Püügiisu täis, 30. mai 2019

Täna lahkus Bonder oma seltskonnaga ja tundub, et nendega kaasa läks ka minu kalapüügi isu. Nii juhtuski, et tegin lühikese hommikupüügi ja õhtupüügi. Päeval aga... Eks oma põhjus on kindlasti ka ilmal - see tuul, tuul, tuul...

Hommikul magasin kuni keegi sauna pesema läks. See ajas mu üles. Tegin oma hommikused toimetused ära ja läksin peale kella üheksat veepeale. Jalust ära, kui teine seltskond asju pakkima jäi. Otsustasin, et lähen käin linna all ära. Kolm nädalat juba siin veedetud, kuid diivani august ülespoole polnud jõudnudki. Nii sai suund jalakäijate silla poole võetud.

Eeskätt tahtsin jigitada - mere ääres on laine kogu aeg seda seganud, ankrusse jäämine on osutunud ülikeeruliseks. Sellel kitsal lõigul aga lainet polnud ja nii võtsin terve augu ette. Alustuseks sügaviku ülemine osa, siis keskpaik ja lõpuks alumine osa. Lisaboonusena veel sirge keskel olev hea sügisene koha paik ka veel otsa. Kõva poolteist tundi vehkimist ja tulemuseks kolm "krapsakat", pakuks et latikad ja üks "täristaja", teiste sõnadega ahven. Koha ja haugi võttu polnud.

Auk ise kalaputru täiesti täis. Paar huvitavat varju ka augu servades. Käivitada neid aga ei suutnud. Ainukene, kes lõpuks jigi otsa jäi oli...kiisk. Ei saa öelda, et ilge litriga oleks tulnud:-)

See paik oli sellega ennast ammendanud ja nii vajutasin mootoril gaasi põhja. Suund ilusa maja rajooni. Sinna jõudes vaatasin, et pole see laine nii hull midagi ja otsustasin põõsa auku välja sõita. Seal panin ennast kümne meetri augu vastaskaldasse ankrusse ja sain esimese viskega otsa miski ebatervislikult energilise haugi. Vedrutas ritva nagu miski närvihaige. Paari-kolme kilone. Pudises vahetult enne paati ära. Nagu Viljar ütles "Parim haug on see, kes rabab agressiivselt, võitleb metsikult ja vahetult enne paati kukub otsast ära". See oli küll üks neist parimatest haugidest.

Ühe võtu sain veel ja siis otsustasin veelgi rohkem lainet trotsida ja surusin ennast mere äärde välja. Polnudki kõikse hullem. Laine risti jõega, vahel suurema tuulega kiskus vastikuks, vahel jälle maha rahunes. Tegin seal tunnikese koha võtuta haugi trollimist ja peale seda kui ühes paigas oma pruuni jesse põhja jätsin otsustasin lõunale ära minna. Ah aitas küll juba.

...

Õhtu kella kuue paiku sättisin uuesti vee peale. Vahepeal olin endale Motonetist uue pruuni ja uue punase jesse soetanud ning plaanisin need õhtusel kohavõtul kaladele ette sööta. Tuul üsna sama ja surusin seegi kord ennast kenasti merele ära. Paat kannatab lainet sõita küll. Üksi olles nii kergelt glissi läheb, et isegi märjaks ei saa lainepritsmetest:-) Lisaks oli päike ka lahkunud pilve taha ja ilm täpselt selline nagu heaks võtuks olema peaks.

Kaks tundi hiljem, kui esimesed piisad tulid, pidin tõdema, et valesti arvasin. Kalal suu nii lukus kui üldse annab. Ei tea kas ilmamuutuse pärast või selle pärast, et täna üldse voolu polnud. Igal-juhul ma ei saanud ühtegi koha ja ega hauge ka liialt palju just ei tulnud. Lisaks on haugi sort väga alla käinud. Päeva peale vast üks ligi neljane ja teine kolmene, ülejäänud kõik 1-2 kilo vahel. Kollidest pole enam lõhnagi.

Päeva tulemuseks jäi:  hommikused 7 haugi ja 1 ahven pluss õhtused 10 haugi. Teiste sõnadega - "kalapuhastamisevaba" päev.

...

Suleliste (ja mitte karvaste) rubriik.

Meil siin mere ääres elab igasuguseid erinevaid sulelisi. Alates partidest ning luikedest ja lõpetades nimetute tiivulistega, kes lendavad tohutu kiirusega veepinna kohal nagu hävitajate lennusalk. Siin elavate suleliste kuningaks on ka kotkas. Interneti piltide järgi julgeks arvata, et valgepea merikotkas.

Eelmistel päevadel on ta mind pidevalt saatnud kas kümne jõe harus või siis väikeses harus, mis suurde jõkke läheb. Paar päeva tagasi lendas teine pikalt mu pea kohal kaasa, kui koju sõitsin. Täna aga...

Püüan siis trollides kala ja korraga sama tüüp mereääres tiirutamas teiste lindude pesade kohal. Mingisugused pisemad tüübid üritasid teda meeleheitlikult eemale peletada. Kotkas ei teinud sellest teist nägugi, laskus vaikselt aina allapoole ja ühel hetkel käis vees sulistamas. Jalgadega. Seejärel rohumättale kargas. Natukene siis nokitses seal. Olin paadiga trollides umbes 50 meetri kaugusele jõudnud ning otsisin juba mobla pildistamiseks, kui samal hetkel rabas haug lanti ja kõik ära vussis. Kotkas tõusis peagi lendu, jalgevahel mingi kala. Nii umbes 30 sentimeetrine. Minema ta sellega läks. Kahju, et pildile ei saanud, ilus suur lind oli.

Mõni aeg hiljem kotkas uuesti tagasi tuli ja siis juba koos paarilisega. Tiirutasid pikalt kõrgel ja allapoole seekord ei tulnud.

Eile teine suleliste juhtum veel oli. Tulen mina siis piki kitsast haru kodu poole, paadil korralik kiirus sees. Vaatan ees keset kitsast jõge kaks luige moodi lindu. Tumedad, mitte valged, aga muidu luiged mis luiged. Kiiresti sõitev paat jõudis üsna kiirelt nendele lähedale ja ootasin, et panevad siis veepeal joostes lendu ning tulevad eest ära. Aga ei, nood uimerdasid ikka teosammul vasaku kalda poole. Kuna vahemaa lindudeni oli kahanenud juba mõnekümne meetriseks siis tõmbasin hoogu maha. Ja alles siis märkasin, et kahe suure linnu kannul järgnesid paari meetrise vahega kaks mini-mudilast. Kakerdasid kuidagi lestatega udjades läbi vee. Jube väikesed, pardist poole väiksemad. Ilmselt oli see neile esimene veereis:-) Said teised lõpuks õnnelikult üle "tee":-)

Haugi pilte täna ei ole. Rohkem ei tee ka. Punkt.