"Põhja-Lätis", 18-19. veebruar 2017

Paar nädalat saavad kodujõgede kalad rahulikult oma elu elada. Rännata on vaja. See nädalavahetus rändasin lõuna poole, Otepää meeste kalavetele. Reede hilja õhtul sai pere Varale veeretatud ja sealt korjas Tamur mu hommikul kella 7 paiku peale. Suund Varnja poole. Peipsile.

Olen Peipsil vast 2-3 korda talvel käinud, enamasti sinininadega piirdunud, nüüd lubati mulle näidata, milline tegelikult Peipsi triibu välja näeb. Et kala kindlasti üles leiaksime oli seltsiks veel kaks Otepää meest. Buss pargiti Varnjas poe juurde ära. Ees juba ootamas lätlaste Skonto buss - ei tea kas Peipsi peal miski maavõistlus toimumas... ATV järelkärult  maha, pink risti järelkärule peale, present üle kupli ja läks sõiduks.

Igasugu karvaseid ja sulelisi pani erinevate vahenditega samuti järve suunas minema. Kand ja varvas ei tundu siinkandis just eriti populaarne tegevus olevat.  Karakatitsad, ATVd, lumekoerad, soomekad. Tehnikaid rohkem kui rubla eest.

Jääle jõudes sai ka selgeks, milleks meile present - vett lendas ATV rataste alt niisugusel hulgal, et ilmselt oleksime ilma katteta enne esimest kilomeetrit juba läbimärjad olnud. Tamur lasi hooga miski 9 km peale välja. Kamandas seejärel meid kastist maha ja väitis et siin on kala. Ja mitte vähe. Ja mitte väike.

Tunnike tiksutasime samas kandis, ilma et keegi meist neljast oleks võttugi saanud. Otsustati edasi kulgeda. Kusagil 10+ kilomeetri peal pidavat veel parem koht olema... Ma natuke kõhedalt juba ida poole kiikasin, kaugel see piir siin üldse on.

Järgmine koht välja valitud, sättisime esmalt ennast ATV varju püüdma - rõve läänetuul pidi kõrvad peast ära viima. Kuna aga ka siin polnud kala võtmas, siis peagi ilma valda uusi auke tegema asusime. Mässasin enamasti kombainiga ja vahel harva marmõssiga mõnda auku proovisin. Kolmandas augus esimese sininina kirbuga jääpeale sain. Vähemalt ei pea nulliga sellelt suurelt lombilt lahkuma.

Viiendas augus sain esimese võtu kombaini peale. Pärnu lahe fiasko järel olin kindel, et minu kombaini ei puuduta kunagi ükski kala, Peipsi omad aga nii ei arvanud. Alguses keegi togis ja lõpuks sajagrammine ka otsa jäi. Lisa ei kippunud tulema, panin vahelduseks kirbu alla (kuldne diskopall). Seda aga ka keegi ei tahtnud.

Uuesti kombain vette tagasi ja koheselt keegi mõnusa pauguga ridvaotsa vastu vett tõmbas. Haakimise järel ei tahtnud too vägivaldne kuju kuidagi ülespoole tulema hakata, vonksatas seal põhja peal.

Paar minutit meelitamist ja sain lõpuks kala jää alla ja ... ära kukkus. Käed adrenaliinist värisemas saatsin pettunult uuesti kirve alla tagasi. Ja jälle kohe uus pauk. Nii tugev küll polnud kui eelmine ja ka vastupanu poole väiksem. August aga kena ahven välja tuli. 600 grammine. Kui see ära läinud kala oli ka ahven, siis see pidi küll üle kilo kala olema...

Sain samast august kombainiga veel mõned sajagrammised ja ka ühe paarisajase. Seejärel pidu lõppes. Vahepeal oli päike välja tulnud, mis tegi olemise oluliselt lahedamaks, kuid tundus kalavõtule üsna pärssiv olevat.  Otsisin samas tsoonis pikalt. Proovisin veel sama auku mitu korda, kuid ei ühtegi võttu. Nagu kaevus.

Liikusin siis piki rüsa pisut edasi ja sain lõpuks veel ühe augu, kus ahven paar korda kombaini togis. Kuna kala võtma ei saanud siis pidi kirp oma töö ära tegema. Paar ahvenat käis jääl ära ja paar kobedat kukkusid otsast ära. Võtt ka selline mitteahvenalik nagistamine või lihtsalt otsas magamine.

Järgmised augud käisidki sellises taktis, et kõigepealt natukene kombainiga ja seejärel marmõssiga. Sajaseid või väiksemaid ahvenaid, särge, kiiska ikka tilkus. Ilusat kala aga... Mingi aeg uuesti sellele augule sättisin, kus kolliga sai maadeldud ja sealt kirbuga kolm 250grammist välja meelitasin. Pika pika meelitamise peale. Ahven kuidagi üldse koostööaldis ei tahtnud olla.

Tamur oma kajaloodiga pidevalt vaatas ja väitis, et kala pea igal pool all olemas, aga võtma ei kipu. Mõned punnid oli ikka saanud... Kella kolmeks olid aga Lõuna-Eesti mehed värskest õhust nii ära väsinud, et neile tuli koduigatsus peale:-) Nii tulimegi tulema, enne kui õhtune võtt kätte oleks jõudnud.

Ma lõppkokkuvõttes täitsa rahule jäin ja see koll hiljem pidevalt silme eest läbi käis....Ja millega siin olekski mitte rahul olla, kui sõidutakse erinevate vahenditega täpselt kalakohta ja öeldakse, et tõmba nüüd-) Mugavuspüük missugune. Fitbiti sammulugejat ei julgenud vaadatagi...

...

Õhtul veetsime Marguse naabri juures ja aitasime valitsuse aktsiiside eelarvet täita. Korralikult. Aga mitte üleliia ja nii saime pühapäev juba kell kaheksa jalad alla. Kalale küll kohe mitte, sättisime ja sättisime.

Kella kümnest, kui Saba juba Nõuni peal oli ja nõudis, et talle puur toodaks, sättisime ka minema. Kolmekesi - Margus, Linnar, mina.

Väljas tõsiselt rõve ilm. Midagi sealt pilvedest pidevalt tilkus ja edelatuul oli selline, et kiilasjääl edasiliikumine oli veel aeglasem kui aegluubis.  Esimesed augud tegime vana laululava alla. Margus seletas käega erinevates suundades näidates, et siit ta kolmesajase sai ja sealt poole kilose...

Näitasin esimesel augul kohe teistele ära, milline kala välja näeb. Teisest august isegi mingi seeriataolise asja käima sain. Enamus sellised sajagrammised ahvenad, üks vähe kobedam kannatas ka ära võtta. Saba sai samas tsoonis põigi ka tööle ja tegi kuus triibut järjest.

Peale võtuhakatise lõppu sammusime edasi. Järve teise äärde, täpselt tuulte meelevalda. Seal pidavat pätsid elama. Vett alla lõputult - üle 11 meetri - ja loomulikult koheselt mingid pudinad kirpu segamas. Näpupikkuseid särjepoegi nii sügavast välja vedida pole just toredaim tegevus. Vähemasti saime unnad sisse.

Ilm oli ikka tõeliselt kole ja peagi Saba kodupoole ajama pani. Tuul oli nii tugev, et kui Linnar oma koti koos istmega korraks käest lasi, pani see varandus meetrit viiskümmend joonelt allatuult minema. Kott  libises ees, mees jooksis järel. Margus ka oma kalakasti mingi hetk tuulutas, nii et kõikvõimalikud kilekotid järvejääd pidi allatuult lendlesid. Vähemalt saime kõvasti sporti teha neid taga ajades.

Kammisime pikalt seda sügavat ala ja seejärel otsustasime tiigile üle kolida. Marguse jutu järgi olid nad eelmine nädal sealt kolmkümmend ahvenat saanud, suurim üle 300 saja. No kahtlane jutt, aga vaja seda kontrollida. Ilmselgelt oli tegemist miski luiskelooga, sest suurim ahven mille sealt tunniga välja võlusime mahtus peopessa ära ja oli heal juhul 5 sentimeetrit pikk:-)

Tagasi järvele. Korjasime unnad kaasa ja läksime alguse tsooni tagasi. Kaks korda käis keegi unnalippu lehvitamas, aga otsa ei jäänud kedagi. Kell kolm andsid Margus ja Linnar alla. Poole neljast loobusin ka mina. Krt sellise ilmaga ei saada koeragi jalutama...

Nii et kalaga läks nagu läks. Margus lubas, et järgmiseks korraks laseb ta paar ahvenat järve lahti, et siis oleks midagi püüda. Aga tore oli ikka - seltskond suurepärane!

Järgmisena plaanis rännata põhja poole. Siin ju talve pole...