Kolm nädalat möödus kui linnutiivul. Ilmad olid palavad ja enamasti sai tegeletud maakodu lähedal korilusega. Mustikad ja seened. Talveks tagavarad kõrvale pandud, sai kaks pistelist kontrollpüüki ka tehtud.
Esimene laupäev käisime Tõnuga avastamas Vigala jõe ülemisi alasi. Leidsime ühe mõnusa paiga, ladusime hunniku peibutussööta sisse ja tulime kolme tunni pärast tulema. Mõni särg, mõni ahven, mõni kiisk. Kuigi oli õhtu, polnud kala ka mängimas. Vesi soe, õhk soe. Südasuvine vaikus.
Teisel laupäeval läksin paariks tunniks uurima, kuidas mu suvised vimmakohad ka elavad. Jõgi oli kõrge, kergelt üle kaldaääre, ja üsna kohvipruuni värvi. Nähtavus üle kahekümne sentimeetri küll polnud. Temperatuur nädalaga pea kolm kraadi jahedamaks kukkunud. Sööda tulemusena õnnestus alla meelitada terve kari pisisärgi, kelle vahele üks vimb ka ära mahtus. Vimb oli juba mõnusalt rasva koguma hakanud ja oluliselt võitlusvalmim kui kuu aja eest. Kuna jõeääred olid kõvasti ära tambitud, siis ei teagi kas lõik tühjaks püütud või polnud parim aeg püügiks.
Nii kogunes vaikselt püüginälga, mida Lapimaal realiseerima saab hakata. Ilma seal kauges põhjas lubab üsna suvist - palju päikest ja sooja. Kahekümne kraadi ringis temperatuur ja soojade ilmakaarte tuuled. Vihma ei lubata teps mitte. Tundub selline pigem suvitaja kui kalastaja ilm tulevat. Vesi oli näitude järgi Tornio jõel vahepeal jälle kõrgele tõusnud ning nüüd mõnda päeva langustrendis. Viimasel paaril päeval on kala rohkem tulema hakanud, tõsi küll sort selline väike - 1-3 kilo vahele kalad. Vast need suuremad mind ootavad:-)
Laupäeva pealelõunast läheb püügiks. Eelmise korra nutusest olukorrast tingituna on ootus seekord üsna madalale viidud - tahaks vähemalt ühe lõhe kätte saada.
kilosed saslõkiämbrid seeni täis, kõva sõna:)
VastaKustuta