Kuna lubab veel paar päeva kallata, siis otsustasin laupäev ikkagi korra luurel ära käia, sest ilmselt veetõusu jätkuva tõusu tõttu umbes nädalakese peale tänast enam ei kannataks minna.
Laupäeval kella kolmeks Rumba alla kohale sättides näitas Kasari veetase +163 ja Vigala oma +118. Väljas oli korralik edelatuul ja vihma tuli muudkui juurde. Koerailm teiste sõnadega. Lohutasin ennast mõttes, et kui väga hullult kallab, siis tulen tunni pärast ära.
Veetase oli jõekäärus nagu kevadel. Palju enam kaldaääre ülemisest servast puudu ei olnud. Vesi oli ujuvat sodi täis ja piimakohvi värvi. Teisi püüdjaid ei olnud, ega tulnud ka õhtu jooksul keegi ilma trotsima. Mõistlik mõte.
Panin kaks ritva ussidega ja ühe kalatükiga sisse, lootuses hämaras mõne vimma ära rääkida. Lootuseks see jäigi. Ka teised valged kalad olid sogase vee eest kuhugi varjunud.
Kella nelja paiku lõppes ootamatult vihm ära ja sain ka õhtu esimese (hiljem selgus, et ka ainukese) kellukese helisemise. Alumise ridva ussiga varustatud konksu vaikselt nökerdati. Lasin oma viis minutit sööta mekkida enne kui haakima asusin. Lutsupoiss, tume kui tont, oli otsa õginud ja konksu opereerimine võttis aega. Nii kolmesaja grammine sai siiski õnnelikult vette tagasi lastud.
Vahetasin ka teise konksu kalatüki vastu ja passisin kuni kuueni välja, kuniks tüdinesin ja minema astusin. Ilmselt liiga sogane ja tõusev vesi ei olnud lutsule meeltmööda.
Häid jõule!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar