Koha püügi teine päev - kuldne algus, 10. oktoober 2015

Eilne nõrk päev ei olnud entusiasmi maha tõmmanud ja nii olime järjekordselt juba üheksast peal. Teine paatkond lasi veel norinal und, kui läbi külma õhu suurele jõele siirdusime. Ilm miinuses, aga tundus natuke vähem kui eile olevat. Pilves ka.

Paadiga joonelt ilusa maja rajooni välja. Seal kõrkjate juures esimene peatus. Loomulikult vale mootoriõli otsa ja kuna voolu polnud üldse siis kergemat sorti jigipea. Paat sai pargitud randist eemale, keskvee poole ja nii sai esimene vise pea risti vooluga keritud. Poolel teel keegi togis, kuid otsa ei jäänud. Järgmine vise samasse kohta ning korralik toks ja kala taga. Pea kilone koha leidis vähem kui viie minutilise alguse järel tee kasti.

Peale fotosessiooni loopisime edasi. Paar togimist, tühihaakimised, paar latika mudistamist ja jälle tühihaakimised.  Üks haug ka sekka. Kui varsti enam elumärke polnud, siis viskepikkuse jagu edasi läksime. Siin paarimees skoori avas, viidikavärvi jigiga. Jälle mõned togisimed, mis peagi rahunesid. Järgmine viskepikkus edasi ning seal juba vaikus valitses. Kell oli 10.

Jätkasime samas tsoonis, kuid hommikune võtt (kui seda võib võtuks nimetada) oli ühel pool. Peale mõningast jigitamist lahutasime meelt trollimisega, et siis jälle mõnda aega hiljem uuesti jigiga proovida. Vahet polnud. Kala ei närinud ei üht ega teist. Egas midagi oli aeg see tsoon maha jätta. Et jälle mingigi tunnetus kätte saada kolisime latikate augule. Ja loomulikult läks siin jälle tramburai lahti. Ülo lisas oma jigile kolmiku, kuid isegi see ei aidanud neid latika togimisi resultaadiks realiseerida. Saanud veerand tunniga oma närvid korralikult tuksi keeratud pidevate tühihaakimistega oli aeg edasi liikuda.

Esialgu sada meetrit edasi, kus sain oma päeva toksu kätte. Korralik litter keset jõge forellivärvides jigi peale. Otsa ei jäänud ja uuesti võtma teda ei saanud. Kammisime veel korralikult ümbruskonna läbi ja andsime alla. Trollima. Lohistasin oma jesset kuni tünnini. Ilma võtuta. Seal jätkasime loopimist.

Kuna õli enam tokse ei andnud hakkasin värve vahetama. Kollase juures sain esimese võtu kätte. Haugitatt. Mõned ahvenad, koha ei kusagil.  Ülo hakkas juba laevapiletite varasemaks tõstmise juttu veeretama. Lõpuks otsustas närvide rahustamiseks hoopis trollimisel beauty sleepi teha. Norskamine kostis ilmselt linnani välja. Tagasi latikatsooni jõudes ajasin kaaslase üles. Kaua võib magada.


Järgmisena kammisime latika tsooni, kümne haru aluse ja ilusa maja tsooni. Kui kollase otsa panin, siis ahven togis või haug otsa kargas, teised värvid vaikisid täiesti. Samuti koha.

Päike hakkas juba loojuma ja ei miskit õhtust võttu.  Paadikaaslase landivalik läks aina kentsakamaks. Õhtul kui rooäärest korraks mingi koll haug otsa kargas ja paari sekundi pärast otsast pääses, hakkas ta juba miskeid angerjakujulisi lante loopima. Tulemuse kontekstis muidugi vahet ei olnud...

Käisime piilusime veel Mehise paadi juures ja siis istusime pimedani ilusa maja rajoonis. Paar üksikut toksu. Ülol üks kohatatt ja kõik.  Masendav. Nii kehva aastat ei mäletagi. Hämaras maha tulime.

Teine paat meelitas viis kohapunni välja, kõik sellised mõõdupiiril. Homme veel pool päeva, siis minema. Sellise võtuga pole ka mõtet siia kauemaks jäädagi.