Hommikul kell 7.30 praam. Tõnu ja mina, Bonder ja Ormi. Kahe autoga. Bonderil paat ka veel lisaks taga.
Sõitsime lahus ja kokku saime alles mökkis. Meil selleks ajaks kui teised lõpuks maandusid juba kaks korda künaga kraami üle jõe mökkisse veetud. Nüüd oma paadiga sai tegelema hakata. See vette ja mootoriga askeldama. Õli sisse valamine, mootori paadi taha peegli külge upitamine, loomulikult (ai kui valus sügis oli...) selle köiega mõlemasse pardasse lisaks kinni seotud... ja kui kõik oli valmis, et mootor käima panna, avastasin ... bensupaak jäi silla peale...
Kohe meenus ka see et mobla samuti mökkis, laua peal. Palusin siis Tõnul Bonderile helistada, et too meile paagi ära tooks. Tõnul polnud aga numbrit. Kaalusime mõlaga sõitmise varianti, aga tuul tugevalt vastu ja nii ilmselt linna oleksime hoopis välja kandunud. Järgmine plaan, oli et Tõnn helistab korduvalt mulle, et siis äkki nad taipavad mökkis toru võtta... aga ei. Viimases hädas üle küla hüüdma hakkasime...
Bensupaak lõpuks olemas, mootorile hääled sisse. Ise näpuga manuaalist järge ajades, et kõigepealt tühikäigul või trollimiskiirusel 15 minutit jne. Sõitsima tipa-tapa mökki juurde tagasi, korjasime kodinad peale ja läksime mootorit sisse sõitma. Seda saab muidugi veel mitu päeva teha.
Tiksusime saare alla. Väljas nii rõve ilm, et mujale ei tahtnud ninagi tõsta. Tugev ja külm põhjatuul, paras laine kümne haru peal, väljas vaid 4-5 soojakraadi. Ja päikegi peitis ennast sageli lumepilve taha peitu...Proovisime alguses pisut jigitamist. Miski latikaline korraks nagu näitas, peagi aga vilu hakkas ja otsustasime ilma mitte trotsida ja minna saare varju tonkatama ning õlut rüüpama. Kui tuul peale ei puhunud, siis oli täitsa tore olla.
Kolme tunni tulemusena tituleerisime ennast järgnevalt - Tõnu oli kiisakunn, sest teisi kalu ta ei saanud, mina olin nurukunn, sest ... tegelikult ma sain teisi ka, aga latikat ei saanud me kumbki kahjuks mitte. Õhtu tiksutasime jälle pisut mootorit, tipa-tapa koju....
Bonder ja Ormi olid aga tublid, trotsisid lainet suurel jõel. Jõudsid isegi elektrituulikute vaatevälja ning võtsin viis kena haugi välja. Vabandust - Ormi võttis ja Bonder juhendas. Suurim 5 kilo. Trollides. Nii, et lootust nagu oleks, kui tulevastele päevadele ette mõelda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar