Ega siis viimasel päeval saa kaua magada, tuleb võtta mis võtta annab ja nii sirutasin juba seitsme paiku jalad teki alt välja. Teised pereliikmed lasid mõnuga und kui mina juba tipa-tapa kaldaveerelt alla astusin. Jõgi paksu udu sees, tuul täiesti nullis, kaksteist kraadi sooja. Naabrimehed oma paadi juures juba ees askeldamas. Mis ime valemiga nad alati viis minutit enne mind jõuavad?Jutud vesteldud lasin neil jälle ees minna. Sedapuhku läksid nad Tupo jõe suudme poole, mistõttu olin sunnitud aja natukeseks maha võtma, et veerand tundi hiljem samasse kohta minnes neile selga ei sõidaks. Vahtisin udus tegutsevat lennukameest ja lugesin mõttes sekundeid. Jõgi oli paksu udu sees, tuul täiesti nullis, kaksteist kraadi sooja. Ideaalne ilm. Kümme minutit täis, ei kannatanud rohkem oodata ja vurasin läbi udu teistele järgi. Nood oli paadiga jõe keskkoha vallutanud, sättisin enda oma seetõttu rohkem kalda poole. Vahet oli piisavalt, et püüki alustada.
"Rindele" läksid parima pojad - lillakas hejo, saksa toonides edi, punane edi ja saksa värvides jässe. Esimene laskumine sai sätitud ikka tittilohi kivi peale. Vaikselt lähenedes oli kõik justkui õige, landid vajusid täpselt sinna, kuhu pidid ja kiirust polnud ka liialt palju. Aga keegi ei löönud. Mis mõttes, käis peast läbi. Sellest oli juba kujunenud justkui igahommikune külmkapi avamine - lähed, teed ukse lahti, võtad kala välja. Ja nüüd külmkapp niimoodi tühi ...
Kratsisin kukalt ja peale kiire vooluga ala lõppu kerisin ridvad kokku tagasi. Ei, peab ikka veel korra proovima. Kuna ülenaabri mehi polnud ka vahepeal jõe peale vuranud, oli plats minu päralt. Tegin täpselt sama trassi. Jälle kõik ilusti, nii täpselt sinna läksid landid kuhu pidid. Kivi lähenes, lähenes ... ja siis sain aru, et õige koht on möödas. Tegin nördinult pausi, nii meetri jagu vajus paat ilma sõudmata ja kellegi närv vee all ei pidanud vastu - jässe ritv pani mõnusalt võnkuma. Kiirelt paadile hoogu juurde, pööre jõe keskkoha poole ning mõnus kärr. Ja peagi järjekordne tittilohi küünlaid õhus viskas.
Pildid tehtud, paarikilone kala jõkke tagasi lastud, läksin kolmandale katsele. See möödus tulutult nagu esimenegi ja uuesti proovima enam minna ei viitsinud. Võtsin oma edasiseks hommikuseks trassiks edapuhku soome kalda. Kärestike järel keskele ja sealt kuni paatide sisselaskmise kohani. Hüppeid ei näinud. Kalu ka mitte. Vaikselt oli ka udu ära kadunud, kuid kerge pilvisus veel jäänud. Valgust õhus aga oluliselt rohkem, kui hommikul. Kell 11 tulin maha.
Hommikusöögiga ühel pool, läksin kella ühe paiku randa uuele katsele. Väljas vahepeal päike välja tulnud, temperatuur mitu kraadi soojemaks läinud ja kerge lõuna tuuleke peale tulnud. Võtsin täpselt sama trassi läbi, mis hommikul. Tittilohi kivi ka igaksjuhuks kaks korda... ja tulin tühjade kätega kella kolme paiku uuesti maha.
Õhtu poole kuue paiku sai siis viimast võimalust kasutama mindud. Landivalikus tegin ühe muudatuse, punane edi sai vahetatud kollase edi vastu. Teised landid jäid samaks. Putuka asemel panin harjustele väikese mikrovobleri. Ilm oli vahepeal veel palavamaks kiskunud, tirisin sellest üle olemiseks külmakastiga õlut paati kaasa.
Alustasin jälle tittilohi kivi juurest. Ka seekord ei tulnud sealt midagi. Imelikul kombel on kõik neli selle kivi lõhepoissi tulnud hommikuse pilves/uduse ilmaga, kui nähtavus niru. Kas pole teda päeval seal, või olen ma liialt kärarikas, et päeval võtta? Landid olen küll valges natuke kaugemale kui hämaras lasknud, kuid ka sellest pole tolku olnud. Tupo jõe suue seljataha jäetud võtsin Iivika kivi esise -sealt olid ülenaabrid eile jõhtu 4.5 kilose välja võlunud - seejärel saare tagune. Kuna tuul oli korralik, siis kulgesin ikka eriti aeglaselt, ei jäänud vist ühtegi kivikest jõe põhja, millest lant poleks üle käinud. Peale põhjarohu ei õnnestunud sealt midagi välja võluda.
Kuna tegemist pidi olema ikkagi viimase selle aasta triiviga, siis järgnesid kõik lemmikkohad. Pumba auk, kärestik paremalt poolt, suure kivi esine, viimase kärestiku järel vaiksesse vette ja soome kalda kivid. Viimase kärestiku peal, suurest voolust, kargas esmalt harjuse õnge otsa kena harjus ja seejärel teine saksa värvides edi otsa. Nii manööverdasin paadi kuidagi vaiksesse vette ja ettevaatlikult toimetades sain mõlemad nii välja, et ükski liin sassi ei läinud. Olles endaga ülimalt rahul võtsin järgmisena kõik eelmise aasta head kohad läbi - Rasmuse kivi, suure lõhe ala, enda kivi...Vesi oli nende päevadega nii madalaks langenud, et kogu see sõudmine vastutuules kulges eriti vaevaliselt. Ja edutult. Minu oli veest juba pea nelikümmend sentimeetrit väljas - selle järel plaanisin lõpetada püügipäeva vaikses sügavas vees õlut libistades. Landid olid kivi esise juba üle käinud, tegin pausi, et landid vajuksid kivi taha ja keerasin seejärel kergelt eemale. Ja hoppaa kollase edi ritv vajus. Mul hoog juba kergelt sees ja kärr oli kõrvadele meeldivalt pikk. Lõhe?
Landid ja tamiilid kuidagi korda seatud olin juba vaikse ala peal ja nii viskasin selle rahulikus voolus kulgemise plaanid üle parda. Läksin tagasi kärestikule ja võtsin viimase pooltunnikesega selle korralikult aerutades läbi. Tulutult. Pole see aasta veel kolle siin piisavalt, et neid ära võluda suudaks.
Pakkisin ridvad kokku ja võtsin paadil mootoriga suuna kodu poole. Päike oli loojunud, kell oli pealt poolt kümmet, asjad vajasid pakkimist, et hommikul vara lõuna suunas minema hakata. Teised paadid olid kõik allpool kodukohta oma asju ajamas ja mul hakkas sees vaikselt "kügelema". No teen veel viis minutit, küll jõub pakkida. Pikalt veenda polnud vaja, sest kedagi paadis vastu vaidlemas polnud, ja läksingi õhtuhämaruses tittilohi kivi proovima. See ju ainult 10 minutit aega võtab, ja kui sealt ei tule, siis minema. Plaan koos sõitsin Tupo jõe suudmesse...Väljas juba minusuguse kanapimeda jaoks piisavalt hall ja tume, aga kuidagi sain landid siiski vette. Nii palju silmad ikka seletasid, et õige trassi üles leidsin ja landid kenasti kivi suunas võbelesid. Vaikselt. Tasa. Ära tee müra, pomisesin mõtetes ...Kõik läks täpselt nii nagu peab, silmad olid ridvapitsides kinni ja kohe pidi üks neist neljast jõuga alla rebitama ... paat vajus, pinge kasvas ja kui ma aru sain, et midagi ei juhtu, tegin veel viimases hädas pausi ... ei aidanud seegi. Mnjah, pole vist minu aasta.
Rabasin aerud kätte ja asusin jõuga üle jõe mökki poole sõudma. Metsa oli see viimase hetke plaan läinud, nüüd vaja koju saada. Vool selles lõigus väga kiire ja nii pidin ikka kogu jõust risti üle jõe aerutama, et mitte õigest kohast mööda vajuda. Ei tahtnud mootori kasutamisega sellise pimedusega sellel lõigul enam mitte riskida. Ridvad olid suurest kiirusest korralikult paindes ja kuna püük oli juba sisuliselt lõppenud, siis mind eriti ei huvitanud ka kas need landid tulevad vee peal või vee all... Peaasi oli teise kaldasse jõuda...
Poolele jõele jõudnud, pilk kalda suunas ei uskunud ma oma kõrvu, kui õhtuvidevikus järsku korralik kärr lahti läks. Kollase edi vobleriga varustatud ritv oli vastu vett ja sidur laulis mõnuga. Misasja, kivisse panin? Aga ritv pani ebaühtlaselt vetruma ja järgmisel hetkel alustas järjekordne tittilohi õhutantsu. Täis üllatust, toimetasin teised landid veest välja, natuke võitlust paadi juures ja tõstsin kala paati. Poolteise kilone, lõhepoiss. Võtsin ta lohutuseks ära. Selle kohta võiks vist küll öelda, et pime kana leidis tera:-) Polnud ma enne sellest kohast kala saanud ja ka võttu mitte, lisaks kuidas ta neile kihutavatele lantidele järgi sai... Üks suur koba on selle asja nimi.Sellega oli õhtu ja selle aasta Lappi reisiga ühel pool. Kodu ootas.
PS! Oi kui pikk jutt sai laevasõidu ajal kirja pandud:-)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar