Tornio jõel, taas jalul, 17. august 2015

Pühapäev läks täiega raisku. Enamus päevast närisin valuvaigisteid nagu komme ja lamasin. Õhtuks hakkas vaikselt selg paremuse suunas liikuma ja päris õhtul julgesin maja ümber juba väikese jalutuskäigu teha. Esimest korda rõõmustasin 24 tunnise püügirahu saabumise üle (pühapäev kl 19 kuni esmaspäev 19 ei tohi jõel püüda).

Esmaspäeva hommikul oli tunne juba päris hea. Vaikselt hellitasin lootusi, et õhtul pooleks tunniks ikka julgen proovima minna. Naine tõi linnast veel pipraplaastreid ja kui need selga kütma hakkasid, oli seljavalu minevik – tähelepanu oli ilmselt kipitavale nahale ümber kolinudJ Ja nii olin ma 48 tundi peale seda, kui maailmalõpp oli käes, valmis uuteks seiklusteks. Tasa ja targu igaks juhuks.

Pool seitse sammusin jõe äärde ja seadsin ridvad valmis. Naine aitas paadi vette trügida ja nii kui kell kukkus, startisin. Esmakordselt õnnestus peale püügirahu esimesena veele saada. Vaid üksik rootslane töristas juba pool tundi varem külmakapi augu juures. Kuid see koht mind täna ei huvitanud. Siht oli suure männi alune auk.

Püügikorda said seekord kaks edit (saksa värvi ja punane) ,  lilla poppeli ja saksa värvides jässe. Ilm oli super, päike paistis, kakskümmend kraadi sooja ja õrn tuuleke ka vastuvoolu. Vesi kahe päevaga kümme senti kukkunud, ehk vool ka aeglasem.  Paremat ei oska enam tahtagi. Landid järgi ja risti üle jõe rootsi saare poole. Kammisin selle kõrval oleva ala, taguse ja männi augu kenasti läbi, kuid ei näinud kalavarjugi. Lasin muidugi üliaeglaselt aerutades, riske võtmata ja selga hoides.

Juraka kivi juurest risti üle jõe, pumba augu peale. Seal otsustasin proovida, et kas keha ikka liigub ka ning kontrollisin profülaktika mõttes landid üle. Kõik oli tibens tobens. Samal hetkel rammis kena harjus veel putukat ja tekitas korraks väikese segaduse, mis õnneks ära klaarus.

Teisest kärestikust möödusin kalda poolelt, tõmbasin seejärel kärestiku taga oleva lainetuse peale ja venisin seal vaikselt allavoolu. Kuidas edasi? Rootslane passis viimase kärestiku kõrval oleval sügavikul, sinna minna ei tahtnud. Otsustasin siis Lasse suure kivi eest hoopis läbi tõmmata ja seejärel peale viimast kärestikku kalda varju minna. Liikusin alguses otse kivi suunas ja siis kui landid vahetult selle ees olid tõmbasin järsult keskvee suunas. Mõni sekund manöövri algusest pani jässe ritv võnkuma ja koheselt järgnes kena kärr. Tõmbasin veel hoogu juurde, et sujuvalt tamiil jooksma saaks hakata.

Esimese ridva korjasin välja nii nagu peab. Teise välja kerimise ajal hakkas pinge kala järel vähenema ja haarasin selle kätte. Nii jäi ülejäänud ritvade välja võtmine korralikuks amatöörlikult  ühe käega kuidagi kerimiseks. Kirusin ennast, et närv vastu ei pidanud. Sain siiski kuidagi kõik landid sisse ja putuka rakenduse veel takka pihta. Seejärel lõhet sikutama hakkasin.
 
Vahepeal oli kala ennast kuhugi kärestike kivide taha kinni istutanud ja jälle jooksis mõnusalt sidurit käristades tamiili poolilt maha. Ja siis justkui lõtvus … läks? … kerisin mis jõudsin ja miski pinge uuesti taha tekkis, aga raskus kuidagi väiksem. Lõpuks landiotsas tantsija  ennast pinnas näitas. Väike lõhe, kes mind korralikult kivide abil õrritanud oli, tegi paar hüpet ja peagi leplikult paadi kõrvale sättis. Lükkasin kongitsa kõrvale ja üritasin käega võtta, esimene katse sabast ebaõnnestus (liiga väike veel), kuid teisel korjasin ta välja. Mõõtmine pikkuseks 55cm näitas. Tükk aega kratsisin kukalt ja otsustasin siis lõpuks ära võtta. Ega minust täna füüsiliselt rohkem sõudjat poleks olnud ja naine kindlasti soolakala tahaks. Nii ta ära võetud sai.

Kodus natukene kahetsesin, et kiusatusele järgi andsin. 1.3 kilo vaid kaalu. Oleks pidanud ikka tagasi laskma. Arvestades veel, mis kommentaari Mehis nüüd kohe laksab:-) Aga noh, mingis mõttes vähemalt käsi valge. Mõõtus ka veel lisaks.

 

Hea et selg pidas vastu. Ning lõhe võtt mõjus kui palsam hingele, peale seda eelnenud pettumuste rida… Õhtuks väike saun ootamas. Homme uus päev...