Tornio jõel, 15. august 2015

Reede õhtune sõit Oulu, kus hotell kinni oli pandud, kujunes pikaks ja venivaks. Helsinkist otsustasid ilmselt kõik inimesed nädalavahetuseks maale minna ja nii moodustusid kohutavad ummikud. Saja kilomeetri läbimiseks Lahtini kulus 2.5 tundi. Vahepeal seisid autod keset kiirteed lihtsalt paigal. Peale Lahtit läks olukord lahedamaks ja nii jõudsime Oulu ikka sama päeva sees lõpuks kohale. Hotellis sai silmanurgast vaadatud A- rühma pikka filmi enne kui silm looja läks...

Viimane kolmsada kilti Väylänpääle läks hommikul juba kiiremini ja nii olime päeval kella ühe paiku juba kohal. Peremehe sõnul kala tuleb ja nagu ei tule ka - Juhal pea igapäev kala käes, samas Ismo lahkus peale kahte nädalat lõheta. Rootsi suure männi all pidavat hirmus koll elama - Tarmol olla see otsas olnud, istutas ennast põhja peale ning keeldus üles kerkimast. Ja kui lõpuks tõusis, tegi vihaga sellise sööstu, et tamiil katkes ...Värvidest saksa lipu toonid pidavat jälle moes olema; ka EDI samasugune analoog olla kala toonud. Pikaks jutuks aega polnud, hirmus kihk oli peale minna.

Tunnike hiljem asjad kõik koos ja jõele. Vesi kõrgem kui juuli kuise saabumise ajal. Rootsi saar täiesti vee all. Sättisin avasõiduks rindejoonele saksa lipu värvides jässe,  puna musta lilli, punase edi ja oranzika wäyla. Lõunane jahe ja kõle (temperatuur saabudes vaid 12 kraadi näitas, kui me lõunamaiste inimeste lühikeses suvevormis Pello poodi sisse marssisime; samal ajal kohalikud talvevarustuses kärudega ringi kolistasid) ilm oli vahpeal paar kraadi soojemaks läinud ja pilvede sisse hakkasid esimesed päikeseaugud tekkima.

Esimeseks triiviks planeerisin rootsi saare aluse, siis risti üle jõe ja kärestike juurest soome rannna äärt pidi edasi. Lükkasin paadi lahti ja sättisin ridvad paika. Kaheksa päeva aega sõuda, meeleolu ülev, kiiret pole. Esimeste triivide aeg ei pakitse ka tunne, et kala ei saa. Lootus ja usk on enamasti siis nii kõrge, et kõik tundub võimalik. Otsustasin, et üle pingutama ei hakka ja tegin kohe õlle lahti.

Esimene kala näitas ennast kaks korda rootsi suurest männist edasi oleva kivi juures. Kerkis kaks korda rahulikult vees välja kui delfiin, ühe ja sama koha peal. Ei tundunud just hiiglane, nii 6-7 kilone vast. Kammisin kala näitamise koha kaks korda tulutult läbi. Teine kala käis korra pinnas kivist natuke allavoolu. Ka tema vaikis.

Risti jõge ületades otustasid harjused peao püsti panna. Kolm võttu, kolm kala, kahjuks kõik alla mõõdu. Pumba augu juures kontrollisin landid üle ja vajusin teisest kärestikust rannapoolelt mööda. Viimase kärestiku järel uuesti soome ranna äärde ja enda kivi lähedal nägin ka kolmanda lõhe ära.

Tiiru lõpetasin nagu ikka paatide sisselaskmise paiga juures. Sõitsin siis hooga Jaanuse majani tagasi ja otsustasin seal lilli poppeli vastu ümber vahetada. Kui kalda ääres ennast püsti vedasin oli tükk tegu, et sirgeks saada. Huvitav, selg kangeks jäänud või, käis peast läbi. Vahetasin kiirelt landi ja sättisin ennast uuesti püüdma. Sedapuhku soome rannaäärt pidi kulgedes. Mida aeg edasi seda rohkem hakkas aerutamise ajal selg tundma andma ja lõpuks lõi valu ka paremasse külge. Otsustasin maha ära tulla.

Järgmine seljasirutus rannas võttis juba korraliku valugrimassi näole. Paadi sain vaevaga veest välja ja komberdasin üliaeglases tempos kuidagi majani ära. Majas vajusin pikali ja püsti enam ei saanudki. Ilmselt olin selja kusagil (kus kurat?) ära tõmmanud või siis Pellos tuul läbi tõmmanud. Igaljuhul olen nüüd ristselliti pikali maas ja tundub et püüginädal on enne lõppenud kui see alatigi jõudis.

Tuju on miinuses. Masendav.