Margus hakkas juba suve keskpaigas rääkima, kuidas nemad Tamuriga Nõuni peal linaskeid katkuvad. Ikka kilo ja pluss kalad ning loomulikult kümne kaupa. No teadagi see Lõuna- Eesti meeste jutt - usud poolt, saad veel poolega petta:-) Aga huvi igal juhul tekkis ning selle aasta varasügisene reis sai ette võetud just linaskite peale mõeldes. Lisaks Margus suuremeelselt kolm päeva korralikult kohta söötis.Reede õhtul juba pimedas sai lõpuks kohale jõutud. Ees ootas mõnus suitsusaun, kus Jaanusega oma 5-6 leili välja võtsime, enne kui sealt tulema saime. Jube mõnus oli. Õine lõkkeäärne melu kestis kella poole kaheni, enne kui pikali keerasin. Vladiga sai kokku lepitud, et kell viis on äratus, et siis varavalges sissesöödetud kohtadele asuda. Ta õhtul paar väikest linaskit ja kolm latikapoega sealt juba välja oli meelitanud, nii et lootus hommikuks päri suureks paisus.
Väljas muidugi kottpime. Pilves. Koiduvalgusest polnud veel lõhnagi. Molutasime veerand tunnikest lõkke ääres ja siis sättisime asjad paati. Nii kui paat Nõuni kaldalt vette sai lükatud kukkus sadama. Ja päris korralikult. No mida ilm, see nüüd küll linaskile hea ei saa olla, käis peast läbi. Õnneks kaua ei kallanud, peagi vihm lõppes ning tuule üles võttis.
Paat pargitud, pani Vladi oma õnge sisse. Ma jäin veel passima - nii pime oli, et korki ei näe. Vladi valguspulgaga varustatud kork paistis kenasti silma, minu oma oleks selles pimedas silmale küll nähtamatu olnud. Veerand tundi hiljem olin minagi valmis võitluseks libedate punasilmadega. Alustasin maisiga. Ja kohe läks pudinate poolt nökerdamiseks. Veerand tundi hiljem esimene korralikum võtt ning peale mõningast võitlus esimene linaskipoiss paadis.Vladi pommitas ohtralt sööta juurde, vahetas sööta, kolides kärbsevastsetele peale üle ja võlus oma esimese linaski välja. Tundus, et hakkab nagu looma ... aga tutkit. Edasi vaid väikesed pudinad närisid. Tuul keeras aina rohkem tuure juurde. Mingi aeg vahetasin maisi samuti kärbsevastsete vastus ja liitusin väikekalade narrimisaktsiooniga.
Kella kaheksa paiku tegime järgmise duubli, mina pisikese, Vladi allakilose linaskipoisi. Mingi hetk paadikaaslasel korraga jälle ritv lookas. Natuke aega hiljem kala pinnas ennast näitas ja siis korraga saak oluliselt väiksemaks muutus - haug oli haaranud särje ja selle siis veepinnale venitatult suust välja sülitanud. Sain mingi aeg veel ühe korraliku võtu ning keegi korralik sai haakimisel konksuga vastu mokka. Aga otsa ei jäänud. Varsti lõpetas ka väike kala oma hommikuse närimise ja peale tunnist pea ühegi võtuta molutamist andsime alla. Kell kümme tulime kaldale ära. Ilmamuutus oli kaladel karbi kinni pannud ja kilosed linaskid jäid meist sinna Nõuni järve edasi elama. Saak oli niru, kuid meistri õngitsemisklassi oli nauditav jälgida olnud.
Kaldale saanud ja surnud tagumiku ellu äratanud, kibelesin peagi karbitiigile.Veel sadas, kuid taamal juba päike piilus, kui ennast tiigi tagumises nurgas sisse seadsin. Karbisööt vette. Õng maisiga samasse kohta. Kõrvale panin tonkaridva, millelt tina ja lipsud maha võtsin, liini lõppu konksu sidusin ja selle ümber parajalt suure pirnikujulise saiakuulikese ehitasin. Konks oli natuke väikesevõitu - suuremad maha olid jäänud - kuid lootsin, et ajab asja ära. Saiakuulike kuue meetri kaugusele kaldast, liin lõdvaks ja loog rullilt maha. Isa kunagi sellise püügiviisiga kodukoha järvekeses korralikke karpe välja meelitas...
Uuesti keset padukat saiakuulike otsa veeretatud ning viis minutit hiljem tonka ridval tamiil vaikselt õõtsuma hakkas - paarkümmend sentimeetit eemale ja siis lõdvaks tagasi. Kolm korda niimoodi õõtsutatud otsustasin järgmise tõmbe peale ära haakida ...ja jälle sain endale tühja konksu. Krt nr 2... Võtu järgi arvaks, et see vist pigem linask kui karp oli olnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar