Soomes, 31. oktoober 2015

Õhtul paika pandud plaan jäi jõusse - tunnine retk koskede alla. Varubensiin paati ja kella kaheksa paiku teele. Ilm pilves ja tuuline, aga päris soe. Lubas päeva peale lausa 10 kraadi teha. Otsutasime, et otse tund aega sõita oleks liiga karm ning teeme vahepeal peatusi.

Esimene peatus juba diivani augu sirgel, mille paarisajameetrise lõigu, kus eile soomlased mässasid, läbi trollisime. Järgmisena linna piiril puidutehase all, seejärel eelviimase silla järel, kus ühed soomlased tirgutasid. Lõime seltsi. Tarmol kohe esimese viske järel paadi all pauk ja hiljem veel paar võttu, mul aga ei miskit. Kinni vist jäi korra, või midagi sellist. Pool tundi hiljem avastasin, et landil midagi nagu puudu :-)

Kulgesime edasi. Peatus miski pansionaadi taolise maja all (peab vist ülalpool linna olevatele majadele nimesid välja mõtlema) andis mulle esimese toksu. Jätku ei tulnud hoolimata värvide vahetamisest ega ka ankrupaiga vahetusest. Egas midagi, edasi. Veel paar peatust, mis mitte midagi huvitavat ei pakkunud ja olimegi koskede all. Sättisime ennast liinide alla paika. Lood nagu näitas, et oleks kedagi, jigitamine aga seda ei kinnitanud. Koht muidugi kole kivine, iga paari viske tagant oli vaja tegeleda landipäästmise aktsiooniga. Lood kala isegi näitas, aga mis kala...

Paar ankrupaika läbi proovitud võtsime sama sirge ülemise otsa ette. Ja hoppa, korraga kaugelt kerge krõps ja kala taga. Ära ole haug, ära ole haug palved loetud, ronis veest välja pea kilone koha. Vale mootoriõli oli raske vaeva nägijaks. Pommitasime edasi, kuid jätku polnud.

Viskepikkuse võrra edasi minnes veel ühe võtu sain, kui lant madalast üle randi kukkus - ilmselt haug. Kuna koht polnud vastanud meie ootustele, siis võtsime nõuks allavoolu tagasi minna ning uusi paiku proovida. Järgmise sirge peal soomlased tirgutasid. Kõuts oma paadiga ka seal seltsi pakkumas. Väidetavalt olla soomlased juba viis koha välja võlunud, loomulikult tirgutades. Meie peatus samas paigas pakkus loomulikult ümmarguse nulli.

Edasi erinevaid kohti proovides jõudsime lõpuks samasse kohta välja, kus hommikul ühe toksu olin saanud. Panime ennast ankrusse, panin oma vale mootoriõli otsa ja haakasime loopima.  Mõni vise tehtud, sõnasin just Tarmole, et mitte ei võta ja siis paadist 6-7 meetri kauguselt selline pauk, et pealelõunane uni taevasse lendas. Kala jäi korraks otsa, tundus üsna korralik, ja siis pudises ära. Krt. Tarmo pani oma suure viidika landi samale trajektoorile ning noppis kohe kala välja. 2+ kilone haug täpselt samast kohast, kus mul ära pääses. Ah et siin siis haugid, mitte kohad...

Paar viset hiljem kaugelt järgmine jõhker pauk ja ja korraks jälle väga korralik kala otsas ning jälle ära pudises. No ikka väga vanduma ajas. Peale vaikuse teket tõmbasime viskepikkuse võrra allapoole ja siis hakkas Tarmo oma hiiglasliku viidikaga mehetegusid tegema. Esmalt mingi 3-4 kilo vahele haug, mis õnneks enne kahvamist plehku pääses (eelmise haugi poolt paati toodud lima oli Tarmol selle kala  puutumise isu ära viinud). Seejärel tal mitu võttu, mis lõpuks pea kilose kohaga pidulikult päädis. Edasi aga nii vaikne kui üldse olla annab. Ei aidanud sama ala uuesti läbi kammimine ega lantide vahetused.

Proovisime veel tagasiteel eelviimase silla juurest, sain landi langedes korraliku paugu ja ei miskit rohkem. Õhtuks tulime saare alla, ma üritasin latikat meelitada, Tarmo tampis jigi. Latikat ei olnud kodus ja jigi oleks võinud ka kaevus loopida. Tulemus teadagi mis...

Kõuts pani eile õhta võrguräbala ka sisse ja korjas assortii erinevaid uimelisi - särge, ahvenat, üks koha, säinas, luts ja linask. Vähemalt midagi toidulauale...Paistab, et homme on selle aasta viimane paadisõit sellel jõel...

Tagasi Soomes, koha otsimas

29. oktoober. Kl 22.57.  Oleme mökkis. Soojas mökkis. Koskinen oli radikad sisse pannud - milline luksus. Teeme neljakesi mõned ... ja hommiku ... vara ... aga mitte hiljem kui  ... peale.

Ilm tõotab tulla heitlik. Reedel pilves ja tuuletu. Laupäev hakkab soojenema, tuul tõuseb. Vesi on jões endiselt madal, kuid pimedas tulles tundus, et mitte nii madal kui eelmine kord. Kuidas kalaga...Tamur oli nädalavahetusel käinud. Kaks päeva ja seitse kala kummalgi päeval, trollides. Kolmas päev null. Jigiga mitte kui midagi.
...
Kui ma magama läksid jäid kaks meest veel maailma asju arutama. Äratus juba enne seitset, kui Kõuts toas ringi kooserdama hakkas. Hommikused toimingud võtsid paar tunnikest aega ja nii sai kella 9st lõpuks peale mindud. Esimene retk saare alla algas üsna paljulubavalt. Togimist oli, peagi haugipoiss ka otsa ennast sõi. Kuna aga togijad tundusid ahvenad ja latikad olevat, siis liikusime edasi. Kümne märgi kitsamas kohas teine peatus ja ka siin keski justkui oli all, kuid paadini kedagi ei meelitanud.

Käisime vahepeale mökkis Tarmo võileibade järel ning peale seda suurele jõele. Ilusa maja alla. Kammisime põhikohad läbi, vaikus mis vaikus. Egas midagi, siis trollima. Järgmine pool tunnike möödus ilma ühegi võtuta. Vahet ei olnud, millise vobleri otsa sidusid... Diivani augu sirgele jõudes paistis ees soomlaste laevastik. Kokku kuus paati. Kõik tirgutasid. Üks võõras eestlaste paat ka seal hulgas. Saivad otse meie eest kaks koha, sort ei tundunud just eriti kena olevat. Teised aga nagu ka püüdsid, aga tulemusi ei märganud. Meil jigitades aga täielik vaikus. Ei ühtegi võttu. Mängisin oma vanad värvid ja mõned koledad ostetud neoonid ja kollased ka läbi - ei miskit. Jumal tänatud et koha neid rõvedikke ei võtnud, nüüd ei pea neid enam otsa panema...

Parem nullitada mitmes paigas kui ühes kohas ja nii me lõuna paiku selle püügitsooni maha jätsime. Hooga mere poole. Päikesepaneelide maja kõrval tehtud kontrollpeatus andis haugipoisi, kolme nädala eest siin mässanud latikas aga oli selle koha vist maha jätnud. Edasi mere äärde. Seal läks natuke lõbusamaks. Keskid togisid ja narrisid, paar haugipunni, kõvasti lantide kinnijäämisi ja päästmisi. Nii see aeg vaikselt kulus. Kell kaks oli meie kalakast aga endiselt tühi.

Tulemust polnud, võtsime järgmise plaani ette - trolling tagasi ja kui loodil kala nägime, siis ankrusse ning jigitama. Trollimine oli täiesti tühi tegevus, üks haugipunn terve pika-pika tee peale. Jigitamine aga loodil nähtud kala peale pakkus Tarmole pisut üle kahekilose limatuubi. Togimisi veel sekka ja mul veel üks haugitatt, kohast aga ei kippu ega kõppu.

Trollisime põõsani välja ja seejärel panime  hooga ilus majani ning kolisime videvikuks tonkatamise peale üle. Särg, nurg pika hambaga võtsid... latikas aga vaikis. Uskumatult kalavaba päev oli (kokku mul siis kuus haugipunni). Teine paat neli haugipunni ja üks kohapunni kontosse said. Ehk siis sama nutune.

Kui eelmine reis sai mõeldud, et enam hullemaks see võtt siin minna ei saa, siis ... tundub, et sai ikka küll. Ei tea mis see homne veel toob, kui vool ka veel ära kaob. Plaan tundub minevat tunnise sõidu kaugusel oleva kose suunda...

Topelt ei kärise, 24. oktoober 2015

Neljapäev hakkasin Peebuga vaikselt juttu veeretama merika teemadel. Erinevate asjaolude kokkusattumisel juhtuski nii, et laupäeva hommikuks oli start kokku lepitud. Kell 7 olin sauna kõrval oma asjadega valmis ning Peep korjas mu peale. Linnaluba oli meile antud kella üheni ja nii sai suund itta võetud.

Ilm parajalt soe ja selge. Linnast välja sõites oli ida pool tume pilveviirg ees. Tundus täpselt selle paiga kohal olema, kuhu minek oli seatud. Selline massiivne ja kurjakuulutav. Ja oligi - nii kui suurelt teelt maha keerasime läks taevas pilviseks. Aga õnneks ainult pilved, ei vihmapoegagi. Kogu püük saimegi selle pilveviiru piiril oldud - vahel isegi päikest lubas...

Kella kaheksa paiku saime lõpuks kohale. Ees juba üks auto ootamas. Üks Tartu lennukamees oli samasse kanti sattunud. Kuna tuul läänest ja üsna tugev siis tema plaan viis kaldavarjus oleva külje poole ning meie sättisime ennast tuule kätte. Tuul kusjuures polnudki nii tugev, aga see laine mis mere äärde marssides meile vastu vaatas oli küll ... karm...

Pikk tee selja taga, otsustasime hommikuse jalutuskäigu ikkagi ära teha. Kui kala ei saa, siis värsket õhku vast ikkagi. Vantsisime oma kivide suunas. Peep pani otse kivivare peale välja, ma kammisin nuka läbi. Loopida oli tõeline piin, tuul viis landi kus seda ja teist. Oleks vist pidanud mingi raksema viking herringu otsa siduma...

Loopisin nuki läbi ja läksin samuti kivivare suunas. Läbi vee. Kaks sammu edaspidi, laine lükkab kaks sammu kõrvale. Niimoodi kulgedes kulus kõva kümme minutit enne kui sihile jõudsin. Selleks hetkeks oli Peep juba alla andnud. Mõtlesin, et proovin ikka ära, aga kui lõpuks landi orbiidile saatsin ja samal hetkel järjekordne laine mind kivi otsast alla lükkas, siis sain ka aru, et siin ei ole ikka midagi teha. Tundus ainult aja küsimus olevat, millal ujumiseks läheb. Võtsime nõuks vähe vaiksemaid paiku avastama minna.

Autole hääled sisse ja piki teed idasuunas edasi. Otsisime mis me otsisime, aga lõpuks ühe paiga välja valisime. Osaliselt paik tuulte meelevallas ja seal selgelt sogane vesi, teises osas aga kenasti tuulevarjus olev ala ja siin vesi puhas. Kive oli, vett oli, äkki on kala ka.

Algus ei lubanud midagi. Väikeste vahedega liikudes kammisime ala läbi. Jõudsime mingi sopi äärde, kus vesi päris vaikne. Sättisin ennast pisut kaugemale vette ja pommitasin esimesed visked piki pidi kallast. Paari viske järel selline imelik nõks - tea kas kivi otsa põrutasin või... Mõte oli veel poole peal, kui järgmise viske teele saatsin. Paar keeret ja korralik rabamine, ridvaots keeras mõnusalt paindesse ja hakkas jõnks jõnks mingit rütmi taguma. Mõni sekund niimoodi ja siis kena valge laik veepinnale kargas ja saba peal  ühe hüppe tegi, vette maandudes minu suuna sööstis ... ja läinud ta oligi. Tundus selline mõõdupiiril olev kala olevat, aga kuna suht kaugel siis kes seda täpselt ikka mõõta sai...Ikka see vana hea sinakas abu toby komistas kala otsa...

Pettumust nagu ei olnudki. Korraga oli juba kustunud merikapüügi isu mõnusa restardi saanud. Järgmine vise samas suunas aga kiilus landi korralikult kivi taha kinni ning päästmise aktsioon ajas ilmselt kõik kalad kaugustesse minema. Pool tundi järgnevat loopimist ei pakkunud mingit elumärki. Ei aidanud ka landivahetus.

Peep käis korra veel kaugemal olevat järgmist nukki proovimas, kuid seal vesi sogane ja nii pildusime samas tsooni kuni kella 12ni. Ja tulime tulema...

Teel linna ilmus päike välja. Ilm läks mega ilusaks ja soojaks (12 kraadi). Korjasin oma pere peale ja võtsime suuna maakodu poole. Vigalas ilm sama ilus ja nii võtsime õhtuseks plaaniks poisiga pisut kassile kala jõest välja võluda. Ja nii sättisid pere mehed ennast peale kella nelja Vigala jõe vimmaaukudele.

Sirge kenasti vaba, üks auto küll parkis metsa ääres, kuid püüdmas kedagi polnud näha. Otsisin oma söödavaramu välja, keerasin möksi kokku. Ritv töökorda ja läks püügiks.

Jõgi jube madal. Vool pea olematu. Vähe sellest - terve veepind lehti täis. Saadad korgi teele ja kork jääb lehe peale lebama. Trollimine sellistes tingimustes oleks täiesti võimatu, korgiõngega aga pärast paari ebaõnnestumist sai ikkagi sööt põhja ligidale saadetud. Ja kui see ka õnnestus, läks närimiseks. Särg oli platsis. Nökerdamist pea igal triivil (kui triiviks saab nimetada liikumiskiirust meeter minutis) ja aeg-ajalt ka mõni konkreetsem võtt sekka. Särge tuli ja poiss sai kala katkuda.

Istusime paar tunnikest ning hämaras tulime ära. Vimma võttu sekka ei trehvanud. Õhtuhämaruses kadus võtt täielikult - mingi haug ennast alla istutas ja territoorimi vallutas. Muidu aga tore õhtu oli. Imeliselt ilus sügisene päev.

Päev kokkuvõttes äärmusest äärmusesse kaldus - merikast särjeni:-) Midagi ikka Mehisele ka:-)

Tragi pühapäev, 11. oktoober 2015

Kaks päeva koha fiaskot oli moraali kõvasti alla tirinud, kuid kohusetunne ja lootus, et kohe-kohe saabub ikkagi meie tähetund, ei andnud asu ja nii sai viimaseks päevaks äratuskell lausa kella 7ks seatud. Väljas alles üsna pime, kui silmad lahti lõin ja unesegase peaga saunast majja kohvimasina juurde marssisin. Hommikukohvi, bensiini paaki juurde … ja kella kaheksa paiku saime sadamast liikuma. Suund imeilusas hommikus ilusa maja alla.

Ilm kergelt miinuses, tuul puudus, vesi auras. Vesi suures jões 8 kraadi, mökki juures kerge jääkirme peal. Puude taga päikesetõusu hetkeks aimata oli enne kui see pilvepiiri taha jõudis. Jõe peal ei ainustki hingelist, kohalikud on ilmselt aru saanud, et nädalavahetusel midagi ei toimu.

Alustasime kivide juurest ja liikusime viskepikkuste kaupa allavoolu kuni kõrkjaääreni välja. Peksin endiselt vale mootoriõli, Ülo eelmiste päevade kogemusest viidikavärvi jigi. Üks konkreetne toks Ülol, mul paar ahvena üritust... Tunnike hiljem endiselt null kala. Kõrkja juurde välja jõudes sai lõpuks skoor avatud, ahven käis paadis ära ja leidis tee vette tagasi. Neid me ei võta. Üleeilsest alates on Ülo arvates kõik ahvenad mis alla 1.2 kilo pudinad ning neid paati võtta ei tohi. Kuna mul rekord väiksem, siis mis mul siin kobiseda:-)

Kõrkjate ankrupaigas muutus elu pisut huvitavamaks. Latikas togis üsna muljetavaldavalt, närvilisi tühihaakimisi jagus kümnete kaupa. Korra üks poiss sai ilmselt konksu seljauime taha ja tegi meetrise sööstu võtu järel, enne kui ära pudises. Üks korralik võtt veel lisaks, korralik üle kilo kala märatses mõni sekund ja kadus seejärel konksu otsast. Agressiivsuse järgi pakuks haugi. Kohast aga ei kippu ega kõppu.

Paar tundi tulutult koha pillutud, kolisime päikesepatareidega suvila alla. Parem nullitada mitmes paigas kui ühes. Siin sain kollase jigiga päeva ainukese koha – õigem oleks vist öelda mikrokoha. Venitas pikkuseks äkki paarkümmend sentimeetrit välja. Ei togimisi, ei tokse, ei rabamisi. Vaid üks haugipoiss ja ahven rikkusid hetkeks pühapäevast vaikust.

Aeg vaikselt rullide kahisedes edasi kulges. Kella poole üheteistkümne paiku tegin ettepanku trollida, millest Ülo rõõmuga kinni haaras. Teadagi miks – viis minutit hiljem kostis paadi esiosast ühtlane norin... Imelikul kombel polnud trollimine sellel reisil ühtegi kala pakkunud ja järgmised paarkümmend minutit kinnitasid veendumust, et midagi on siin jõel see sügis valesti. Kala lihtsalt pole… või ei võta … või ei oska me seda asja (ei selles nüüd küll asi pole, paadis ju mökki suurima koha ja suurima ahvena püüdnud mees:-)…või...

Olime just kõrkjate tsooni tagasi jõudmas, kui Ülo silmad lahti lõi. Ma olin tolleks hetkeks paadiroolimiseks püsti tõusnud – kole külm hakkas toolil konutades – ja samal hetkel laksas ritv korralikult kreeni ning hetk hiljem hakkas sidur laulma. Esiotsa arvasin, et küllap põhjas kinni, kuid ridva vetrumine reetis, et tegemist pole sedapuhku siiski mitte maakeraga. Ridva teises otsas olev tegelane tundus päris tõsine vastane olevat ning keerasin siduri väheke lõdvemaks. Ülo sõnas, et meelitasid lõpuks kolli välja…

Paar minutit mõnusat võitlust ja lõpuks ilmus kala nähtavale – latikas (1.3kg). Volber oli latikaparvest läbi põrutades ühe konksuga kala sabast läbi haakinud ja seetõttu ka selline korralik tants aset leidis. Suure töö tegijaks, ehk kala sabapidi otsa meelitajaks, ei miski muu kui kollane punaste triipudega jesse. Saak oli selgelt pettumus, kuid võitlus oli olnud mõnus ning ajas unises pühapäevas lõpuks ometi une silmist. Kui kevadist koha meenutada, siis tundub et vobleriga tragimine on mul nüüd juba üsna käpas:-)

Jigitasime kõrkjate tsooni veel kord läbi ja otsustasime viimaseks paariks tunniks kümne haru peale ümber kolida. Kui  kala niikuinii ei võta, siis ärgu parem võtku seal. Kümne haru juures väga igav ei olnudki, ahven oli üsna aktiivne ning ründas vale mootoriõli nii isukalt, et isegi Ülo selle lõpuks otsa pani. Paar haugi lõid ka sõna sekka, rüüstates sabasid.

Kolm päeva vaid üksikuid kalu näidanud lood ärkas samuti ellu, näidates nii üksikuid kalu kui ka korralikku latikaparve. Järjekordselt pidime kahetsema, et miskit ussipüügivarustust polnud kaasa võtnud – latikad justkui ootasid välja meelitamist. Ja kuna vool oli olematu, oleks käsikaga neid meelitada ütlemata lahe tegevus olnud.

Jigitamine aga …Ülol selle aja sees veel üks korralik pauk paadi alt, korralik koll hetkeks otsas, enne kui plehku pääses. Väikest vandumist oli paadi teisest otsast kuulda…

Kella ühest tulime maha ja konstanteerisime ühiselt fakti, et kõikide aastate jooksul mil siin on käidud, nii kehva võttu sügisel ei mäletagi. Suvel veel, aga sügisel mitte. Oleks esimesel aastal selline tulemus olnud, poleks ilmselt kunagi siiakanti enam tagasi tulnud. Seekord saime vaid ajaloolistes mälestustes olevatest suurtest saakidest lohutust otsida. Ilmselt sai meile saatuslikuks järsult külmaks läinud ilm ning liiga madal veetase. Vool oli pea olematu ning see vajutas koha võtule kindlasti pitseri. Ja nagu kiuste hakkas õhtupoole ilm soojenema ning tagasiteel koju tuli ka päike välja:-)

Teine kord vast paremini läheb.

Koha püügi teine päev - kuldne algus, 10. oktoober 2015

Eilne nõrk päev ei olnud entusiasmi maha tõmmanud ja nii olime järjekordselt juba üheksast peal. Teine paatkond lasi veel norinal und, kui läbi külma õhu suurele jõele siirdusime. Ilm miinuses, aga tundus natuke vähem kui eile olevat. Pilves ka.

Paadiga joonelt ilusa maja rajooni välja. Seal kõrkjate juures esimene peatus. Loomulikult vale mootoriõli otsa ja kuna voolu polnud üldse siis kergemat sorti jigipea. Paat sai pargitud randist eemale, keskvee poole ja nii sai esimene vise pea risti vooluga keritud. Poolel teel keegi togis, kuid otsa ei jäänud. Järgmine vise samasse kohta ning korralik toks ja kala taga. Pea kilone koha leidis vähem kui viie minutilise alguse järel tee kasti.

Peale fotosessiooni loopisime edasi. Paar togimist, tühihaakimised, paar latika mudistamist ja jälle tühihaakimised.  Üks haug ka sekka. Kui varsti enam elumärke polnud, siis viskepikkuse jagu edasi läksime. Siin paarimees skoori avas, viidikavärvi jigiga. Jälle mõned togisimed, mis peagi rahunesid. Järgmine viskepikkus edasi ning seal juba vaikus valitses. Kell oli 10.

Jätkasime samas tsoonis, kuid hommikune võtt (kui seda võib võtuks nimetada) oli ühel pool. Peale mõningast jigitamist lahutasime meelt trollimisega, et siis jälle mõnda aega hiljem uuesti jigiga proovida. Vahet polnud. Kala ei närinud ei üht ega teist. Egas midagi oli aeg see tsoon maha jätta. Et jälle mingigi tunnetus kätte saada kolisime latikate augule. Ja loomulikult läks siin jälle tramburai lahti. Ülo lisas oma jigile kolmiku, kuid isegi see ei aidanud neid latika togimisi resultaadiks realiseerida. Saanud veerand tunniga oma närvid korralikult tuksi keeratud pidevate tühihaakimistega oli aeg edasi liikuda.

Esialgu sada meetrit edasi, kus sain oma päeva toksu kätte. Korralik litter keset jõge forellivärvides jigi peale. Otsa ei jäänud ja uuesti võtma teda ei saanud. Kammisime veel korralikult ümbruskonna läbi ja andsime alla. Trollima. Lohistasin oma jesset kuni tünnini. Ilma võtuta. Seal jätkasime loopimist.

Kuna õli enam tokse ei andnud hakkasin värve vahetama. Kollase juures sain esimese võtu kätte. Haugitatt. Mõned ahvenad, koha ei kusagil.  Ülo hakkas juba laevapiletite varasemaks tõstmise juttu veeretama. Lõpuks otsustas närvide rahustamiseks hoopis trollimisel beauty sleepi teha. Norskamine kostis ilmselt linnani välja. Tagasi latikatsooni jõudes ajasin kaaslase üles. Kaua võib magada.


Järgmisena kammisime latika tsooni, kümne haru aluse ja ilusa maja tsooni. Kui kollase otsa panin, siis ahven togis või haug otsa kargas, teised värvid vaikisid täiesti. Samuti koha.

Päike hakkas juba loojuma ja ei miskit õhtust võttu.  Paadikaaslase landivalik läks aina kentsakamaks. Õhtul kui rooäärest korraks mingi koll haug otsa kargas ja paari sekundi pärast otsast pääses, hakkas ta juba miskeid angerjakujulisi lante loopima. Tulemuse kontekstis muidugi vahet ei olnud...

Käisime piilusime veel Mehise paadi juures ja siis istusime pimedani ilusa maja rajoonis. Paar üksikut toksu. Ülol üks kohatatt ja kõik.  Masendav. Nii kehva aastat ei mäletagi. Hämaras maha tulime.

Teine paat meelitas viis kohapunni välja, kõik sellised mõõdupiiril. Homme veel pool päeva, siis minema. Sellise võtuga pole ka mõtet siia kauemaks jäädagi.

Soomes koha otsimas, 09. oktoober 2015

Kolmapäeva õhtu tassisin mootori autosse ning hakkasin Ülo poole minema , kui ootamatult mazda mingi mootori hoiatustule püsti viskas. Kõne teenindusse ütles, et sõita ei tohiks. Nii sai Soome reis ette võetud hoopis Ülo autoga. Neljapäev möödus tööasjusTamperes ja õhtuks vurasime mökki. Läbi kalapoe muidugi.

Reede hommik ärkasin kaheksa paiku ning tunnise asjade sättimise järel lükkasime Üloga paadi sillast lahti. Ilm külm ja selge. Miinuskraadid. Parklapoolne osa oli juba jääkirme peale saanud. Tundus karmilt külm päev tulevat. Talvekombe olin ka maale unustanud...

Esimene peatus traditsiooniliselt kümne märgi all. Mootoriõli otsa ja esimese viskega ahven paadis. Ülol sama lugu. Polnud paha algus. Lisa siit ei saanud ja nii vaatasime järgmisena saare taguse üle ja seejärel kümne märgi lõpuosa. Mõlemad ei pakkunud elumärke ja nii seadsime paadi suurele jõele. Ilusa maja alla.

Siin esimene peatus igav, kuid teine ankrupaik pakkus koheselt togimist ning peagi kellegi kole suur soomus konksu otsa jäi. Latikas? Togimine jätkus, peagi teine soomus. Järgmise viske panin madalama poole ja lennust vajutas keegi ära ning sedapuhku jäi ka otsa. Mõnus vonka vonka hakkas teisel pool pihta. Kiirelt sidurit järgi andsin.

Tundus kena kala olevat. Pomisesin mõttes palveid "ära ole haug" (trossi vahel polnud) ... ei olnudki. Hoopis paarikilone tõugjas (*hilisem parandus - väidetavalt see säinas; ehk siis nüüd mull uus säina rekord) oli mõnusa võitluse pakkuja. Pildid tehtud lasin kala vette tagasi. Mõnda aega jändasime veel samas kohas, kuid peagi tüdinesime latikatega mässamast ja võtsime suuna mere poole. Vahepeal üks peatus päikesepatareidega suvila ees, kus lõpuks loodile päeva esimesed kala kujud ilmusid. Siiamaani oli lood vaid tühjust kajastanud.

Ankur sees, esimesed visked teele ja korraga Ülol korralik kala taga. Ise kindel, et koha. Mul samal ajal ka miskit korraliku rabas, kuid paari sekundiga ennast lahti keeras. Nii jäin passima paadikaaslase võitlust. Tundus üle kilo kala olevat. Üllatus oli suur kui kala lõpuks paadi juures kahva tüüris - ahven. Uskumatult suur mõlakas. Hilisem kaalumine näitas 1.23kilo. Ülo uus ahvena rekord. Kastis olnud teised ahvenad tundusid eriti punnid...

Järgnes ahvenate ja latikate togimisralli. Mõned ahvenad paadini tulid, enamus võtte tühikargamiseks jäid. Lõpuks läksid latikad all nii leili, et igal viskel pea kolm korda keegi tagus ja kõik need haakimised lõppesid tühja õhku peksmisega... Tüdinesime peagi sellestki ning liikusime mere suunas edasi.

Järgmine peatus tünni all pakkus paar togimist, kuid null kala. Ja edasi läks aina hullemaks. Kopra augu taga täiesti vaikus. Punase poi juures paar togimist. Punase maja rajoonis latikad. Koha aga ei kusagil. Lõuna juba käes, kuid paadis polnud ükski koha käinud. Trollisime tagasi. Tulutult.

Vaikselt hakkas juba meelest minema, mismoodi see kalavõtt välja näeb ja nii suundusime latikate ja suure ahvena rajooni tagasi. Saime veerand tunni jooksul võtu tunde jälle tagasi - tõsi, ilma kala nägemata - ja entusiasmi taastudes hakkasime uuesti koha otsima. Väikeste vahedega ilusa maja suunas liikudes.

Esimene ankrupaik. Ahven randist togis. Vise keskkoha poole, toks ja korraks midagi otsa jäi, kuid ära pudises. Kolmas vise lõpuks kohapoisi välja meelitas. Polnud just suur, 44cm, kuid raskel ajal ... kasti rändas... Jätku ei tulnud. Kulgesime ankrupaikade kaupa ilusa majani välja. Paar imelikku võttu, ei ühtki konkreetset toksu. Ilusast majast natuke ülespoole Ülo lõpuks ühe kohapunni ära karistas. Järgmises paigas saime kalad korraks ka elavamalt liikuma. Kõigepealt üle kilo koha, mis vahetult enne kahvamist ära pudises. Seejärel ahvenad ja lõpuks päeva esimene limatuub.

Sellega oli selles ankrupaigas pidu läbi ja otsisime edasi. Tunnike oli veel loojanguni jäänud, kui lõpuks mootoril tuurid üles ajasime ning diivani augu rajooni proovima läksime. Teises ankrupaigas korraks elu tekkis - paar togimist, lõpuks midagi korralik paariks sekundiks taha jäi, enne kui ära pudises. Ilmselt koha. Kala aga ei saanud...

Päike oli loojunud ning vaikselt koduteele ennast seadsime. Koskineni haru otsas sa Ülo lõpuks päeva toksu - loomulikult ei jäänud kala kinni. Tundub, et miski needus on Ülo poolt seekord paati kaasa veetud - aastaid oli see needus tal kuhugi kadunud, nüüd siis leidis uuesti üles:-) Kuidas muidu seletada seda, et teine paat kahepeale õhtu jooksul seitse koha välja meelitas. Neil muidugi kolme nädala jooksul välja nuhitud salakoht ka...

Ilm aga oli kokkuvõttes täitsa mõnus - polnud külm ega midagi. Värvidest kala enim huvi mootoriõli vastu näitas. Igasugused spetsiaalselt ostetud koledikud (kohumiip, neoon) kaladele huvi ei pakkunud.