Kahenäoline kalapüügi nädalavahetus

Et ausalt kõik ära rääkida, siis kõiges järgnevas oli süüdi oli Marko:-). Marko oli koos Martiniga eelmine laupäev Soodla peal käinud ja mõlemad nullitasid, samas kui kõrval venelased kalu välja vedasid. Nii hakati mulle nädala alguses auku pähe rääkima, et nädalavahetusel ühisreid kalavetele teha.Variandid käisid emajõest alates kuni teiste kaugete paikadeni välja. Sõelale jäi lõpuks puhtalt mugavusest Kasari. Oli ju poiste eesmärk lihtne - saada kala - ja Kasaris igasugu pisikala juba jagub.

Nii heliseski mobiil laupäeva hommikul kella kuue paiku ja teisest otsast raporteeriti Märjamaale jõudmisest. Sain vaevu kohvi joodud kui hoovi peale jeep vuras. Väljas pime, kõik normaalsed inimesed magasid... Kahele eelnimetatule seltsiks kaasas ka Ermi. Sättisin ennast koos varustusega autosse, üks sixpäkk ka igaksjuhuks ja andsin poistel valida kahe püügikoha vahel, kas palju väikest kala või koht kus võib saada suuri, kuid ka nullile jääda. Väikese kala variant jäi peale ja seega Vanamõisa alla suund sisse võetud. Üle põllu sügava peale.

Alustasime varustuse ehitamisega ja lõpuks saime kõik oma tonkad ka vette. Päike hakkas tõusma. Ermi üritas käsikaga kala meelitada, kõik teised siis esindasid robustsemaid püügiviise. Enda tonka varustasin söödatopsiga. Palju aega ei kulunud, kui Martin oma eelmise nädalavahetuse fiasko ajaloo hõlma saatis. Käte vahel särg, mis kuulu järgi pidavat tervele perele nädalaks süüa pakkuma (ei tea kas ta ajas selle kuldkalaga segamini:-)... Sellega sai pudinate püügivoor alata ja järgmiste tundide jooksul katkusime kassile särgi ja nurge. Paar ahvenat ka sekka. Suuremaid poisse nii nagu prognoositult ei tulnud.

Mingi aeg läks Marko allvoolu madala peale lanti pilduma. Veerand tundi hiljem kõne, küsimusega haugi alammõõdu suuruse kohta. Kuuldes vastust, toimus teises otsas nohisedes mingi katse mõõtmine, mis oli andnud tulemuse -"no nii peaaegu täpne"... Pool tundi hiljem koos asitõendist fotoga tagasi tulles selgus, et ikka ei olnud peaaegu täis tulnud see mõõt. Haugipoiss oli vette tagasi saadetud.

Igaljuhul hakkas meil Ermiga nendest särgede tirimisest lõuna paiku kopp ette tulema ja pakkusin seepeale välja plaani, minna vimba proovima. Samal ajal teised haugi oleksid lantinud. Plaan küps, asjad autosse ja teele. Käisime vahepeale majast läbi ja võtsime pisut kangemat kraami külmkapist kaasa, naine vaatas küll kahtlase näoga...Hommikul autosse kaasa haaratud sixpäkk oli leidnud üsna kiirelt oma lõpu ja kuna see lahja kraam tõi ainult väikeseid kalu, siisotsustasime panuseid tõsta ja lisasime kraade... Kiskus väga kalapüük venemaa moodi minevat...

Lõpuks minu tavalisele vimmasirgele jõudnud, söötsin koha sisse ja samal ajal karistasime pooliku koos kuivatatud vimmaga ära. Selle söömaajaga jõudis alla särjeparv ning alustasime õngitsemist. Tunnike särgi meelitatud ja jõudnud arusaamisele, et vimba alla ei olnud õnnestunud meelitada vahetasime uuesti püügipaika. Sirge keskelt, sirge lõppu. Sügavalt madala peale.

Uuesti sissesöötmine ja uuesti särjed all. Ilmselt polnud meile midagi muud lihtsalt ette nähtud selleks päevaks. Vähemalt oli meil Ermiga tegevust. Teised aga... tegid tiiru allavoolu ja loopisid lanti. Tulemuseks miinus üks ritv. Martini kasuks (õigemini siis kahjuks). Õhtu lähenes vääramatult ning enne hämarat korjasime oma prügimäe kokku ja lasime pimeduse lähenenedes minekut.

Selleks, et laupäevast "kalapüük venemoodi" karma võlga pisut leevendada sai pühapäevaks võetud ette vähe korralikum käik. Mere äärde. Punast otsima. Poiss läks lõunaks matemaatika olümpiaadile ja mulle anti õhtuni linnaluba. Asendasin selle mereloaga ja kell kaheks vurasin idarannikul mereäärde. Veel eile hommikul oli üle eesti maru käinud ja seetõttu otsisin paiku, mis sellest marust rohkem kalda varju olid jäänud. Esimeses valitud kohas kenasti enamvähem selge vesi. Lebra vees hõljumas polnud ja ka läbipaistvus oli ok. Ja nii uskumatu kui see ka polnud, olin täiesti üksi rannas - ma veel kahtlustasin, et ilusa ilma puhul on ranna peale inimekett punase püüdjatest kokku saanud.  Hehh...kand ja varvas oma tuttavate karideni.


...Ahjaa see kalapilt ei ole tänasega kuidagi seotud - see sai ainult Mehise õrritamiseks siia pandud. Nüüd kus ta selle pildi peale tagasisõidu pileti soomest eestisse ära ostis, läheks tegelike juhtumite juurde tagasi:-)...

Ilm pilves. Päike vaikselt aegajalt luuramas. Tuul edelast ja üsna mõõdukas. Õhtu edenes keeras veel vunki juurde. Sättisin oma hõbedase toby otsa ja kammisin kaks neeme ja nende vahelise ala läbi. Ei midagi. Otustasin laiskusest lähtuvalt valida edaspidiseks taktika - kala otsib mind, mitte mina teda ja istutasin ennast ühele kivile tunnikeseks paigale. Mängitasin erinevaid variante landikarbist läbi, ilma ühegi tulemuseta. Kui tuul juba lõpuks kõrvus liiga tugevalt vilistama hakkas,  otsustasin oma kivist loobuda ja  veel korra neemed läbi katsuda. Tulemus hämmastavalt sama, mis eelmine kord...

Kuna kalapüügi igipõline tarkus ütleb seda, et mujal on alati parem, otsustasin kella viie paiku lõpuks mujale minna... Paarkümmend minutit sõitu ja seekord kaldapealne, kuhu tuul ei ulatunud. Vesi siin aga oluliselt sogasem. Tatsasin oma vanasse lemmikkohta...  ja seal võrk ees. Vandudes tagasi tulin.

Kammisin siis ülejäänud parimad palad läbi. Korra keegi nagu togis või olid need pikast loopimisest hoopis luulud... kala ei näinud ja ei saanud. Päris pimeda eel oleks veel peaaegu lemmiklandist ka ilma jäänud. Oli teine nii kaugel kinni, kuhu järgi minna poleks saanud. Välja venitamine lõppes konkus sirgeks tõmbamisega ja lant sai päästetud. Kella seitsmest tulin tulema. Rampväsinult. Nulliga. Parafraseerides klassikuid - ilmselt oli täna veel natuke vara merika jaoks ja homme on juba liiga hilja...

Järgmine peatus saab olema Soome. Koha jigitama. Püügiisu üsna suur juba...