Tornio jõel, 21. august 2015

Eelviimane päev ajasin voodist välja kell kaheksa. Väljas pilves ilm – tohoo hullu, kus siis päike – kuid udu polnud. Kõmpisin unesegaste silmadega jõe äärde. Kui tavaliselt hommikud minu päralt, siis nüüd naabrid juba askeldasid. Rääkisime eelmise päeva muljeid. Neil kollase maja all 12-13 kilone olla kolm korda tamiilide juures selga näidanud, kuid võtma ei saanud. Keskid võõrad olid sirge peal ikka alla kümnese kala välja võlunud.

Sättisin oma landid valmis (lilla hejo, saksa edi, punane edi, saksa jässe) ja lasin viisakalt naabrid enne minema. Nood panid hoobilt mootoriga allavoolu sirge peale ajama. Ma sõitsin Tupo jõe auku proovima.  Vesi kukub iga päevaga ja aina keerulisemaks tundub sõitmine minevat. Uuel lõigul ei tunne eriti ohtlikke kohti ka, nii töristasin igaks juhuks poole gaasiga.

Landid sees läks aerutamiseks. Tulin jälle täitsa otse, kuniks oma kivi nägin ja selle järgi marsuuti korrigeerisin. Vaikselt vajusin kivile lähemale, mõttes käis reliikvia tsitaat  „viis hobuse pikkust, neli hobuse pikkust, no mida sa ootad“ läbi, kui samal hetkel vajutati vasakult teine ritv alla. Mulle on alati rohkem meeldinud need võtud, mis keskmistel ritvadel. Tunduvad kuidagi jõhkramad ja pidevalt tekib mulje, et ridva ots peksab kohe vastu vett. Ime et ritv torust välja ei lenda…

Aju veel magas, käed reageerisid intstiktiivselt. Kärr sees tõmbasin hooga keskjõe poole, kui mõne sekundi pärast lõhe hüppeid tegema hakkas. Selge jälle üks neist väikestest isastest. Sain teised ridvad rahulikult välja. Natuke kala jändamist ja paadis ta oli. Ei ikka tagasi vaja lasta, pole mõtet nii vara päeva lõppenuks lugeda. Kala (nii paari kilone, isane) pääses vette oma tegevusi tegema. Seekord oli lõhe väljameelitajaks saksa värvides edi.

Uuele tiirule samasse kohta tagasi. Teist kala selle kivi juures seekord polnud. Edasi keskvett pidi rootsi saare taha, soome randa, kärestikest keskpoolelt ja viimase kärestiku kõrval oleva augu peale. Kammisin seda läbi ja olin parasjagu jõudnud augu lõpuossa, kui mõne meetri kaugusel lantidest, madala ääre peal tegi korraliku hüppe nii kümne kilone tume must lõhe. Mis see siis oli? Hommikune õhuvann. Sõudsin kohapeal pea veerand tundi, kuid võtma teda meelitada ei suutnud. Lõunast panin pillid kokku.

Kuna ilm oli pilves, siis otsustasin peale söögipausi uuesti peale minna. Käisin veel bensu järel … ja kui jõele lõpuks peale kahte jõudsin, oli väljas juba lõõskav päike. Võtsin samade lantidega hommikuse trassi veel läbi ja andsin siis järele mõttele, et vaja ikka sirgel oleva sügava peale ka piiluma minna. Kammisin siis teiste seltsis seda igavat ja vaikset lõiku. Midagi huvitavat ei juhtunud, õlu libises hästi. Tiksusin kuni srge lõpuni, kuuldes ja nähes selle kahe tunni jooksul vaid kolme kala. Igav. Tulin tulema.

Õhtu eel läksin veel ühele tiirule. Tupo jõe suudmest rootsi rannikut pidi alla. Landid võnklesid üksinduses, vaid üks harjus korra huvi tundis. Lõhet ei näinud, võtte ka polnud. Päikeseloojang see eest oli võrratu. Nagu ikka siin suvel.