Pärnu jõel, 11. veebruar 2017

Episood nr. 1

Sättisin sammud otse siia tsooni. Kordagi ei taarunud õigelt trassilt kõrvale. Auk sisse, sääsevastsed kirbu otsa ja püüdma. Poole tiiru peal haarasin vasaku käega kulbi järgi - nii külm, et auk juba kergelt jäätus. Nojah, miinus kümme ka ikkagi. Lisaks kõigele istusin varjus. Teine kallas, kus päike paistis, tundus nagu paradiis. Tahaks ka sellist sooja. Tunni jooksul siia kanti päike ei plaaninud saabuda.

Umbes kolmanda tõste alguses, siis kui vähemalt kuus korda olin jääauku kulbiga puhastanud, käis noogutist korralik laks läbi. Mitte nagu ahvena oma, vaid selline kus nooguti paneb hooga alla ja siis põrkab hooga tagasi. Ikka korralikult litter. Ja üsna põhja ligidalt.

Järgmine pool tundi tekitas tunde, et pean vist tugevamad prillid soetama - äkki oli kõik see üks suur kujutelm?

Episood nr. 2

Väsisin sellest varjus kössitamisest ära ja kolisin päikese kätte. Teise siia tsooni. Oi kui mõnus soe hakkas kohe. Pajakindad rändasid kasti, paljakäsi kannatas püüda. Kammisin sama liini pea sada meetrit. Ikka päris mitu auku. Jää mõnusalt paks, üle kolmekümne sendi. Ja nii kõvaks läinud, andis ikka puurida. Päike küttis täiega, nii et kui puuri vastu päikest sättisin, siis sulas tera mõnusalt puhtaks. Tuult ka õnneks polnud.

Augud olid kõik ühenäolised. Tühjad. Ilma ühegi kala põksuta. Tänu päikesele polnud enam jääkulpi vaja. Viskasin selle kasti ära. Sama moodi oleks võinud vist ridva ka visata...

Episood nr. 3

Päeva alguse püügitsooni hakkas päike paistma. Nojah - lõuna ka juba käes. Kolisin tagasi samasse kanti. Tegin võileiva ja siis ka teise. Mõnus. Termoses olev tee oli juba jahtunud, aga kannatas juua... Kõht täis, soe olla. Kalast ei olnud midagi kuulda. Hommikune võtt hakkas vaikselt unustusse vajuma. See-eest mõjusin paigal istuva targetina teistele kalameestele kui kärbsepaber kärbestele. Pool kilti eemal olev mass vajus vaikselt mulle seltsi. Nujah, kaua paigal seisev isik on kindlasti kahtlane - ju ta üksi muudkui tõmbab.

Massis püük ei kuulu mu lemmikute hulka. Kuna taamal kumanud vimmatsoon tundus päris tühjaks jäänud olevat, võtsin oma kompsud ja rändasin sinna suunas. Kari seltsimehi vaatas vist imeliku näoga mulle järgi...

Episood nr. 4

Vimmatsoon oli sõelapõhjaks puuritud. Aga enamasti mitte tänased, vaid päeva vanused augud. Mõni tänane auk kannatas kannaga lahti lüüa. Andsin paar korda puuriga ka oma panuse ja tegin õhuauke jää alla juurde.

Jumal seda teab mitmes auk see oli, aga ühel tõstel nooguti oma loomulikku kõikumisse järsku errori sisse viskas. Mis asja. Kala või. Väike ahvenapunn ronis jääle. Siin ikkagi on kala, see ei olegi kaev.

Viis minutit hiljem olin päikeseuimas selle juba unustanud. Veebruari päike on ikka uskumatu, täiesti uimastav. Tuleks ilmselt narko-agentuuride poolt ära keelata. Kalast aga selles tsoonis enam märke ei tulnud.

Episood nr. 5

Olin küll mõelnud pikalt selles tsoonis peatuda, aga meesteparv, mis enne allavoolu mulle peale vajus oli järsku suuna ülesvoolu võtnud ja liikus ähvardavalt mulle lähemale. Oht massile alla jääda oli ilmselge ja põgenesin kabuhirmus. Tagasi siia tsooni ja isegi sellest edasi. Mehed vaatasid jälle imeliku näoga mulle järele...

Proovisin pisut ülesvoolu olevaid alasid ja tegin sinna mõned hapniku augud juurde. Voolu jões polnud, ilmselt osutusin oma puuritud aukudega hapniku lisandumisega kaladele lausa päästeingliks.

Kaladest aga miskit märku polnud. Mõttest jooksis läbi, et kui kohe Kasarile minna, siis pääseks veel äkki joodikupäevitusest ja näeks mõne õhtuse võtugi äkki. Roidumus oli aga nii suur, et mõte jäi ellu viimata.

Episood nr. 6

Kell juba vaikselt neljale lähenes. Päike laskus. Mehed jõelt lahkusid - ilmselt kotid kala täis said. Võtsin oma jõu kokku ja kooserdasin uuesti algsesse püügitsooni kanti. Meetrit viiskümmend sellest ülesvoolu. Täiesti suvalise koha peal lasin puuri jääse. Kolmkümmend pööret ja auk jääs. Ei läinudki poolt tundi.

Kui enne olin oma tavalisi "vimma plaate", "ahvena plaate" ja "siia plaate" mänginud, nüüd panin õõtsuva "latika plaadi" peale. Kaks minuti kannatasin aeglast mängu, kui vasak silm vaikselt looja hakkas minema, panin kiirema "plaadi" peale. Ja hoppa ja noogutist käis nõks läbi ning kala taga. Ning üldse mitte väike. Tegi sõitu ja pikka aega keeldus üles tulemast. Augu alla jõudes uuesti märatsema hakkas ja ühel hetkel ... plõks. Tühi tamiil mulle tagastati. Krt. kas sõlm andis järele või oli jää-äär terav olnud, igal juhul jäin ilma nii kirbust kui kalast. Kui terve päeva püüda, näha selle aja jooksul kahte võttu ja seejärel niimoodi kalast ilma jääda ... palju ei puudunud et pisar silma oleks tulnud.

Episood nr. 7

Kvalifitseerisin selle kaotsi läinud kala siiaks. No raskust oli rohkem kui vimmal ja sõitu tegi ka rohkem. Ja haug see ometi ju ei olnud... Sidusin uue kirbu otsa ja saatsin ta tööle. Vaevu sai kirp põhjast ülespoole teele asuda, kui samasugune jõnks läbi käis ja sajane ahven jääle maandus. Järgmine tiir ja kahepoolesajane veel otsa. Edasi vaikus. Äkki see ära läinud kala ka siis ahven oli, lihtsalt suurem?

Tegin siis "risti" jääle - üks auk ülesvoolu, teine allavoolu, kolmas paremale, neljas vasakule. Ainus mis selle peale juhtus oli see, et viimasedki kalamehed jäält lahkusid. Ahven oli kes teab kus suunas kadunud.

Episood nr. 8

Päike vajus madalamale ja muutus aina oranžikamaks. Ilus oli olla. Ja rahulik. Temperatuur hakkas langema ja pidin jääkulbi jälle välja otsima. Mõtlesin et teen veel ühe augu, natuke autole lähemale, et vähem astuda oleks...

Esimene tiir üles, seejärel paus ja allapoole tagasi. Selline tavaline vimmamängu tempo. Törts enne põhjale tagasi jõudmist, keegi nooguti alla vajutas. Haakimine ja taha jäi. Ilus kala. Vonks ja vonks.

Eelmisest kirbukaotusest järelduse teinud, keerasin "siduri" maha ja lasin tamiilil läbi näppude korralikult joosta. Las ta väsitab ennast pigem põhja lähedal, kui augu all. Taktika töötas briljantselt. Lihtsalt aega võttis. Paar minutit. Pulss samal aja muidugi laes ja kalorid kulusid ilma vaeva nägemata. Lõpuks kala auguni sain ja sealt ta õnnelikult sisse venitasin. Üllatusena ilmus jääsupist nähtavale rohekas nägu. Ahven kurask. Olin sõidu järgi kindel et siig tuleb. Aga vetevana kinkis hoopis 600+ grammise ahvena. Kena triibu.

Sain samalt augult veel ühe võtu, hoolimata eelmise ahvena pikast märatsemisest. Kala haaras tõusvat kirpu kuidagi nagistades. Eriti imelik võtt. Jäi korraks otsa, tegi jõnks ja seejärel kadus. Tundus samas suuruses olevat kui eelmine.

Sellega oli päev ka õhtale jõudnud. Päike kadus metsa taha, rohkem võtte polnud ja panin asjad kokku. Auto termomeeter näitas viite miinuskraadi ja see hakkas kolinal kukkuma. Vigalasse jõudes oli juba pea kümme kraadi külma.

Kodus õhurõhku vaadates, seisis seier samas paigas kus hommikul. 784 mm, hullult kõrge. Stabiilne ilm, päike paistis, siig oleks ju võinud närida. Aga ei närinud.