Vigala jõel, 27. detsember 2024

Nädala keskel jõe veetõus peatus ja eile keeras suuna juba kergelt allapoole. Reedeks oli veetase juba selline, kus püüdmine ei pea käima enam enda kalda alt, vaid kannatab tina ka keset jõge istutada. Kella kahe paiku sättisin ennast kohale, lootuses mõni valge kala enne pimedat ka kätte saada.

Ilm oli juba kolmandat päeva selline, kus valgust isegi keskpäeval nii vähe nagu oleks videvik kohe käes. Pidevalt tuli kerget uduvihma. Tuul puhus edelekaarest üsna nõrgalt. Sooja viis kraadi. Sättisin ennast Rumba kääru ja olin terve õhtu peale ainukene püüdja. Teised olid ilmselt alles jõulupakke avamas :-)

Kohe alguses sain keskmise tonka kaks korda võtma, kuid mõlemad üritused poolikuks jäeti. Rasvane ööuss oli lõhki rebitud. Kolmandal katsel jäi võtja lõpuks otsa. Väike lutsupoiss. Kell kolm päeval... Säh sulle valge kala püüki.

Pimedaks minnes jätsin ülemisele ridvale mullaussid, keskmisele vimmafilee ja alumisele püügivahendile kreveti.  Esimesena leiti üles ussidega varustatud konks, kella veerand kuue paiku. Ritv pani mõnusalt vetrudes hargi peal hüppama. Haakisin kohe ära, ilma et oleks kellukestki maha võtnud. Olin kindel, et vimb... aga haakimise järel konks justkui põhjas kinni. Selge luts ja korralik.

Kuna kasutan vaid ühte lipsu siis õnnestus ilma kaota luts üle rohuviiru vintsida ja kaldamadalikku jalge ette lohistada. Kena libedik. 1.2 kilone.

Tehes kalast pildid ära otsustasin teised ridvad ka üle kontrollida. Alumist ridva haakides kohe raskus taga. Luts oli kreveti pintsli pistnud ja magas rahulikult ühe paiga peal ilma liigutamata. Nii poole kilone poiss sai vette tagasi saadetud. Kolmas ritv oli puutumata.

Järgnes poolteist tundi ootamist. Istun enamasti pimedas ja panen lambi tööle vaid siis, kui ritvu uurima lähen. Selles kottpimedas õhtus oli ümberringi liikumist nagu oleks kevad käes. Ühel hetkel lendas vaid paari meetri kõrguselt üks hele vari üle pea, laternavihu linnule suunates liugles mingi kakuline rahulikult seljataguste puude vahele. Mingi aeg plärtsatas kobras jões. Paar korda tuli üle jõe metsast mingi looma hääl, mille oma peas ilvese omaks liigitasin. Aga kuna pole jahimees, siis võis see ka lihtsalt vale ettekujutus olla.

Luts aga vaikis ja ärkas uuesti alles kella kuuest. Sain alumise ridvaga, mis oli tolleks hetkeks kalatüki vastu vahetatud, kolm võttu. Kaks kala käisid kaldal, üks võtja ei jäänud otsa. Teised ridvad aga... ei aidanud söödavahetus ega ka erinevate püügikaugustega varieerimine. Neid ei puudutatud.

Kella kolmveerand seitsmest pakkisin asjad kokku ja tulin sauna ära. Kokku siis viis lutsu, kolm neist mõõdus ja kaks alla mõõdu.