Yllasjärvi, 23. veebruar 2017

Lappi. Miks siia? Lastele oli lund lubatud näidata. Rong tõi meid otse Kolarisse ja peale kahte autoretke - meid on kuus inimest, ühe korraga ei mahtunud kõik autosse ära - saime kõik see rahva lõpuks Yllase alla mökki. Kolmapäeval tutvusime kohaliku olukorra ja gold tequilaga... Neljapäevaks aga oli programm paigas - enamus rahvast mäele, mina järvele. Öösel oli väheke lund ka tulnud, auto oli kusagil valge teki alla mattunud. Oligi ju lund vähe...

Nett väitis, et Yllase järves on ahvenat, haugi, taimenit ja istutatud siiga. Kui Untolt uurisin, siis tuli väide, et küll see kala ikka tuleb. Nii ma ennast järveveerde sõidutada lasin ja sealt piki saanirada peale jalutasin.

Ilm muidugi selline korralikult lapiline. Miinus kaksteist kraadi. Pilves. Lund, mida siin peale saunast hange hüppamist selgus, et on pea meetri jagu, tilkus muudkui juurde. Ja kõva tuul ka veel lisaks. Idast puhumas, külm selline. Kesse ütles, et mida sealt idast on enne head tulnud? Jõudsin jalutades miski ristini ja keerasin Rovaniemi peale. Ei tea kas siit tõesti keegi Rovaniemisse välja sõidab oma saaniga?

Seal ka esimese augu tegin. Vett meeter kakskümmend. Jääd sellest 80 senti. Huhh, andis puurida. Peale veerand tunnist jahtumist tegin tipa-tapa järgmised kakssada meetrit. Sügavust tuli 40 senti juurde, jääd läks kümme senti vähemaks. Järgmised kakssada meetrit otsa ja juba kahe meetri sügavuseni jõudsin. Et puurimine liialt kerge ei oleks otsustas selles koha jää olla kahes kihis, vahepeal miski vesisem ala. Andis ikka puurida.

Tegin veel ühe kahesajase otsa ja siis helistas John ja küsis, et miks mul autol miski punane tuli põleb ja miskit neljatähelist lühendit ette vuristas. See tundus päris heaks põhjuseks kalapüügi avastusretk lõppenuks kuulutada. Ega rohkem ei oleks viitsinud otsida ka. Tundus, et siin järvel polnud kunagi keegi jääl püüki harrastanud...

Kaldale jalutades otsustasin saaniteed pisut lõigata. See oli ikka väga vale otsus. Jääl nagu väga lund ei olnudki, vast 20-30 senti, aga see vantsimine läbi selle... Lõpuks kuidagi kaldale jõudsin ja grillipaigas jalga sirutasin. Üks kohalik rääkima tuli, et ma veel edasi oleks pidanud minema. Teisele poole saart. See minust nii 300-400 meetrit kaugusele oli jäänud. Seal olla suurt ahvenat - käte siruulatus muudkui venis selle kala suurust demonstreerides - ja kopsakat haugi. Nojah... Tagasi ei kippunud minema.

Kuna John ei saanud kohe järgi ka tulla, siis vantsisin veel paar kilti tipa tapa kodu poole. Auto jõudis kak raz mökki ukse juures mulle järgi. Auto punane tuli oli ka kuhugi ära kadunud ja kogu see paanika täiesti ilma asjata. Tegin selle peale ühe puhkuse õlle...

...

Pealelõuna veetsime Yllasel mäesuusatamist proovides. Viimati sai seda miski 20 aastat tagasi tehtud. Püsti jäin. Kordagi ei kukkunud. Laste mäel muidugi. Homme äkki proovime pisut kõrgemat nukka:-)

Kalale ikka vist ei viitsi siin rohkem minna. Too cold is here for fishing!

PS! Pea ees saunast suurde lumehange hüpata on üks lahedamaid asju maailmas!

"Põhja-Lätis", 18-19. veebruar 2017

Paar nädalat saavad kodujõgede kalad rahulikult oma elu elada. Rännata on vaja. See nädalavahetus rändasin lõuna poole, Otepää meeste kalavetele. Reede hilja õhtul sai pere Varale veeretatud ja sealt korjas Tamur mu hommikul kella 7 paiku peale. Suund Varnja poole. Peipsile.

Olen Peipsil vast 2-3 korda talvel käinud, enamasti sinininadega piirdunud, nüüd lubati mulle näidata, milline tegelikult Peipsi triibu välja näeb. Et kala kindlasti üles leiaksime oli seltsiks veel kaks Otepää meest. Buss pargiti Varnjas poe juurde ära. Ees juba ootamas lätlaste Skonto buss - ei tea kas Peipsi peal miski maavõistlus toimumas... ATV järelkärult  maha, pink risti järelkärule peale, present üle kupli ja läks sõiduks.

Igasugu karvaseid ja sulelisi pani erinevate vahenditega samuti järve suunas minema. Kand ja varvas ei tundu siinkandis just eriti populaarne tegevus olevat.  Karakatitsad, ATVd, lumekoerad, soomekad. Tehnikaid rohkem kui rubla eest.

Jääle jõudes sai ka selgeks, milleks meile present - vett lendas ATV rataste alt niisugusel hulgal, et ilmselt oleksime ilma katteta enne esimest kilomeetrit juba läbimärjad olnud. Tamur lasi hooga miski 9 km peale välja. Kamandas seejärel meid kastist maha ja väitis et siin on kala. Ja mitte vähe. Ja mitte väike.

Tunnike tiksutasime samas kandis, ilma et keegi meist neljast oleks võttugi saanud. Otsustati edasi kulgeda. Kusagil 10+ kilomeetri peal pidavat veel parem koht olema... Ma natuke kõhedalt juba ida poole kiikasin, kaugel see piir siin üldse on.

Järgmine koht välja valitud, sättisime esmalt ennast ATV varju püüdma - rõve läänetuul pidi kõrvad peast ära viima. Kuna aga ka siin polnud kala võtmas, siis peagi ilma valda uusi auke tegema asusime. Mässasin enamasti kombainiga ja vahel harva marmõssiga mõnda auku proovisin. Kolmandas augus esimese sininina kirbuga jääpeale sain. Vähemalt ei pea nulliga sellelt suurelt lombilt lahkuma.

Viiendas augus sain esimese võtu kombaini peale. Pärnu lahe fiasko järel olin kindel, et minu kombaini ei puuduta kunagi ükski kala, Peipsi omad aga nii ei arvanud. Alguses keegi togis ja lõpuks sajagrammine ka otsa jäi. Lisa ei kippunud tulema, panin vahelduseks kirbu alla (kuldne diskopall). Seda aga ka keegi ei tahtnud.

Uuesti kombain vette tagasi ja koheselt keegi mõnusa pauguga ridvaotsa vastu vett tõmbas. Haakimise järel ei tahtnud too vägivaldne kuju kuidagi ülespoole tulema hakata, vonksatas seal põhja peal.

Paar minutit meelitamist ja sain lõpuks kala jää alla ja ... ära kukkus. Käed adrenaliinist värisemas saatsin pettunult uuesti kirve alla tagasi. Ja jälle kohe uus pauk. Nii tugev küll polnud kui eelmine ja ka vastupanu poole väiksem. August aga kena ahven välja tuli. 600 grammine. Kui see ära läinud kala oli ka ahven, siis see pidi küll üle kilo kala olema...

Sain samast august kombainiga veel mõned sajagrammised ja ka ühe paarisajase. Seejärel pidu lõppes. Vahepeal oli päike välja tulnud, mis tegi olemise oluliselt lahedamaks, kuid tundus kalavõtule üsna pärssiv olevat.  Otsisin samas tsoonis pikalt. Proovisin veel sama auku mitu korda, kuid ei ühtegi võttu. Nagu kaevus.

Liikusin siis piki rüsa pisut edasi ja sain lõpuks veel ühe augu, kus ahven paar korda kombaini togis. Kuna kala võtma ei saanud siis pidi kirp oma töö ära tegema. Paar ahvenat käis jääl ära ja paar kobedat kukkusid otsast ära. Võtt ka selline mitteahvenalik nagistamine või lihtsalt otsas magamine.

Järgmised augud käisidki sellises taktis, et kõigepealt natukene kombainiga ja seejärel marmõssiga. Sajaseid või väiksemaid ahvenaid, särge, kiiska ikka tilkus. Ilusat kala aga... Mingi aeg uuesti sellele augule sättisin, kus kolliga sai maadeldud ja sealt kirbuga kolm 250grammist välja meelitasin. Pika pika meelitamise peale. Ahven kuidagi üldse koostööaldis ei tahtnud olla.

Tamur oma kajaloodiga pidevalt vaatas ja väitis, et kala pea igal pool all olemas, aga võtma ei kipu. Mõned punnid oli ikka saanud... Kella kolmeks olid aga Lõuna-Eesti mehed värskest õhust nii ära väsinud, et neile tuli koduigatsus peale:-) Nii tulimegi tulema, enne kui õhtune võtt kätte oleks jõudnud.

Ma lõppkokkuvõttes täitsa rahule jäin ja see koll hiljem pidevalt silme eest läbi käis....Ja millega siin olekski mitte rahul olla, kui sõidutakse erinevate vahenditega täpselt kalakohta ja öeldakse, et tõmba nüüd-) Mugavuspüük missugune. Fitbiti sammulugejat ei julgenud vaadatagi...

...

Õhtul veetsime Marguse naabri juures ja aitasime valitsuse aktsiiside eelarvet täita. Korralikult. Aga mitte üleliia ja nii saime pühapäev juba kell kaheksa jalad alla. Kalale küll kohe mitte, sättisime ja sättisime.

Kella kümnest, kui Saba juba Nõuni peal oli ja nõudis, et talle puur toodaks, sättisime ka minema. Kolmekesi - Margus, Linnar, mina.

Väljas tõsiselt rõve ilm. Midagi sealt pilvedest pidevalt tilkus ja edelatuul oli selline, et kiilasjääl edasiliikumine oli veel aeglasem kui aegluubis.  Esimesed augud tegime vana laululava alla. Margus seletas käega erinevates suundades näidates, et siit ta kolmesajase sai ja sealt poole kilose...

Näitasin esimesel augul kohe teistele ära, milline kala välja näeb. Teisest august isegi mingi seeriataolise asja käima sain. Enamus sellised sajagrammised ahvenad, üks vähe kobedam kannatas ka ära võtta. Saba sai samas tsoonis põigi ka tööle ja tegi kuus triibut järjest.

Peale võtuhakatise lõppu sammusime edasi. Järve teise äärde, täpselt tuulte meelevalda. Seal pidavat pätsid elama. Vett alla lõputult - üle 11 meetri - ja loomulikult koheselt mingid pudinad kirpu segamas. Näpupikkuseid särjepoegi nii sügavast välja vedida pole just toredaim tegevus. Vähemasti saime unnad sisse.

Ilm oli ikka tõeliselt kole ja peagi Saba kodupoole ajama pani. Tuul oli nii tugev, et kui Linnar oma koti koos istmega korraks käest lasi, pani see varandus meetrit viiskümmend joonelt allatuult minema. Kott  libises ees, mees jooksis järel. Margus ka oma kalakasti mingi hetk tuulutas, nii et kõikvõimalikud kilekotid järvejääd pidi allatuult lendlesid. Vähemalt saime kõvasti sporti teha neid taga ajades.

Kammisime pikalt seda sügavat ala ja seejärel otsustasime tiigile üle kolida. Marguse jutu järgi olid nad eelmine nädal sealt kolmkümmend ahvenat saanud, suurim üle 300 saja. No kahtlane jutt, aga vaja seda kontrollida. Ilmselgelt oli tegemist miski luiskelooga, sest suurim ahven mille sealt tunniga välja võlusime mahtus peopessa ära ja oli heal juhul 5 sentimeetrit pikk:-)

Tagasi järvele. Korjasime unnad kaasa ja läksime alguse tsooni tagasi. Kaks korda käis keegi unnalippu lehvitamas, aga otsa ei jäänud kedagi. Kell kolm andsid Margus ja Linnar alla. Poole neljast loobusin ka mina. Krt sellise ilmaga ei saada koeragi jalutama...

Nii et kalaga läks nagu läks. Margus lubas, et järgmiseks korraks laseb ta paar ahvenat järve lahti, et siis oleks midagi püüda. Aga tore oli ikka - seltskond suurepärane!

Järgmisena plaanis rännata põhja poole. Siin ju talve pole...

Pärnu jõel, 11. veebruar 2017

Episood nr. 1

Sättisin sammud otse siia tsooni. Kordagi ei taarunud õigelt trassilt kõrvale. Auk sisse, sääsevastsed kirbu otsa ja püüdma. Poole tiiru peal haarasin vasaku käega kulbi järgi - nii külm, et auk juba kergelt jäätus. Nojah, miinus kümme ka ikkagi. Lisaks kõigele istusin varjus. Teine kallas, kus päike paistis, tundus nagu paradiis. Tahaks ka sellist sooja. Tunni jooksul siia kanti päike ei plaaninud saabuda.

Umbes kolmanda tõste alguses, siis kui vähemalt kuus korda olin jääauku kulbiga puhastanud, käis noogutist korralik laks läbi. Mitte nagu ahvena oma, vaid selline kus nooguti paneb hooga alla ja siis põrkab hooga tagasi. Ikka korralikult litter. Ja üsna põhja ligidalt.

Järgmine pool tundi tekitas tunde, et pean vist tugevamad prillid soetama - äkki oli kõik see üks suur kujutelm?

Episood nr. 2

Väsisin sellest varjus kössitamisest ära ja kolisin päikese kätte. Teise siia tsooni. Oi kui mõnus soe hakkas kohe. Pajakindad rändasid kasti, paljakäsi kannatas püüda. Kammisin sama liini pea sada meetrit. Ikka päris mitu auku. Jää mõnusalt paks, üle kolmekümne sendi. Ja nii kõvaks läinud, andis ikka puurida. Päike küttis täiega, nii et kui puuri vastu päikest sättisin, siis sulas tera mõnusalt puhtaks. Tuult ka õnneks polnud.

Augud olid kõik ühenäolised. Tühjad. Ilma ühegi kala põksuta. Tänu päikesele polnud enam jääkulpi vaja. Viskasin selle kasti ära. Sama moodi oleks võinud vist ridva ka visata...

Episood nr. 3

Päeva alguse püügitsooni hakkas päike paistma. Nojah - lõuna ka juba käes. Kolisin tagasi samasse kanti. Tegin võileiva ja siis ka teise. Mõnus. Termoses olev tee oli juba jahtunud, aga kannatas juua... Kõht täis, soe olla. Kalast ei olnud midagi kuulda. Hommikune võtt hakkas vaikselt unustusse vajuma. See-eest mõjusin paigal istuva targetina teistele kalameestele kui kärbsepaber kärbestele. Pool kilti eemal olev mass vajus vaikselt mulle seltsi. Nujah, kaua paigal seisev isik on kindlasti kahtlane - ju ta üksi muudkui tõmbab.

Massis püük ei kuulu mu lemmikute hulka. Kuna taamal kumanud vimmatsoon tundus päris tühjaks jäänud olevat, võtsin oma kompsud ja rändasin sinna suunas. Kari seltsimehi vaatas vist imeliku näoga mulle järgi...

Episood nr. 4

Vimmatsoon oli sõelapõhjaks puuritud. Aga enamasti mitte tänased, vaid päeva vanused augud. Mõni tänane auk kannatas kannaga lahti lüüa. Andsin paar korda puuriga ka oma panuse ja tegin õhuauke jää alla juurde.

Jumal seda teab mitmes auk see oli, aga ühel tõstel nooguti oma loomulikku kõikumisse järsku errori sisse viskas. Mis asja. Kala või. Väike ahvenapunn ronis jääle. Siin ikkagi on kala, see ei olegi kaev.

Viis minutit hiljem olin päikeseuimas selle juba unustanud. Veebruari päike on ikka uskumatu, täiesti uimastav. Tuleks ilmselt narko-agentuuride poolt ära keelata. Kalast aga selles tsoonis enam märke ei tulnud.

Episood nr. 5

Olin küll mõelnud pikalt selles tsoonis peatuda, aga meesteparv, mis enne allavoolu mulle peale vajus oli järsku suuna ülesvoolu võtnud ja liikus ähvardavalt mulle lähemale. Oht massile alla jääda oli ilmselge ja põgenesin kabuhirmus. Tagasi siia tsooni ja isegi sellest edasi. Mehed vaatasid jälle imeliku näoga mulle järele...

Proovisin pisut ülesvoolu olevaid alasid ja tegin sinna mõned hapniku augud juurde. Voolu jões polnud, ilmselt osutusin oma puuritud aukudega hapniku lisandumisega kaladele lausa päästeingliks.

Kaladest aga miskit märku polnud. Mõttest jooksis läbi, et kui kohe Kasarile minna, siis pääseks veel äkki joodikupäevitusest ja näeks mõne õhtuse võtugi äkki. Roidumus oli aga nii suur, et mõte jäi ellu viimata.

Episood nr. 6

Kell juba vaikselt neljale lähenes. Päike laskus. Mehed jõelt lahkusid - ilmselt kotid kala täis said. Võtsin oma jõu kokku ja kooserdasin uuesti algsesse püügitsooni kanti. Meetrit viiskümmend sellest ülesvoolu. Täiesti suvalise koha peal lasin puuri jääse. Kolmkümmend pööret ja auk jääs. Ei läinudki poolt tundi.

Kui enne olin oma tavalisi "vimma plaate", "ahvena plaate" ja "siia plaate" mänginud, nüüd panin õõtsuva "latika plaadi" peale. Kaks minuti kannatasin aeglast mängu, kui vasak silm vaikselt looja hakkas minema, panin kiirema "plaadi" peale. Ja hoppa ja noogutist käis nõks läbi ning kala taga. Ning üldse mitte väike. Tegi sõitu ja pikka aega keeldus üles tulemast. Augu alla jõudes uuesti märatsema hakkas ja ühel hetkel ... plõks. Tühi tamiil mulle tagastati. Krt. kas sõlm andis järele või oli jää-äär terav olnud, igal juhul jäin ilma nii kirbust kui kalast. Kui terve päeva püüda, näha selle aja jooksul kahte võttu ja seejärel niimoodi kalast ilma jääda ... palju ei puudunud et pisar silma oleks tulnud.

Episood nr. 7

Kvalifitseerisin selle kaotsi läinud kala siiaks. No raskust oli rohkem kui vimmal ja sõitu tegi ka rohkem. Ja haug see ometi ju ei olnud... Sidusin uue kirbu otsa ja saatsin ta tööle. Vaevu sai kirp põhjast ülespoole teele asuda, kui samasugune jõnks läbi käis ja sajane ahven jääle maandus. Järgmine tiir ja kahepoolesajane veel otsa. Edasi vaikus. Äkki see ära läinud kala ka siis ahven oli, lihtsalt suurem?

Tegin siis "risti" jääle - üks auk ülesvoolu, teine allavoolu, kolmas paremale, neljas vasakule. Ainus mis selle peale juhtus oli see, et viimasedki kalamehed jäält lahkusid. Ahven oli kes teab kus suunas kadunud.

Episood nr. 8

Päike vajus madalamale ja muutus aina oranžikamaks. Ilus oli olla. Ja rahulik. Temperatuur hakkas langema ja pidin jääkulbi jälle välja otsima. Mõtlesin et teen veel ühe augu, natuke autole lähemale, et vähem astuda oleks...

Esimene tiir üles, seejärel paus ja allapoole tagasi. Selline tavaline vimmamängu tempo. Törts enne põhjale tagasi jõudmist, keegi nooguti alla vajutas. Haakimine ja taha jäi. Ilus kala. Vonks ja vonks.

Eelmisest kirbukaotusest järelduse teinud, keerasin "siduri" maha ja lasin tamiilil läbi näppude korralikult joosta. Las ta väsitab ennast pigem põhja lähedal, kui augu all. Taktika töötas briljantselt. Lihtsalt aega võttis. Paar minutit. Pulss samal aja muidugi laes ja kalorid kulusid ilma vaeva nägemata. Lõpuks kala auguni sain ja sealt ta õnnelikult sisse venitasin. Üllatusena ilmus jääsupist nähtavale rohekas nägu. Ahven kurask. Olin sõidu järgi kindel et siig tuleb. Aga vetevana kinkis hoopis 600+ grammise ahvena. Kena triibu.

Sain samalt augult veel ühe võtu, hoolimata eelmise ahvena pikast märatsemisest. Kala haaras tõusvat kirpu kuidagi nagistades. Eriti imelik võtt. Jäi korraks otsa, tegi jõnks ja seejärel kadus. Tundus samas suuruses olevat kui eelmine.

Sellega oli päev ka õhtale jõudnud. Päike kadus metsa taha, rohkem võtte polnud ja panin asjad kokku. Auto termomeeter näitas viite miinuskraadi ja see hakkas kolinal kukkuma. Vigalasse jõudes oli juba pea kümme kraadi külma.

Kodus õhurõhku vaadates, seisis seier samas paigas kus hommikul. 784 mm, hullult kõrge. Stabiilne ilm, päike paistis, siig oleks ju võinud närida. Aga ei närinud.

Kasaril kesktalvist vimba kiusamas, 05. veebruar 2017

Täna oli hullult igasuguseid loodusmärke, mis Mehise väitel pidavat kindlalt kala tooma. Algas see märgiralli juba hommikukohvi juues. Ühel hetkel aknast välja vaadates jäi silma "inglikesed kesapõllul" 21 esimese sajandi versioon - keski naisterahvas oli paljajalu ja sääri välgutades läbi lume jõge vaatama läinud. Või midagi pildistama. Hull. Keerasin pilgu ära, külm hakkas...

Mõni hetk hiljem maandus varblaste toitumisplatsile suur vares - see oli ilmne märk sellest, et unda tasub sisse panna, ilmselt haug võtab. Edasi läks veel hullemaks, kõigepealt miski rebane vahtis tee kõrval kavala näoga. Ahven närib? Kui autoga lõpuks üle põllu jõe poole keerasin, otsustasid neli kitse auto kõrval joostes mind saata. Vihjed särgede meeletule isule olid enam kui ilmsed.

Anyway olin ma kell pool üksteist, peale poole kildist kand-varvas matkamist, jõe ääres. Väljas kraad külma, pilves ilm ja paras ida tuul puhumas. Täpselt piki jõge. Vilu päev tõotas tulla, samas kesktalvel on sellise ilmakaare tuul nii mõnegi saagirikka üllatuse serveerinud.

Jää peal polnud ma sedapuhku ainukene - kaks vene meest juba ees ootamas. Ühe sõnutsi paar ahvenat hommiku jooksul saanud... Kõlas kuidagi nördinud toonil...Ikka rõõmsamalt, seltsimehed!

Tegin kõrkjate veerde esimese augu ja vaevu sain tagumiku kasti peale sätitud, kui Mait reipal sammul eemalt lähenes. Paar minutit vestlust ja siis ta sirge keskpaiga poole edasi sammud seadis. Ma jäin veel istuma, sest keski oli vee all oma olemasolust märku andnud ja vajas välja meelitamist. Mõni hetk hiljem läks praktiliselt ahvena ketiks, mis päädis särje järel kiiskade vallutusretkega. Elus sööt oli vähemasti olemas ja panin unnad likku. Seejärel seadsin sammud ülesvoolu.

Mait polnudki tavalise koha peale läinud, vaid oma viiskümmend meetrit kaugemale sellest. Eelmine nädal olla ta siin ühe vimma välja meelitanud ja mingi ainult talle teada oleva oksaga koha ära märkinud. Nüüd istus kui padakonn ühe koha peal. Ma otsustasin esmalt ikkagi eemal oleva madalama platoo kasuks, kuid peale paari tühja auku kolisin ka samasse tsooni ümber.

Esimesed augud ei pakkunud midagi, kolmandast sain lõpuks ühe triibulise kätte. Viis minutit hiljem juba vähe mehisem särg, kuderändaja merest. Jälle viis minutit vaikust, kui ülalt alla mängimisel vahetult enne põhja keegi korraliku stopi tegi. Nätsti haakimisel maakera taga. Vonka vonka mõnus vimma sõit, mis mõne sekundi pärast pettumusega lõppes. Ära kukkus. Krt. See, et kala kätte ei saanud polnud probleem, jama oli selles, et sellised minekud tavaliselt ka parve mujale viivad. Nii ka seekord...

Kammisin sama tsooni pea kella üheni, saades vaid ahvenapunne ja kiiskasid. Seejärel läksin pisut maailma avastama, allavoolu. Samal ajal Mait ülesvoolu oma sammud seadis. Tunnike hiljem saime vanas kohas uuesti kokku, mõlemad olime vaid kiiskadega maadelnud vahepealse aja jooksul. Istusime uuesti vimmavõttu pakkunud tsooni.

Ida tuul mis algselt väga liiga ei teinud, hakkas aina rohkem võimu näitama ja kella poole kolmeks sai Maidul sellest villand. Pani asjad kokku ja sammus minema. Üle õla veel sõnades, et ega vimb täna enam võtma hakka... Ega mul usku ka enam polnud, kuid otsustasin ikkagi kella neljani ära oodata. Käisin vahelduseks erinevaid auke läbi. Isegi kiisk oli oma suu kinni pannud.

Ühel hetkel uuesti platoo peale sattusin. Selleks ajaks oli kirbu mängu tehnika külmast juba selliseks "duracellilikult tõmblevaks" muutunud. Ja seda enam oli üllatus, kui keegi kümne sentimeetri kõrgusel põhjast sellise koleda mängu peale konkreetselt nooguti alla vajutas.

Seekord jäi kala paremini otsa. Olin viimased paar tundi kinnastega püüdnud, nüüd kuidagi neid käe otsast hammastega ära kiskusin ja lõpuks kala augu alla välja venitasin. Jääauku saamisega oli kerge probleem, kuid käega aidates vimma jääle sain. Kena kala, paks nagu põrsas.

Loomulikult istusin samal augul edasi ja kui võtte rohkem ei järgnenud puurisin samasse veel mõned. Punkt kell neli panin asjad kokku ja tulin tulema. Sellise ilmaga rohkem lihtsalt ei kannatanud olla. Isegi kui oleks mingi õhtune võtt alanud poleks enam selle nautimiseks kopikatki tahtmist olnud.

Unnad olid loomulikult puutumata - järelikult need loodusemärgid haugiga kuidagi ei seostunud:-) Tagasiteel veel mõned kitsed üle tee jooksid, kaua võib. Järgmine kord kui nii palju märke näen, keeran kohe autonina kodupoole tagasi.

PS! Maja all on jõelt jää osaliselt kadunud. Algul arvasin, et lihtsalt vesi jää peal, aga labidas kadus sügavikku täies ulatuses, ilma millegi pihta minemata. Mis valemiga see jää siit nüüd läks - aru ei saa.