SKP_Teenusel. 02. mai 2019

Plaan oli avastada uusi püügipaiku. Kuna ma Teenusel üsna vähe käinud, siis võtsime ette Aini lemmikpaiga Laastre paisu aluse. Alustuseks äratus juba kell 6 ja kella seitsmest olime jõe ääres. Olin seal kunagi kummariga sõitmas käinud, aga see oli ka ainukene kokkupuude selle püügipaigaga. Aini juhendamisel suundusime üle jõe, mõnisada meetrit allapoole paisu/kärestikkus.

Ilmateade oli lubanud vastikut ilma. Viis kraadi sooja ja vihm. Tuult vähemalt ei lubatud. Soojakraadid läksid üsna täppi, õnneks vihmasadu jäi Teenusel ära. Miski uduka saime korraks kaela, aga see oli ka kõik. Sättisime ennast ühe laiema jõelõigu lõppu ja uhasime sööda sisse.

Stella, kuldne suurem kirp ja viis kärbsevastset. Sügavust alla meetri, läks püügiks. Algus oli ikka väga lahja - kohalik särg nökerdas  ning vimmast ei kippu ega kõppu. Naabriks olev vene mees rääkis miskist kahest vimmast, mis varahommikul oli saanud. Hakkasime vaikselt sellest paigast juba tüdinema, kui Ain järsku haugi välja meelitas. Keeluaja haug rändas vette tagasi. Pilte tegema ei hakanud.  Nii kilone konn.

Peale seda vahetasime püügipaika. Laiema ala ülemisse otsa. Seal kena pudelikael, kus vool tunduvalt suurem ja voolu servas kena tagasivoolu koht. Sööt jälle sisse ja püüdma. Sedapuhku kulus vast viis minutit, kui keegi krõbistades otsa maandus. Esimene vimb punnitas elu eest, kasutades voolu ära. Aga välja ta tuli. Järgmise kümne minuti jooksul veel kaks poissi ja siis vaikus. Õigemine särjed ja viidikad tulid alla.  Peagi hakkasid aga kohale maandunud viidikad kahte lehte laiali jooksma. Haug tuli ka veel alla?

Ma pikalt ei mõelnud, kolisin edasi ülesvoolu, järgmise kääru keskele. Seal vett veel vähem. Nii 80 cm. Esimeses paigas head klappi ei tekkinud, mingi väga vastik põhi oli...  ja nii võtsin veel kümme meetrit edasi ning sattusin seejärel soonele. Järgmise kümne minuti jooksul jooksis Ain minu käest saadud vimbadega enda ja minu püügikoha vahet, selleks et kalu maxima kilekotti toppida. No tore tore - sulandumine keskkonda toimus kui valatult...

Peale viiendat vimba otsustas Ain lätlaseks hakata ja ronis mu külje alla. Tolku tal sellest polnud. Mul vahel näris, tal aga mitte ja nii kolis ta peagi tagasi vanasse paika, kus üllatuskülalisena peagi ülekilo turva välja venitas. Tükk aega väsitamist. Väga kena kala. Kuna kaalu polnud, siis ametlikku rekordiparandust ei tulnud. Aga võimas poiss oli igal-juhul. C&R loomulikult.

Vahepeal tekkis vimmavõttu suurem paus. Käisin Aini "turvaaugul" uudistamas ja ... lõhkusin oma Stella ära. Keegi tegi korraliku võtu, haakisin ja ilma raskust taha saamata murdus teine lüli jätkukoha juurest ...krt. Hea ritv oli, palju ilusaid hetki pakkunud, justkui käe külge kasvanud ...Lappisime selle kuidagi kokku tagasi ja nüüd on Stella meetrikese lühem kui enne. Püüki see otseselt väga ei seganud, aga tundub et peab Volzanka 8 meetrise peale tulevikus üle kolima ja Stella pensionile lubama.

Vimmapaus kestis ja kestis, siis ühel hetkel tilkus ükshaaval veel paar tükki juurde. Kella üheks sai meil sellest paigast siiber. Õigemini ilmselt minul. Täiesti tüütu ja vastik oli püüda, sest üks suvaline otsustas külje alla pugeda ja stabiilselt minu nina ette oma korki saata. Käitumise järgi oleks arvanud et kindlasti idanaaberlane, aga ei eesti mees. Loobusin sellisest "seltskondlikust" püügiviisist ja pakkisime asjad kokku. Kokku Teenuselt mul siis 14 vimba; Ainil 1 vimb, 1 haug, 1 turb ...

Püügiaega oli veel paariks tunniks ja mõtlesime selle Teenuse küla lähedal oleval madalikul ära kasutada. Kohale jõudes ei tekitanud püügipaik aga erilist tõmmet ja nii läksime tunniks-pooleteiseks hoopis Vigala silla alla. Seal kala kindlalt olemas ja Aini jaoks uus püügipaik.

Pakkusin Ainile oma tavalist püügipaika ja ise võtsin pisut allpool positsiooni sisse. Peagi aga Ain sellest kohast tüdines ja ise allapoole vantsima hakkas ja nii kolisin tema püügipaigale üle. Samal ajal keeras taevas veekraanid lahti ja kukkus kallama. See mõjus veealusele elule kui äratus - kus siis läks alles lahti...

Alustasin püüki vaiksemast nurgatagusest, kus juba esimese viske järel keegi torkis ja teisel katsel korgi vee alla vajutas. Kala jäi otsa ja pani padavai voolu sisse liduma. Päris mõnus venitamine oli - vimb oli risti vooluga, mina siis sikutasin teist kui labidat. Pika solberdamise järel sain vimma lõpuks kaldale.

Paar järgmist triivi läksid tühjalt ja siis järgmine laks, tükk aega vees solistamist, kala väsitamist ... Kaks tühja triivi ja ... Kogu see jant kestis umbes 20 minutit. Vimb võttis nii vaiksest nurgatagusest kui ka täiesti kiire voolu seest, kus siis vaikselt pidurdavat sööta põhimõtteliselt rammiti vee alla...Seitse kala sain kaldale, viimased  kolm väga kena suurusega (suurim 780 gr). Paar kolget pääsesid ka plehku. Ja siis tekkis vaikus...

Püüdsime veel oma kolmveerand tundi ja tulime siis tulema. Ain Vigala vimba seekord ei saanudki. Piirdus punnsärgedega. See-eest tassis kõik mu 21 vimba minema. Ämbrisse ei tahtnud ära mahtuda... Küll nüüd alles läheb kuivatamiseks...

Üldiselt väga kihvt päev oleks olnud, kui vaid seda Stella lagunemist poleks olnud. Nüüd jätkub SKP juba Soomes. Homme hommikul praamiga üle lahe minek. Bonder koos kaaslasega + meie Tõnuga. Ilm paar päeva totaalselt jama, aga vast edaspidi läheb paremaks.

PS! Eile sai Lapi lõhet ja harjuseid suitsetatud. Pisut teistmoodi kui tavaliselt - algul suits, pärast grill. Ää söödi kõik:-)