Vigala jõel septembri vimba otsimas, 13. september 2015

Suvi oli vimma mõttes üsna kesine - aeg-ajalt teda tuli, kuid tundus, et kala on jões ikka eelmiste aastatega võrreldes vähem ja saagid seetõttu ka kehvemad. Septembris pole eelmistel aastatel vimb enam aktiivne olnud ja tavaliselt olen ma selleks ajaks käsikaga vimmapüügist juba loobunud, kuid suvel sai samal sirgel Reinuga räägitud ja too väitis, et temal eelmisel aastal veel novembris kümnene seeria õnnestus teha ... nii tekkis huvi, et kas äkki see sügis midagi mulle ka tiksub.

Laiskvorstina sai jõe äärde ennast alles kella üheteistkümneks lohistatud. Ilm üsna suvine - pea kakskümmend soojakraadi. Tugev kagutuul puhus aga soojatunde kiiresti kehast välja, nii istusin kogu püügiaja paksu talvekampsuniga. Sööda segamine läks sedapuhku totaalselt aia taha. Liiga palju putru ja kogu koogelmoogel sai selline liimjas klimbi laadne kogum. Egas midagi pole teha, on mis on, paremat polnud kusagilt enam võtta. Kuna sirge oli inimtühi sättisin ennast selle alumisse otsa, madala ääre peale ja lajatasin söödatükid (no pallid oleks selge liialdus) sisse.

Lihtkäsikas töökorda. Kärbsetopsi  avades ootas ees järgmine halb üllatus - värske ja surnud kärbes olid segamini topsi pandud. Aitähh teile Bobo, viimane kord kui teilt sööta ostan. Otsisin elusamaid vastseid laipade seast välja ja toppisin roheka kirbu otsa. Sügavus paika ja sööt põhjakohale triivima.

Tuul puhus piki jõge ja lihtkäsikaga püük oli tõeliselt keeruline.  Tuul ja vool andsid korgile paraja hoo sisse; pidurdamisega püük oli keeruline, sest ridvaots õõtsus nii, et kui pidurdamist proovisid, siis kork käis tuulehoogude mõjul pidevalt vee alla. Iga vise vastu tuult oli selline tunne, et nüüd ritv murdub... Hea et ei olnud kergemat ja kallimat kaigast kaasa võtnud, see ei oleks sellele valule kindlasti vastu pidanud.

Kaua oodata polnud vaja, peagi särjeparv alla tuli ja kärbsevastsete punti nökerdama kukkus.  Pool tunnikest nökerdasid, mõni ka agaramalt ründas ning kassikala sai vaikselt sumpa saadetud.  Mingi hetk järjekordset särge välja lohistades keeras kuppude tagant rohekas selg veepinnale ja järgmisel hetkel haarasid haugi hambad särje sabast kinni. Saak käes loomulikult põhja minema. Järgnes jojo, mis päädis sellega, et kui haugi teisel korral veepinnale sain, siis sai vana aru, et jõud ei käi üle ning lasi särje lahti. Too oli sabapoolelt kui fileeritud, mõlemalt poolelt.

Kogu see triangel ajas särjeparve alt ära ning edasi valitses mõnda aega vee all vaikus. Tunnike hiljem oli selge, et vimba ma selle käkerdatud söödaga alla polnud meelitanud. Aeg-ajalt mõni julgem särg käis alt läbi, kuid korralikumat kala polnud märgata. Käisin vahelduseks põõsa all sügavama peal proovimas. Paarkümmend minutit sealset korgileotust ja null võttu.

Tagasi vana koha peale tulles jätkus kõik vanas rütmis. Kella üheks olin tuulega võitlemisest lõplikult tüdinenud ja läksin seenele ära. See oli märksa produktiivsem tegevus - kuigi mu vanas kohas oli keegi puhta töö teinud, avastasin peale mõningast jalavaeva mõnusa uue koha ja korjasin ämbri kukekaid täis. Mütsi ka veel takkapihta. Elagu korilus!