Tornio jõel, siil udus, 18. august 2015

Hommikul kell pool kaheksa lõin silmad lahti - väljas paks paks udu. Jõest oli vaid kaldaäär silmale märgata. Kase lehed olid kui tardunud paigal, täiesti tuuletu. Tegin kiire kohvi, panin soojemalt riide (10 kraadi vaid sooja) ja marssisin uljal sammul jõe äärde. Kuna võitvas teamis teatavasti muudatusi ei tehta jäi landivalik samaks mis eile. Ning ka trassi valisin sama.

Landid sees hakkasin silmanurgast otsima, kus see rootsi saar siis on. Jõe keskel oli paat kui vati sees, kumbagi kallast polnud näha. Nii juhtuski, et praktiliselt põrutasin saarele otsa - ilmus teine ei kusagilt kui võlu väel. Sain enne madalat hoo siiski maha ja manööverdasin saaretagust läbi kammima. Vaikselt hakkas päike tugevamalt läbi udu särama ja nähtavus paranes.

Esimene lõhe käis pinnas sealsamas kus laupäeval nägin. Suurus tundus ka samasse kanti jäävat, ilmselt sama kala. Teine tegi katse hammustada tükikest päikesest - hüpe oli ilus ja kõrge, maandumine stiilne plärtsakas. Kuna see kala oli kusagil jõe keskpaigas, mille positsioneerimisega oleksin selgelt hätta jäänud, keskendusin esimese kala paiga läbi kammimisele. Esimene tiir seal paigas, tõmbasin paadi vooluga samale sirgele, vaatasin korraks selja taha, et veealuse kari järgi aru saada kas olen õigel joonel,  kui kõrvust siduri kärtsatus läbi käis. Pilk lendas kiirelt ritvadele, mis seisid paigal. Tundus et vasakpoolne edi (saksa värvid) oli selle jõnksaka teinud. Miks? Kes? Ei tea. Igajuhul pühkis see viimasegi uneriisme silmist.

Kolmas lõhe, tittilohi käis pea samas paigas korra pinnas. Kolm korda kammisin selle tsooni läbi, liikudes voolusopis vastuvoolu üles tagasi, kuid võttu ei saanud. Edasi suund üle jõe, soome randa. Pumba auku. Kusagil udu sees see pidi olema. Kohale jõudes kontrollisin landid üle ja kammisin sügaviku läbi. Edasi kärestikus jõe keskpoolelt mööda ning seejärel eile tulemuse pakkunud kivi suunas. Ärevus kasvas iga meetriga kivile lähenedes - peab ju siin lisaks punnile ka suur kala peidus olema. De ja vue jäi aga seekord olemata...

Kella kümne paiku hajus udu. Viimasest kärestikust möödas, kammisin soome ranna tsooni läbi ja lõpetasin kell 11 püügi oma tavalises lõpp-peatuses.  Enne äratulekut pakkus sügava peal veel üks kena kala silmilu, ilusa õhulennu näol. Eemal, sirge keskel.

Selg oli üsna kange ja tundus, et mõistlik oleks korraga mitte rohkem ette võtta.  Päevaks kolama, õhtu uuesti.