Kaal. Hm ei tea. Ilmselt kasvanud kõvasti saia ja leiba (seda viimast muidugi erineval moel) sisse pugides. Pikkus. Hm ei tea, aga iga hommik löön pea vastu piita ära. Järelikult lühemaks pole jäänud. Pikemaks? No ma ei tea, naiivsus on omaette kunst. Peeglisse ei kannata vaadata, näo alumisse poolde on mingi kole karvkate tekkinud. Hallikas teine. Ei tea kas on paras aega jõuluvanaks kandideerimise CV teele saata?
Muud asjad? Täna avastasin, et kammi pole ammu kasutanud. Tundub selline kasutu vidin olevat, niikuinii kogu aeg müts peas... Söön siis kui tahan, mitte siis kui on aega...Õlle avan siis kui tahan, mitte siis kui on sünnis... Ärkan siis kui tahan, mitte siis kui on vaja. Mis sest, et alatihti on see suhteliselt sama kellaaeg, aga loeb ju põhimõte:-) Päev kulgeb oma soodu, ma üritan sellega kaasa voolata. Nii, et vaikselt hakkab meelest minema, mismoodi see palgatöölise elu välja nägi:-)
...
Aga tänasest päevast ka. Ärkasin vara. Isegi ei tea miks, und polnud lihtsalt. Uudiseid ka veel telkaris ei näidatud. Lugesin kogu interneti läbi, tegin mitu kohvi ja kusagil poole kümne paiku sättisin peale.
Väljas mõnus karge hommik, pea täielik tuulevaikus. Aga see oli petlik, ilmateade lubas päeva peale lääne tuult ja mitte vähe. Ja ega sooja ka eriti pole, äkki tegi kümme kraadi päeva peale ära?
Nii kui paadinina kümne haru peale sain, lõi esimene pahvakas tuult näkku. Jope lukk ronis ise kõrisõlmeni välja. Maadlesin kuidagi lainetega ennast vasakusse väiksemasse harusse ja sealt juba suurele jõele välja. Seal juba päris paras laine, selline pikk ja veniv. Vastik. Kusjuures tuult nagu veel ei olnudki, aga kole vilu - külm mereõhk vajus tuule jõul jõe peale.
Suurel jõel enam sisuliselt kiiresti sõita ei kannatanud ja nii viskasin vobleri likku. Minu plaanitud ankrupaik oli ühe soomlase poolt hõivatud ja nii trollisin samasse piirkonda aga teise kalda all olevasse auku. Sinna, kus paar päeva tagasi üks proff pikalt tirgutas. Päris kohale püügipaika ei jõudnudki, sest esimene haug otsustas tindi värvi jesse peal hambaid teritada. C&R.
Kuidagi sain ennast ankrusse ja saatsin jigi teele. 25 grammine pea, ikka klassikaline kp baitsi. Esimene võtt toimus enne kui lant põhja jõudis. Lennus olnud landi haug ära vajutas ja pika puiklemise järel paadini tüüris. Päris sellist äksi sees, kui eile, ei olnud, aga päris narts tulemine ka mitte. Järgmise nelja viskega võtsin veel kaks samasugust välja. Siis peenike vaikus tekkis. Nii veerand tunnine.
Seejärel ühel hetkel lant põhjas kinni. Sikutasin ja kuidagi liikuma sain. Selge, et ront. Pumpasin seda vaikselt paadi poole ja kui ront lõpuks pinda tuli, vahtisid kaks tigedat silma mulle vastu. Nelja kilone haug, lõua alt kinni. Veepinnal elavnes ja otsustas väheke vastupanu osutada. Mida ta sinnamaani mõtles, kui ühtegi võngetki ei teinud? Paaritus landiga?
See kala jäi sellest ankrupaigast viimaseks, kuigi paar võttu oli veel. Mingi hetk soomlane lahkus põõsa auku ja ma üritasin ennast 10 meetri augu tsooni ankrusse panna. See oli sisuliselt võimatu missioon. Ankur ei pidanud hoolimata korduvatest katsetest ja mul hakkas vaikselt sellest lainest keerama...Pakkisin jigiridva kokku ja trollisin ülesvoolu minema. Minu jaoks olid püügiks liiga karmid olud.
Enne põõsaauguni jõudmist pidin selles vastikus laines veel ühe haugiga maadlema. Põõsa augu juures vahetasime soomlasega infot - mõlemal null koha, ainult haugid. Kulgesin minema...
Koha sirge trollimine ei pakkunud nagu ikka ... koha. Seekord haugi ka mitte. Bonderi kääru alguses keegi otsas käis ja siis jõudsin ilusa maja augu alumise osa lõpuni, kus lühikese vahega kaks kala otsa kargas. Üks neist 5+ kilo. Jätsin paiga meelde ja trollisin kuni kivideni välja, lootuses et mõni koha ärkab. Ei ärganud. Äkki neil ka puhkus?
Kivide juures keerasin otsa ringi ja trollisin tagasi. No oli see vast võimlemine. Laine vastu, paadinina käis üles alla, nii et pea hakkas ringi käima. Rumpliga pidev võimlemine, et laine paati risti ei viskaks. Pool tundi vist kulgesin, enne kui selle 700-800 meetrise lõigu läbisin ja Bonderi kääru algusesse tagasi jõudsin. Aga jõudsin. Kogu selle ala peale vaid üks võtt ja seegi vehkat tegi.
Kui esimese otsa tegin tindi värvi jessega ja koha sirgel selle pruuni vastu välja vahetasin, siis allavoolu otsa tegin kollasse jessega ja järgnenud järgmise etapi uuesti tindi värvi vobleriga. Tundus, et kollane oli kõige vähem huvipakkuvam variant, teisi ikka aegajalt löödi.
Tiksusin ilma võtuta uuesti ilusa maja augu servani välja ja sain sama paigas, kus eelmine tiir järgmise kala. Egas midagi, ilmselt jigitamiseks paras koht. Kuna vool pea olematu ja laine tugev, siis lasin paadi lihtsalt triivi. Ega see eriti allavoolu liikunudki, pigem pikapeale vastaskalda poole.
Peksin siis neli viie minutilist triivi ja sain kaks kala. Teine neist päeva suurim. 5.7 kilone. Kahva ei hakanud määrima, käega võtsin välja ja saatsin tagasi. Pudistas mulle veel mõned marjaterad paati - kudemata emane.
Nende nelja triivi ajal juhtus veel kaks asja. Esiteks keerati tuult juurde. Teiseks lasti paisust voolu juurde. Selle tagajärjeks oli veelgi tugevam laine juba koos jänestega. Sellest mulle piisas, trollisin minema ja läksin saare taha paariks tunniks latikale. 2 latikat pluss terve hulk muid tegelasi, kes mu usse järjepidevalt pintsli pistsid.
Peagi mökki ära tulin. Vahtisin hokit ja tegin sauna. Haugipüük ju väsitav tegevus, ei jaksa seda mitte terve päeva teha.
Päeva peale kokku 11 haugi. Kohatu päev.
Kui päikesetõusuga hommikuti kalale oleme läinud kas siis on sünnis olnud kell 5 õlut juua? :D Siin on pildi peal turb :)
VastaKustuta