Vigala jõel, sügise vimba otsimas, 27. september 2015

See aasta ei saa kuidagi sügisest kalapüügituuri üles, kord pole tahtmist minna, siis pole ilma. Soome minekuks pole ka aega olnud... Laupäev, kui õhtuks lõpuks maale jõudsime, oli kalale juba natuke hilja minna. Lisaks oli kurgus miski asi kraapima hakkanud - ilmselt korjasin tööjuures kelleltki mingi viiruse üles. Saunas olin nõnda lötsa, et peale kolmandat kerget leili kuulutasin saunaõhtu lõppenuks. Õhtu passisime majas peeruvalgel, kuna elekter astus kuhugi suunas minema. Kentsakas laupäev juhtus olema...

Oli kuidas oli, pühapäeva hommikul peale kümmet silmi lahti lüües ja pilku aknast välja visates oli koheselt selge - täna tuleb minna. Nii kena päike ja viisteist kraadi sooja ka veel otsa, mõnusamat sügisilma annab soovida. Tuul küll põhja suunast puhumas, kuid tundus teine üsna nõrgake. Ei seganud ka kehv enesetunne ja valutav kurk, peale hommikukohvisid sättisin ennast poole kahteistkümne paiku minekule.

Suund oma suviste vimmakohtade poole. Kaasa sai veditud mingi poolik pakk karbi sööta. Putru seekord keetma ei hakanudki - niikuinii ei ole vimba jões... Sirge täiesti inimtühi, valisin püügipaigaks alumise, pisut madalama ala. Kui maja juures tundus tuul pea olematu, siis jõeääres puhus ta üle suure välu üsna mõnuga. Õnneks jõekallas varjas suure osa ära, vaid harva keeras veepeale pisukest lainevirvendust. Jõgi eelmise korraga võrreldes pea paarkümmend senti madalam. Vool selle võrra vaiksem. Sööt sisse ja kärbsevastsetega varustatud kirptirk teele.

Sain vaevu püüdma hakata, kui veepinnale esimesed piisad langesid. Esialgu üsna hõredalt, kuid peagi läks pisut tihedamaks. Säh sulle ilusat ilma ... läksin autosse jope järgi. Kümme minti kerget sadu ja pilv kulges üle jõe minema. Kogu järgnev paartunnike jätkuski jope selga - jope seljast mänguga. Vihma küll enam ei tulnud, kuid kui pilved päikese varjutasid kiskus viluks ning päikese käes jälle palavaks...

Vihmapiiskade lahkudes tuli särjeparv söödalõhnade peale alla ja peagi läks togimiseks. Peagi ka esimesed kassikalad sumbas. Võtt aga na niru ja vimmast ei lõhnagi. Tüdinesin peagi särjepunnide nokkimisest ja otsustasin kõrgust vahetada. Kirp kümme senti põhjast kõrgemale. Tundus, et punnidele see muutus ei istunud ja mõni tiir sai ilma võtuta korki leotatud. Siis aga pisut suurem särg kallale tuli ja peagi pudinate triangel edasi läks.

Võtt aga selline eriti valiv. Niikui kärbsevasted oma "best before" välimuse kaotasid, ei pakkunud need ka kellelegi huvi. Sama lugu ka siis kui konksu välja jätsid. Pannes aga värske kraami uuesti otsa, oli keegi kohe kallal. Mõnda aega särjekeste poolt kiustatud sain lõpuks ühe konkreetsema võtu. Esmalt kork poolde vette ja sealt peale mõttepausi sujuvalt see vee alla vajuma hakkas. Haakimine ja keegi korralikum poiss sai konksuga korraks moka pihta. Ilmselt ehmatas see liigutus suurema kala ka minema, sest järg kuulus jätkuvalt särgedele...

Panin veel kõrgemale korgi, nii viisteist senti põhjast. Võtte veel vähem, kuid pisut konkreetsemad. Kolmveerand kahe paiku sai peibutussööt lõpuks otsa ja otsustasin teha viimased viis minutit. Hetk hiljem järgnes korralik sujuv korgivajumine ja seekord haakimise järel juba midagi kopsakamat otsa jäi.

Ritv paindes, kala põhja kohal tiirutamas. Tükk aega veealust madistamist, enne kui midagi valget pinnas ennast lõpuks näitas. Kena suur vimb. Võitlusvaimu täis madistas veel mõnda aega, enne kui alla andis - ja kiire liigutusega ta välja tõstsin. Kudemisest kaotatud rasv oli kalal suve jooksul kenasti taastatud. Silmajärgi pea seitmesajane poiss tundus olevat. Sihukesi talvel mõnus jää pealt tõmmata. Lasin kala vette tagasi oma toimetusi edasi ajama...

No kui juba vimb võttis, võin ju veel veerand tundi olla ning saatsin uuesti korgi teele. Kahju, et sööta enam polnud... Esimene tiir vaikus. Teine tiir särg. Kolmas tiir, korgi rahulik vajumine ja ... jälle kellelegi pikki lõugu konksuga tõmbasin. Ilmselgelt oli liiga kärsitu haakimine. Ja jälle suurem kala alt kadus ning särjed territooriumi vallutasid. Pool tundi madistasin nendega, siis tüdinesin ja lahkusin. Seened tahtsivad vaatamist ning kassidele kala enam kui küll.

Seentega aga... no pannipeale mõned kukekad ikka sai, kuid midagi rõõmustavat ei leidnud. Hiljem Tõnni metsast ka läbi läksime, kuusekaid pole, esimesed lehterkukeseened aga juba tekkimas.

PS! Mehis soome paariks nädalaks kohapüüki õppima läks, mingeid nilbakaid seal tirib. Las harjutab pisut kätt, paari nädala pärast lähen ja näitan, kuidas see asi tegelikult käib:-)