Velise ja Vigala - ka null on number :-), 13.-14. juuli 2024

Mida aasta edasi, seda vähem kisub mind juulikuus kala püüdma. Enamasti on minu jaoks liiga palav - alates 25-st kraadist muutub mu olek sisutuks kulgemiseks külmkapist külmkapini; saagi saamiseks peaks püüdma minema liiga vara - no ei viitsi enam kell kolm öösel silmi lahti teha ja meeletus energiatuhinas vee äärde tormata; ja ka hilised õhtud ei sobi püügiks - kas on jalgpalli EM ees, või OM, või soe saun ootab... pika jutu lühike kokkuvõte - juulikuu pole mulle mõeldud püügikuu.

Laupäeva õhtuks lubas aga vihma ja pühapäevaks lausa normaalset temperatuuri. 20 kraadi - selle ma valin. Nii saigi Ain maale meelitatud ja kummalgi päeval mõni tund kalavetel veedetud.

Laupäeval Velise ääres ootas meid tühi jõeäär. Loogiline ka ju, kohe pidi vihm tulema ja üks korralik eesti mees naljalt vihma kätte ligunema ei jää. Nii saime latika püügikohas ennast püüdma sättida sinna kuhu ise tahtsime. Puder koos peibutusega sisse ja läks püüdmiseks.

Edasine oli katastroof. Järgmise nelja tunni jooksul sain lausa ... null võttu. Kuuemeetrises sügavuses valitses täielik vaikus. Ei mingit proovimist ka. Kas mõjus õhurõhu langus või oli püügipaik kapitaalselt üle söödetud, miski oli igaljuhul valesti.

Ain valis teise tee ja püüdis poolest veest kala, saades niimoodi mõne nuru, särje ja ohjeldamatult viidikaid. Korra ka keegi korralikum otsas oli. Minu versioonis oli selle nimeks haug, Ainil variandis aga suur latikas.

Vastaskalda rohus käis mingi pidu, kahtlustan linaskit. Keerutasid seal soliidselt lobistades. Muidu oli jõgi nii vaikne, nii vaikne...

Vihmaga läks ka kuidagi aia taha. Midagi nagu tuli ja ei tulnud ka. Vähemalt sai vihmariided selga sätitud. Lubatud äikest igaljuhul ei näinud. Kuna midagi nagu ei toimunud, siis olime kella kümneks jõudnud ühele nõule, et aeg on sauna minna.

...

Pühapäeval magasime pikalt. Tegelikult küll ainult Ain, sest ma olin juba varakult üleval, aga kõrvalmajas põõnanud paarimees võttis oma kuu aja pikkusest puhkusest viimast. Kella poole kümne paiku sättisime lõpuks minema. Sedapuhku Vigala jõe suvisele vimmasirgele.

Kui mõni aasta tagasi oli sellel lõigul pidevalt kellegi auto ees, siis nii nagu ka eile ootas meid ees vaba püügiala. Ka jõekaldad tundusid üsna vähe kasutatud olevat.

Tuul puhus üsna tugevalt edela suunast ja nii sättisime ennast sisse jõelõigu alumises osas. Seal jäi osa tuuleiilidest võsa taha kinni, ja nii kannatas 8 meetrise Stellaga riskivabalt vehkida.

Kolme tunnine püügiaeg kuulus pidevate viidikate rünnakute tõrjumisele. Pool tundi peale algust eksis üksik vimb söödaplatsile. Aegajalt käisid turvad, särjed ja ka ahven ning juhukülalisena ka liivarull asja uudistamas. Lõuna paiku õnnistati meid lausa "kahese vimmaseeriaga". Selleks ajaks oli meil peibutussööt muidugi otsa saanud ja nii oli loomulikuks jätkuks see, et parv kulges edasi ja viidikas tuli tsooni tagasi. Jäälind vaatas seda kõike pealt ja mulle tundus mingi irve sealt vastu peegelduvat :-)

Olles hiilgavalt tõestanud juulikuu mõttetust panime ridvad kokku ja läksime hoopis ... seenele. Minu tavaline kukeseene "kasvandus" oli kellegi poolt tühjaks korjatud ja nii pidime jalad välja sirutama. Pisut otsimist ja lisaks karu maha jäetud hunnikule ka uue kukeka koha leidsime. Saime kumbgi enam-vähem ämbri täis.

Seega juulikuise püügiloo moraal kokkuvõtvalt - ah mine parem seenele :-)

Soomes, 28. juuni 2024

Reedeks lubas 31 kraadi. See pisut hirmutas - terve päev lauspäikese käes sellise soojaga. Huhh...

... õnneks hommik oli vähemalt mõnus. Sedapuhku suundusime teisele poole linna. Trollides jalakäijate silla sirge kontrolli mõttes ka läbi. Üks haug, null koha. Teisel pool linna lühike troll tööstuse all ja siis juba hooga jigitamise sügavikule. Sinna, kus mu rekord koha on pärit.

Tegime kolm ankrupaika. Esimene ei pakkunud midagi. Teises sattusime kohapunnide peale, saime mõlemad võtte ja paar väikest kala käis paadis korraks värsket õhku hingamas. Kuna tundus, et peale punnide seal midagi tulemas pole, tegime kolmanda ankru sellest paigast viskepikkuse võrra allapoole.

See ankrupaik pakkus juba päris mõnusad viis minut. Esmalt üks punnkoha, siis teise viskega 48 cm pikkune ja kolmanda viske peal juba korraliku tonksuga nii pooleteisene koha. Too pääses vahetult enne kahvamist konksu otsast lahti ja viis endaga ka võtulaine. Kõik võtud tulid wake viidika värvides sirpsaba peale.

Proovisime veel paarist kohast ja seejärel trollisime ülevoolu maailma uurima. Kogu sügava ala tiksusime suurte rapalatega läbi. Tulemuseks paar haugi ja mõni väike kohapunn. Pansionaadi silla juures sai avastamisrõõmust lõpuks küllalt ja tulime hooga jigipaika tagasi. 

Koht pakkus jälle paar võttu. Üks korralik koha kukkus ära ja üksik haug läks kalakasti. Kell oli kolm saanud ja teise poole päevast otsustasime mereäärsel sirgel ja põõsaaugus veeta.

Sel ajal hakkas ka kuumust korralikult üles kruvima. Õnneks kerkis ka tuul ja mõned pilved pakkusid selle leitsaku eest pisut kaitset. Lõpuks see palaavus nii hull ei olnudki, kui algselt kartsin.

Mereäärne sirge pakkus esimesel läbimisel üle kümne kala. Alustuseks ei saanud me rohelisest poist kuidagi mööda, kuna pidevalt tuli mõni haug otsa ja vool tassis meid stardipaika tagasi. Alles peale viiendat haugi saime sealt edasi. Kuni järgmise rohelise poini läks võtt pisut üle kohakala peale. Alustuseks paar punni, siis ka mõni kotikala. Tegijaks rapala ahvena värvides lant.

Teine tiir samas kohas enam nii edukas polnud. Vahel mõni haug ikka võttis, aga kohadest vaid punnid näole andsid. Sama ka kolmanda tiiruga, mille järel otsustasime kulgeda edasi põõsaaugu lõigule. Seal ka õhtu veetsime, enne kui peale kella kümmet kodupoole ära trollisime.

Vahel harva saime sellest rajoonist üksiku trollikoha. Suuri lood enam eriti ei näidanud ja kollid ennast lõpuks ka näole ei andnud. Pool üksteist tulime maha.

Kokku mul viis ja Rainil kaks koha, kõik alla pooleteise kilo. Kastitäis hauge ka veel sekka. Suurim vast kolmene. Mihklil ja Kõutsil  oli kaks koha ja hulganisti hauge. Võrk pakkus neile järjekordselt linaskeid. Tükki seitse.

Päev küpsetas meid lõpuks ikka nii ära, et laupäevaks püügiisu enam polnud. Peale enam ei mindudki. Kuulutasime püügireisi lõppenuks.

Uus päev, 27. juuni 2024

Juba hommikul oli soe mis soe, kella üheksa paiku peale sättides. Päeva peale lubas kolme kümmet kraadi sooja ja null pilve. Praadimine aeglasel tulel...

Suundusime esmalt kümne haru lõpus oleva tõugja kohta. Sealt edasi juba põõsa augu rajooni. Algus oli nutune. Mingi hetk Rain sai jigitades ühe võtu, aga mingeid erilisi elumärke polnud. Trollides saime paar võttu, kaks haugi kasti ja üks koha paadi kõrvalt plehku pääses. Tundus, et hommikupoole võis siin isegi midagi toimuda, aga me vist liiga hilja saabusime. Edasi juba punase maja rajooni.

Seal toimetasime suurema osa päevast. Enamasti trollides, vahel harva jigitades, sageli tõugjate elupaika uurides. Positiivse poole peale sai kanda selle, et esimene tõugjas läks liimile. Ühel hetkel paari plärtsatusega ennast ära näidati ja paadikaaslase uus rekord 3.2 kilo oli tõsiasi. Mind ka ühe võtuga õnnistati, aga otsa kala ei jäänud.

Trollimine toitis päris kenasti. Enamasti haugidega, aga kui pealelõunal tuul tõusis ja laine peale tuli, tegi koha ka paar aktiivsemat liigutust.

Mereäärne sirge toitis kenast, järgmisest sirgest vaid esimene pool midagigi pakkus, teine pool ei miskit. Sügavikus jälle midagi juhtuma hakkas. Seal eeskätt õhtupoole, sest kui miski kella kolme paiku sinna kanti välja kulgesime, siis peale parmude seal mingit aktiivsust märgata polnud.

Trollimise nõrgem pool oli landikadu. Kuna ma loodipilti ei näe, siis õnnestus kaks voblerit põhja jätta ja seda kohtades, kus tavaliselt riske pole tajunud.

Jigitamine oli päeva nõrgim osa. Ma ei saanud ühtegi võttu ja ega paadikaaslasele peale hommikuse ilusa paugu rohelisele silikoonile ka midagi rohkemat ei pakutud. Palju seda selle palavaga harrastada ei viitsinud ka.

Päeva suurimad kohad tulid ikkagi põõsaaugu süvikust. Suurim 3.925 kg. Kokku mul viis mõõdukoha ja Rainil kaks. Hauge ära lugeda ei jaksanud. Sort haugidel muidugi ülilahja, suurim vast kolmene.

Lantidest osutus tegijaimaks rapala ahvena värvides sügava vee versioon. Mereääres toimis punakas- valge karikko. Rain oma eilset lanti korralikult tööle ei saanud - vaid üks koha. Päevad olid küll ühteviisi päikselised, aga koha maitse ikkagi erinev.

Teise paatkonna püügipäevik oli seekord üsna lahja, kui võrk välja arvata. Haugid, kohad olid punnid olnud, üks kilone tõugjas ka trollides otsa kargas. Võrguga linaskeid tuli nagu juba eelmistel aastatel traditsiooniks on saanud.

Reede tuleb veel palavam päev.

Soomes suvitamas, 26. juuni 2024

Üle kuu aja on sellest möödas kui kalal sai käidud. Kuidagi ei tõmba suvel püüdma. Eelmine kord sai ilmselt ikka isu nii täis püütud. Juuni lõpuks aga oli meil kokku lepitud traditsiooniline suvepüük, teiste sõnadega suvitamine; ja nii me neljakesi ning kahe paadiga kolmapäeval üle lahe tulimegi. Rain, Mihkel, Kõuts ja mina. Plaanis oli kaks tervet ja kaks poolikut päeva teha.

Ilm suvitamiseks mega, juba tulles oli 28 kraadi ning paar kraadi lubas juurdegi teha. Vesi ka seetõttu supisoe, 21 kraadi. Saagilootusi kõrgele polnud mõtet seada, panin vaimu puhkamiseks valmis. Seda enam, et üle mitme aasta olin koha püüdmas võõras paadis, ehk teiste sõnadega ankru peal. Tüürimeheks siis nimekaim.

Poole nelja paiku peale ja otse põõsa auku, kus esimesed jigitamised tegime. Voolu polnud, hea lihtne oli püüda. Üllataval kombel sain isegi ühe päris kena kohavõtu, aga kätt kalaseks veel mitte. Esimesed saagid tulid alles punase maja sirgelt. Alustuseks mõned ahvenad, seejärel ka paar haugi.

Õhtupoolik saigi sellel sirgel veedetud. Jigitamine, trollimine, tõugja otsimine. Kaks esimest püügistiili midagi ikka pakkusid, trollimine nimekaimule ka koha, aga tõugjat polnud kodus. Kuna voolu sisuliselt ei olnud, siis polnud ka nn kärestikku. Jigitamiseks piisas viiemeetrises sügavuses vaid 17 grammisest raskusest.

Kella seitsmese jalka ajaks läksime põõsa augu lõigule, kus Rain kaks kena koha juurde sai. Suurim lausa 3.7 kilone. Mul vaid haug segamas käis... Tegijaks landiks oli täna rapala 30 jala sügavusele minev vobler, millel fosforrohekas selg ja hõbedane alumine osa.

Õhtu lõpetasime juba kella kümneks, et päeva teist mängu maa peal telekast vaadata.

Teine paatkond said kaks koha, paar haugipunni ja mõned ahvenad.

Viimane päev, 17. mai 2024

Hommikuse jooksmise jätsime vahele - kes siis viimasel päeval muuga kui kalapüügiga tegeleb. Seetõttu saime juba kella poole üheksa paiku peale, olles lausa esimesed, kes mökki sillalt paadiga lahkusid. Suund traditsiooniline ja sama ka päeva plaan.

Ilm tuli suviselt soe, päeva peale tegi 22 kraadi ära ja lõunapaiku ning õhtul olid päevakavas nn päevituskuurid. Vahepealsel ajal tegi pisut tugevamat lääne tuult, mis tassis merelt külma õhku peale ja sundis vammuseid uuesti selga tõmbama.

Alustasime merika tsoonist, siis tõugja kärestik, seejärel Bonderi käär. Sellest viimasest tassis rainbow trout yozuri ühe haugi välja ja pakkus võtu, mis jäi pikalt hinge vaevama. Tugev löök, seejärel ridva metsik pekslemine. Sellist võttu suudavad vaid merikas ja tõugjas pakkuda, kuna aga tõugja mässamine on tänu madalale veetemperatuurile veel natukene lahja, siis kahtlustan võtjas punast kala. Sain ridva hoidjast kätte ja pisut kala ka väsitama hakata, kui järsku teisest otsast raskus kadus.

Järgmisena juba punase maja sirge, kus esimese katse tegime rohelise poi järel olevas koha pakkunud paigas. Sain kaks toksu, mõlemal korral kala ka natukene otsas oli, enne kui ära kukkus. Edasi ei aitanud värvidevahetused ega miskit. Tulime samasse paika umbes tunnikene hiljem, kui saime kahepeale veel kaks võttu, mis otsast ära kukkusid. Minu oma tundus küll kobe kala olevat.

Peale koha proovimist tuli haugi kord. Punase maja alla nn haugi tsooni ja saime sealt mõned võtud, kuid pardani ei kippunud keegi tulema. Kala oli kuidagi nõrgalt haaramas ja ära pudistamine oli vähemalt minu puhul päeva märksõnaks number üks.

Tundub, et vesi on lõpuks nii soe, et koha hakkab merest jõkke trügima. Ain sai peagi jigikoha kätte ja trollimine pakkus samuti lisa. Ma andsin oma haugi vobleritele puhkepäeva ja suure osa ajast leotasin erksat oranz-valge-kollast karikkot. Too oli haugide suhtes peaaegu immuunne ja suutis enamasti neid vältida. Tõi välja kaks koha ja haaras vaid kaks haugi kaaspüügina kaasa. Samas kui Ain lammutas oma punasaba karikkoga hauge nii mis hirmus.

Lõuna paiku tekkis täielik vaikus. Trollisime ja jigitasime täiesti tulutult, vaid slaiderdamine pakkus miskit. Suutsin jälle oma landist ilma jääda. Tundub, et pean seda stiili püügi jaoks miskid paremate lõksudega trossid muretsema.

Pealelõunal saime eelmise suve tõugja ala lõpuks käima. Mul esimese viskega 3.6 kilone tõugjas, Ainil teise viskega kakssada grammi suurem. Siis tuli kalakontroll peale ja jahutas võtu maha. Tükk aega hiljem sain siiski ühe veel. Ei teagi, kas neid on seal veel vähe, või vaibus võtt lihtsalt ära. Kahtlustaks pigem esimest varianti, sest pinnas viidikate tagaajamisi veel ei toimu.

Peale kella viite trollisime minema. Punase maja sirge, järgmisest pool, siis tünni sirge ja bonderi käär. Tünni sirgelt tuli Ainil paar haugi, Bonderi käärust ka, muidu aga täiesti vaiksed kalavabad tsoonid. Ka loodi pilt oli üldjuhul tühi mis tühi.

Loomulikult käisime Bonderi kääru tõugja kärestikul uuesti ja sealt ka päeva kolmas tõugjas. Neid tilgub sealt ikka ühe kaupa, sest järjekordselt jäi see ainukeseks võtuks.

Merika tsooni sõitsime loomulikult võtuta läbi (no ei usu mina, et sealt midagi veel tuleb...) ja nii läksime õhtu lõpuks saare taha tonkatama. Paar väiksemat latikat, aga kolle enam tulla ei taha. Suur latikas koeb ka juba.

Päeva skooriks mul vaid 10 haugi, 3 tõugjat ja 2 koha. Ain seevastu laamendas isuga - 20 haugi, 3 koha, 1 tõugjas. Haugide puhul me vist 5 kilo täna lõhki ei saanudki. Kohadest suurim oli 2 kilone.

Veetmeperatuur oli 14 kraadi.

Ja oligi kevadine haugipüügi puhkus läbi.

...

Mida kõrva taha panna?

Tõugjas? Punase maja tõugja ala läks tööle alles 14 kraadise veetemperatuuri juures. Varem tundus tõugjas pigem põhja ligi istuvat (ka lood näitas väga harva keskvees olevaid kalu) ja käivitus vaid jigi loopides või voblerit vedades. Samas Bonderi kääru kärestikus oli kala külmema veega olemas. Huvitav millest selline erinevus?

Haug? Voblerid. Külmema veega toimis jesse (10-12 kraad), siis yozuri (11-13) kraadi) ja lõpuks karikko (12,5-14) kraadi). Rapala väga ei toiminud. Jigitamise värvivalik oli üsna lai ja väga selgeid tegijaid välja ei kujunenud. Alguses tundusid rohkem toimivat pigem pastelsemad toonid koos punasega värviga; veetemperatuuri soojenedes tulid kärtsumad värvid + tumedad (must, pruun) esile. Slaidereid tasus pidevalt loopida. Värvidest hõbedane sinine toimis. Papagoiga midagi ei saanud.

Koha? Midagi hakkas reaalselt juhtuma alles 13 kraadi juures, kuni sinnamaani üksikud ja harva; asi läks tunduvalt paremaks 14 kraadise vee puhul. Tundus, et varem jõkke kala veel ei tulnud või siis tulid üksikud kollid.

Latikas? Saare taguse võib soojema veega, kui 12 kraadi ära unustada. Siis on seal ainult punnid. Varem aga...

Merikas? Keskvee lanti tasub aeg-ajalt vedada (ka pime kana leiab tera :-)); tundub et Bonderi käär ja kümne haru neile meeldib. Rohkem ei oska midagi arvata - ikka hirmus juhuse värk.

Eelviimane päev, 16. mai 2024

Vaikselt hakkab puhkusereis otsa saama. Kaks päeva jäänud. Kui päris aus olla, siis ongi juba pisut pikaks kujunenud. Päevad on hakanud võtma ühesuguseid mõõtmeid, kalad on ka samasugused, erilisi üllatusi sekka ei kipu tulema ja eks iga asi tüütab lõpuks ära. Aga eks võtta tuleb reisist ikkagi, mis võtta annab ja nii olime täna juba kella üheksa paiku peale sättimas.

Päev oli päikeseline ja soe, kergemat tüüpi lõuna tuulega, mis õhtul keeras läände. Päris päevitamiseks mere äär ei sobinud, aga kui õhtul maha trollisime, siis jõe peal oli küll palav.

Alustasime kümne haru teises pooles, kuna merika tsooni trollides märkasime seal paari huvitavat varju, siis panime ankrusse ja piitsutasime neid. Hiljem haru alumine ots, siis tõugja kärestik, seejärel põõsaauk trollides... ja siis loogiline jätk juba mere ääres, sest kõik eeltoodud paigad ei pakkunud võttugi.

Mereäärne päev kujunes juba traditsiooniliselt erinevate püügiviiside harrastamiseks. Ka slaideri loopimise võtsime programmi tagasi. Tõsi, tõugja vobleriga jahtimist punase maja sirgel tegime vaid korra, See vobleri tühja loopimine siin ei paku sel aastal kuidagi resultaati. 

Enim toitsid püügiviisidest jigitamine ja trollimine. Jigitasime suurema osa ajast punase maja all, kus saime lisaks haugidele ka kaks tõugjat, ühe mina ja teise Ain. Tulid nad tunniajase vahega, samast tsoonist. Mõlemad kaalusid 3.45 kg ja vägisi tekkis kahtlus, et tegemist oli sama kalaga, kuna eelmise olime lahti lasknud.

Pealelõunal saime 15 min jigi actionit mere ääres, punase ja rohelise poi vahelises lõigus. Pea iga vise võtt. Osad kalad paadini, teine osa ära kukkusid. Ja siis nagu lõigatult võtt lõppes. Ei aidanud landivahetused ega ankrupaikade muutmised. Haugid oleks justkui edasi ujunud.

Trollimisel töötas täna järjekordselt eriti hästi yozuri rainbow trout, mis tõi mulle ka ühe kohadest. Teise koha toojaks oli musta pea ja kollase kehaga karikko. Kalad olid 2.0 ja 1.5 kilosed. Selle püügiviisi hiigelhetk oli maha tulles, kui Bonderi käär ärkas järsku täiega ellu. Saime selle ühekordsel läbimisel 8 haugi! Lausa ime, et paar endist päeva pole seal midagi pakkunud.

Slaiderdades saime sedapuhku vaid paar haugi. Oskasin kuidagi oma westini hõbedasest slaiderist lahti saada. Trossi lõks oli lahti tulnud ilmselt peale haugiga madistamist ja ühel hetkel oli lant kadunud.

Päev ise oli tervikuna mõnusalt aktiivne ja ilm peaaegu et imeline. Oleks tuul vaiksem olnud oleks ilmselt hirmus palav olla olnud, puhus aga just nii parajalt et liialt küpsetama ei hakanud.

Teist päeva järjest nägime, kuidas kotkas kala püüdis. Sai kellegi kätte ja üritas sellega siis lendu tõusta, samal ajal kajakatest ümber piiratud, kes kõik tahtsid saagist osa saada. Kotkas suutis mõnda aega kala tassida, siis aga uuesti vette potsatas. Lõpuks mitme ponnistuse järel sai ikka minema.

Päeva skooriks oli mul 19 haugi (suurim 5.34), 1 tõugjas, 2 koha. Ainil 10 haugi, 1 latikas (trollides selgapidi otsa jäi), 1 tõugjas.

Vesi 13.5 kraadi.