ja nii möödus poolteist tundi umbes nii, et viis viset, ankur välja, mootoriga uuesti õigesse paika tagasi, ankur sisse... No ei saanud kuidagi pidama seda paati. Ankur liiga kergeks jäi. Sellegi poolest õnnestus kolm kala veel välja meelitada, suurim 4 kilo kanti. Kohast aga ei miskit elumärki.

Olles selles ilmast ja ankruga edasi tagasi jahmerdamisest totaalselt tüdinud, trollisin peagi kodupoole minema. Põõsaaugu lõik pakkus kaks kala; tünni juurest üks nilbakas; Bonderi kääru alumises otsas üks kala mõnda aega otsas oli ja sama kääru lõpuosas miski väga korralik koll paariks sekundiks rõõmu pakkus. Mõtlesin juba natukene jigitamise peale, aga laine... kulgesin edasi. Enne ilusat maja haug ja täpselt ilusa maja alt lõpuks esimene trollimise koha. 45 cm konn. Viimane võtt tuli vanast heast kõrkjate alusest kohapüügi paigast, tulemuseks aga hoopis tige haug. Millegi pärast olid nii eilsed, kui tänased haugid kuidagi eriti äksi täis - nagu sügis oleks kätte jõudnud.

Kell kuus panin pillid kotti ja läksin Raija juurde kohvile. Aitas küll tänaseks. Neist haugidest hakkab vaikselt villand saama. Täna kokku siis 10 haugi, 1 koha.

PS! Veetemperatuur jões 8.8 kraadi.