Reede hommikul silmi lahti tehes valitses väljas imeliselt ilus päikeseline Lappi suvehommik. Sooja oli kella üheksa paiku juba 14 kraadi, mis tõotas viimaseks päevaks korraliku pea 20 kraadist soojust. Tundus, et tuult ka pole ja nii tormasin viimaseks päevaks jõele. Nii kui peal olles paadiga jõe keskele jõudsin, tekkis aga korralik kirdetuul ja kogu hommikune aerutamine toimus korralike iilidega võideldes. Raske, väga raske ja panin pillid juba enne paatide sisselaskmise kohta kokku. Ühtegi kala ka hüppamas ei näinud ning harjused vaikisid samuti.
Päeva molutasin niisama ja õhtu eel nii kella viie paiku, kui tuule lõpuks maha keeras, tegin viimased kaks otsa. Ühe Rootsi rannast ja teise keskveest. Ainuke kord kui lõhe suvatses ennast näidata oli viimase kärestiku kõrval, kui paadininast vaevalt viie meetri kaugusel otsustas keegi korraliku plärtsu panna justkui tõestuseks, et meid siin ikka on. Kaks korda õnnestus lantidega varustatud ritv ka õõtsuma saada. Esimene kord suure männi kivi juures, kui keegi kergelt ridva rütmist välja lõi ja tamiili välja kerides paarikümne sendine harjuse punn kolmik suus nähtavale tuli. Teine kord oli teise kärestiku ees, kui selle kivide eest läbi tõmmates suure kiiruse pealt 3.3m kaigas korralikult võnkus. Kohe ka hüplik kärr otsa ja vaikselt juba lootsin ... aga hetk hiljem pani korralik harjusepoiss vee kohal pillerkaaritamise püsti...
Poole kümnest panin ridvad kokku ja tulin tulema.
Kokkuvõtvalt nädala kohta:
Nädala peale vaid üks lõhevõtt ja üks taimeni võtt. Kätte kumbagi ei saanud. Harjuseid hulgim, eriti putuka otsa (must ja punase otsaga kaheharuline toimis korralikult), sort ka see aasta üsna kenake; kolle küll otsa ei löönud, kuid akrobaatilisi ilunumbreid sai piruettidest kuni aksliteni välja;
Lõhe näitas ennast ikka ülimalt harva, headel triividel paar korda, halvematel mitte kordagi. Mulje jäi, et teda siin lõigus ikka vähe ... või siis istub kõht vastu põhja ja punnitab silmi. Naaminsuvantossa paar kala ikka päevas olevat tilkunud, sama ka Lappeas. Terve nädala jooksul ei näinud kordagi, et keegi meie lõigult mõne oleks saanud või et mõnel otsaski oleks olnud. Tavaliselt sellist asja pea iga päev näeb. Eriti müstiline oli see, et sügavama sirge peal ühtegi lõhe hüpet ei näinud...
Vesi oli alguses üsna kõrge, vaikselt aga Rootsi saar välja tuli ning reisi lõpuks vast selline tavaline juuli alguse vesi jões oli. Ehk ei midagi hullu, üsna ok vesi tundus. Ei liiga kõrge, ega liiga madal. Temperatuurilt üsna jahe. Ujuda ei kannatanud.Kasutatud sai nii Poppeleid, EDIsid, Hejosid, Wäyläsid ... Ainukese lõhe võtu lillakas Poppeli pakkus (sama millega 16kilone tuli). Muud kalad EDIsid enim ründasid. EDI ka kõige sügavamale läks.
Lõhe loendur näitas, et jões üle 50 tuhande isendi. Seda ei ole just niipalju, kui eelmine aasta, aga graafik liigub paremuselt teise aasta suunas. Ehk kala justkui peaks nagu olema...
Mökki kalapüügi au päästis seekord Kerttu pere esindaja - Marguse 7.7 kilone haug Naamijõest oli tegijaks!
Järgmiseks aastaks enam juulisse bronni ei teinud - juuni ja august jäävad tulevikus sõelale. Mitmeaastane naise veenmine andis lõpuks tulemuse:-)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar