Mootori mured, 06. mai 2019

Eile tagasiteel merelt juhtus midagi kummalist - kümne sirgel kadus korraga mootorist jõud, suitsupahvakas lõi tagant välja ja õlilaik valgus jõkke. Kärmelt sain mootori seisma ja kukkusime kukalt kratsima. Mis toimub? Täpselt samas kohas paar aastat tagasi juhtus sama asi vana mootoriga. Täielik de ja vue. Või siis mootori karma.  Ok, ok  faktiliselt on nendel kahel paigal tõesti 100 meetrit, aga milline on tõenäosus et sama asi juhtub sellise kohas kaks korda? Tookord remondis mootoril mingit viga ei leitud...

Tutvusime pisut olukorraga ja kuna otsest errorit kusagilt silma ei hakanud - õlitase normis ja korpuse all otseselt ei ujunud õlist - siis otsustasime mootori uuesti käivitada. See õnnestus. Siis vaikselt käik sisse, ikka kõik ok. Pisut kiirust juurde, palju vajutada ei julgenud, aga nii me kuidagi koju jõudsime.

Hommik algas eeltoodu pärast põhjalikuma tehnilise analüüsiga. Mootor sai paadist maha. Kaheksa silma uurisid olukorda erinevate nurkade alt ja peale pikemat dialoogi koos põhjapanevate teooriatega lõppes ühtse järeldusega - midagi pole häda. Mootor uuesti paadile taha. Pisut jalast õli tekkis vette, otsest leket aga polnud. Uuesti käivitamine, töötas kui kellavärk. Egas midagi, tuleb vist minna proovima...Mind see mootorite teema hakkab aga vähe hellaks tegema ja see vajutas tervele päevale oma pitseri.

Esiteks otsustasime, et targem on kõik proovile panna kodu ligidal - no ikka vähem slepis vedamist kui mere ääres. Seetõttu tiksutasime kerges rütmis ennast suurele jõele ja trollisime seal (tulemuse mõttes oleks võinud sama hästi ka mitte trollida), mootor töötas. Kiiremaid pöördeid ka sekka, ikka kõik korras. Kõik nagu peab. Igal juhul jõudsime minu suure põdemise saatel lõpuks merele välja,  nii kella poole ühe paiku. Ehk teiste sõnadega umbes selleks ajaks kui teine paatkond oma viie haugiga maale kavatses minna. Meie auks jäi pildistamise rõõm. Bonderi haug 7.7 kilo ja 108 cm. Kena kala.

Saades kaasvõitlejate saavutustest innustust andsime ka oma panuse vee vahule peksmisele. Kuni kella viieni toimus nii üht kui teist. Kala oli siin ja kala oli seal. Togis enamasti aga kuidagi väga isutult ja justkui mööda lüües. Võtte palju, haugi paadini pea olematu kogus. Üks napakas otsustas viie meetri kauguselt üritada, siis kahe meetri kauguselt ja lõpuks paadi all tirgutades veel korra virutada. Aga otsa ei jäänudki...

Eilne relaxi kiirabi nullitas täiega. Klassikaline kp baitsi ja selle hõbedasem versioon olid need mis võtte pakkusid. Kõik teised aga... Trollimisel lilla jesse ruulis, Tõnu oma kiirabiga ka võtte sai. Kella viie paiku lõppes võtt aga täielikult. Vahepeal oli tekkinud vool (sellest saime aru alles koduteel) ja paras kagutuul puhus terve õhtuse võtuaja lõpuni, vajutades pitseri tervele õhtule. Õhtust võttu ei tulnudki.

Päeva puändiks kujunes üks soome noorte meeste paatkond. Olime mere ääres, kus poole kilomeetri ulatuses polnud paadi poegagi...Siis tulid noored kuked uhke kaatriga, panid ennast  triivankruga 50 meetri kaugusel meist ülesvoolu püüdma ja vajusid tiksudes täpselt meie paadi ette. 5 meetri kaugusele, kattes täiega püügitsooni. No tõesti tore... Raiskasin nende peale mõned idakeelsed sõnad. Lõpuks ässad lahkusid. Pole see püügikultuur meil kodumail ühtigi kehvem kui läänemere põhjakaldal.

Päeva lõpuks mul siis 9 haugi, Tõnu 1 vastu. Lisaks mul veel kaks ahvenat ja ... 1 tint. Puhtalt välja jigitatud tint:-) Näris teine kiirabi:-)

...

Bonder paatkond 8 kala fileerimisvabrikutoodangusse tõid. 5-6 kala tagasi viskasid. Suurem action toimus trollides jõe peal.

...

Aga õhtu tegime BURGERIT.