Head Vabariigi aastapäeva!
Tänane päev jagunes sisuliselt kolmeks epsioodiks. Esimene...
Hommikul ärkasin miski poole kaheksa paiku. Tegin kohvi, kõik alles magasid. Aknast välja vaadates nägin et Kalev kõnnib jää peal. Läksin tervitama. Ise samal ajal näen, et mökki alla pandud unna lipp lehvib uljalt. Käisin seda siis uudistamas, aga kuna öösel oli külma teinud ja auk oli korralikult jääs, siis ei hakanud jändama. Mõtlesin et panen ennast enne riide ja siis...
... mõnda aega hiljem, kui võikud päevaseks söögiks olid juba tehtud ja ennast vaikselt vee peale sättima mõtlesin hakata ning asju kelgu peale asetasin, kuulsin et käriseb. Ja korralikult, pikalt. No enam ei kannatanud seda unna asja edasi lükata. Haarasin paksema särgi peale ja läksin. Hüüdsin veel just kööki astunud Sulevile, et tule ka, ilmselt suur kala...
Järgnes pea paarkümmend minutit äksionit. Toksisin haamriga jää katki, haakisin ja kus siis läks sõiduks. No ikka väga kena kala sööstis sinna ja tänna, tamiil minu näppude vahel vilisemas. Aga teadagi, iga kala väsib kord ja mõne aja pärast oli ta augu all. Peaaegu nagu töö tehtud, aga kala auku tulemast kategooriliselt keeldus. Jändasin kongitsaga, sain kalast kinni, aga auku ikka venitada ei õnnestunud. Vesi külm, käsi jäätumas, võtsin kongitsa kalast lahti.
Järgmisena andsin tamiili Sulevile majandada ja ise läksin lauajuppi otsima. Tulin tagasi siis, kui Kalev ka Bonderi mökkist meite poole astus. Panime laua auku ja üritasin puurida teist auku kõrvale. Pika jändamise peale peaaegu õnnestus, aga siiski mitte päris - mingi väike jupike jääd ei tahtnud lõpuosas kuidagi alla anda. 70 cm jääd on ikka liiga palju et selle asjaga hakkama saada.
Pikalt kukalt kratsides otsustasin Bonderi juurest jääsae tuua. Sulev hoidis tamiili, mina lidusin hommikusele jooksule. Saega tagasi jõudes läks asi juba lihtsamaks. Kaks auku sain ühendatud ja peagi kongitsa abiga haug ka auku suunatud. Seejärel juba ka välja venitatud. Huhh. Aega võttis aga asja sai! 5.35 kilone kala.
...
Episood number 2 toimus kohe otsa. Peale pildistamisi tuli meelde, et mul on ju teine und ka sees. Selle lipp oli küll maas, aga eelmise aasta kogemusest teadsin et luts see lippu ei tõsta... ja nii oli ka see kord! Too kala õnneks enam mässamist ei nõudnud. Natuke võitlust, august sisse suunamist ja meelitamist ning käes ta oligi. Kilone lutsu poiss.
Kogu selle hommikuse äktsioni tulemusena sain alles kella kümne paiku reaalselt kalale minna. Saare taha, kus kolmanda episoodi koheselt otsa sain.
...
Pain unnad sisse. Sättisin ennast kirbuga latikat meelitama, kui kuulen, et käriseb. Too und oli vaevu paar minutit vees olnud, kui rulli pealt mõnusalt jõnksutades tamiili vette veeti.
Haakisin liikumise peale ära ja kala jäi otsa. Hoopis teistsugune sõit kui hommikuse haugi oma. Kala raske, aga sööstud vaevu meetrised. Jõnksutas ja jõnksutas kuni jää alla välja jõudis. Vaikselt meelitasin ta auku ja punnis silmad ilmusid veest välja mind jõllitama. Koha. 2.1 kilone, 64 cm pikkust.
Sellega oli sisuliselt päev ka läbi. Proovitud sai nii saare all, Hannu haru lõpust, kui ka uuesti saare tagant. Maha sai vantsitud 19 tuhat sammu, aga unnalipud rohkem ei kerkinud ja mõllitades tuli nurgudele lisaks vaid üks väike latikas. Päev oli küll ulmeliselt mõnusa rahuliku ilmaga, aga suures osas üsna igav. Vahepeal jää peal isegi pikali viskasin ja korraks tukastasin :-)
Poleks neid kolme stseeni olnud, oleks õhtul korralikult jorisenud. Aga unnad päästsid päeva.
...
Järgmine päev ootas meid ees juba kodutee. Tegin hommikul kiire kolmtunnikese... Vähemalt plaanisin. Aga plaanid löödi sassi nagu eilegi - esimese unna lipp oli juba rõõmsalt püsti ning see röövis koos hilisema keha jahutamisega oma paarkümmend minutit.
Unnal oli kogu jõhv maha krutitud. Haakimisel mingit raskust taga ei tundnud ja pikalt lappasin tühja tamiili sisse, enne kui pinge kalani jõudis. Haug oli peale võtmist kõvasti eemale sööstnud ja hiljem sisuliselt augu alla tagasi tulnud. Kenad sööstud, tamiil näppude vahelt jooksmas, meeldiv raskus tagasi sikutamisel. Ja nii päris mitu minutit enne kui kala lõpuks taltus ja sedapuhku vabatahtlikult auku tuli. 4.5 kilone.
Viisin kala mökki ära ja jahutasin ennast esimesel augul kümmekond minutit. Seejärel juba suund saare poole. Liinide aluses augus oli üks venelane püüdmas, kes möödumisel mu pilgu all kaks koha välja võttis. Uudistasin seejärel mõnda aega tema püügitehnikat ja vahendit. Püük käis heleda pruunika silikooniga; konksu varrele oli selline 2 cm punase lõnga jupp seotud. Mängis ta lanti ca 70-80 cm põhjast väikeste jõnksatustega. Kõrgeid tõsteid üldse ei teinud.
Viis minutit vahtimist ja kulgesin edasi. Nüüd juba joonelt saare taha, kus Tõnu unnal lipp püsti. Tamiil oli poolilt täiesti maha keritud. Kuna Tõnu ise ei viitsinud kohale vantsida ja molutas mökkis, siis esitati tellimus tema kala ka välja võtta. See sai ka tehtud. Kenake üle kilo luts tuli jää peale.
Püük ise saare taga pakkus lisaks nurgudele ka ühe allakilose latika, kes tuli augu alla välja ja siis läks koos kirbuga. Kasutasin kahe grammist kuldset kirpu, millel auk kuuli sees ja mille tamiil seotakse konksu varre külge. Ilmselt oli kirbu kuuli augu äär liialt terav ja nii see 0.12 mm jõhv katkes.
Lisa loomulikult ei tulnud ja nii astusin juba poole 11 paiku kodu poole tagasi. Liinide all võtsin venelastele mõneks ajaks seltsi - teine vanamees oli juurde tulnud - ja üritasin ka koha meelitada. Mitte ei õnnestunud. Esimene mees oli vahepealse aja jooksul veel kaks tükki juurde saanud, seega kala seal pidi olema. Ilmselgelt jäi mul oskustest puudu. Peaks vist tulevikus rohkem üritama sikuga kohapüüki.
Kell pool kaktsteist kuulutasin reisi lõppenuks ja sättisin ennast koju minekuks asju pakkima. Oli päris tore puhkusereis! Aasta pärast vast uuesti!
Kuna minu kohustuseks oli vimmasaak garanteerida, siis tegin endale eeltöö tarbeks reedese päeva vabaks ja nii olingi jõgede ristis hommikul kella poole üheksa paiku platsis. Seltsiks Randar, kes varem saabununa ka esimesest vimmast juba raporteeris.
Paar päeva suurt sooja oli vaikselt tagasi tõmbunud, loode tuul pisut jahedamat õhku kohale tassinud. Sellegipoolest saime kergelt päikeselist ja mõnusat püügiilma. Tuul jäi ka kenasti metsanurga taha kinni ning ei seganud pika kaikaga manööverdamist. Päike tõi ka roomajad välja - ühel hetkel ujus mu ridva alt tigeda näoga nastik läbi, et hiljem minust viie meetri kaugusel end sooja kätte mõnulema sättida.
Vimb ise tundus suuresti Velisesse minevat, sest terve päeva vahtisime üle jõe toimuvat andmist ja alles õhtul kella viie paiku anti ka meile kamaluga neid kalu. Kui sinnamaani olid sellised üksikud tilkumised ilma ühegi korralikuma laineta, siis tund aega tuli peaaegu et ketti. Kala ise oli üsna suure voolu servas ja vaiksemasse vette väga ära ei eksinud.
Laupäev olime siis juba kella viiest üleval ja veerand seitse ka peale matkamist jõe ääres. Kolmekesi saime oma platsi terve päeva nautida.
Ilm oli hoopis teine, mis päev varem. Sompus ja tuulevaikne, päikest näidati vaid hetkeks ja sedagi kergelt kumades läbi pilve. Sooja oli päeva tipphetkel vaid 9 kraadi. Rahvast oli nädalavahetusele kohaselt massiliselt. Enamasti teises kaldas, aga paar tragimat jalutajat olid ka meie kalda üles otsinud ja kulgesid allavoolu oleva augu peale.
Sel ajal kui teised alles rakendusi sidusid, tegin ma shokolaadimaitselise peibutussööda valmis ja alustasin. Sisuliselt kohe läks ka võtuks. Esimesel tiirul veel tühihaakimine, teisel triivil aga esimene vimb juba kaldal.
