Tornio jõel, esimene ja teine päev, 18-19. juuli

Laupäeva pealelõunaks olime lõpuks tõotatud maale jõudnud. Pikad jutud pererahvaga – poisi rõõmuks siin neli soomekeelset marakratti mänguseltsiks olemas – asjade lahti pakkimine, uuendatud sauna ülevaatamine, õngede korda sättimine … nii juhtuski, et peale sain alles kella viie paiku. Selleks magusaks õhtuseks ajaks.

Avapäeva põhinelikusse sättisin nelja erineva landimeistri toodangud. Vasakult lugedes kirsipunakas Hejo, punane-sinaka seljaga EDI, vana hea lilla Poppeli ja erkoranzikas  Wäylä. Putukas ka taha – huvitav kuhu ma oma sprei pudeli peitnud olen… ja peale. Mootoriks paadil mõnus püss 6hepane tohatsu, mis siinsel jõel paadile lausa tiivad annab. Esimeseks triiviks sai loomulikult valitud klassika – soome kaldalt Iivika kivi juures risti üle jõe Rootsi saare taha, seejärel Juraka kivi juurest uuesti risti üle Soome kaldal oleva pumba juurde; kärestikust sedapuhku kalda äärt pidi mööda, ja piki kallast kuni paadislipini välja. Vesi pisut kõrgem kui tavaliselt juulis, esimeste kärestike kive polnud nähagi. Ehk vool üsna kõva. Õnneks oli tuul vastuvoolu ja nii oli aerutamine lihtne.

Ilus päikeseline ilm, mõnusalt soe aerutada. Lõhesid mida jões pea 50 tuhat peaks olema, aga pinnas palju näha polnud. Esimese tiiru aeg üks kord, Rootsi saare taga; ja teise tiiru aeg teine kala teise kärestiku kõrval. Teiseks tiiruks lante vahetama ei hakanud. Huvitaval kombel ei kippunud keegi ka putukat rabama.

Teise tiiru võtsin natuke teisel marsruudil. Algus sama, kuid teise kärestiku juurest keskjõe poole sõites. Kella kümne paiku võtsin kolmanda kärestiku järel suuna Rootsi kaldal oleva maja augu poole. Kammisin selle korralikult läbi, ajasin paadi viimast korda otseks, enne kui piirkonnast lahkuda kavatsesin. Pilk oli pidama jäänud poppeli ridval, kui see samal hetkel alla vajus. Käed reageerisid kiiresti ja vajutasin aerudega hoo üles, järgnes kõrvadele mõnus kärr, kui kellegi selg veepinnal keeras ja … samal hetkel tamiil lõtvus. Otsast pääses. Ei saanudki aru, kui suur see oli, aga lõhe oli ta küll.

Ülejäänud tunnikese vandusin ja siis tulin sauna ära.

Hommikuks oli pettumus üle läinud ja olin täis tahtmist enne keeluaja algust üks kala siit ikkagi välja võluda. Poole üheteistkümne paiku – poolteist tundi jupsisin netiga, ikka seda korralikult toimima saamata – marssisin kaldast alla paadi poole. Landimeeskond esimeseks triiviks sama, mis päev varem – oli võtu näol see kooslus ju toiminud…

Esimene tiir klassika. Üks kala käis plärtsutas Jaanuse maja järel keset jõge. Seejärel lõunapaus. Hommikune hall ilm asendus vaikselt päikesepaistelisega, kuigi taamal juba uued pilved tekkima hakkasid. Teine tiir sama rada mis esimene. Järgmine kala ennast pumba augu juures näitas. Teise tiiru katkestasin poole peal ära, kuna kärestiku järel kargas poole kilone harjus putuka otsa ja selle väljavõtmine kõik magusamad kohad ära rikkus. Aga kätte sain, kuigi peksles teine kui pöörane.

Kolmanda tiiru tegin Soome kalda poolt, kuna taamal olev pilvemass hakkas ohtralt kasvama. Oleks nagu äikesepilv, aga välku polnud näha ja müristamist polnud kuulda. Samas kui pilve äär pea kohale jõudis tõusis võimas tuul, mis jõele korralikud lained tegi ja püügi peaaegu võimatuks muutis. Kannatasin enam-vähem paigal seistes veerandtunnise tuulutuse ära ja siis keeras pilve põhiosa ennast vaikselt eemale. Äär aga jäi pea kohale ja pakkus järgmise tunni mõnusat padukat. Viie minuti pärast oli tunne nagu oleks dushi all käinud ja tunni möödudes olin korralikult pestud… Vihm lõppes siis kui aeglase voolu alale välja jõudsin ning välja tuli taas päike.

Neljandaks tiiruks sõitsin pisut üles poole Tupo jõe auku. Tulin piki Rootsi rannikut saareni välja, et saare kaldapoolset ala uurida. Kõige kiirema lõigu peal keegi Wäylät paugutas, kuid kärri välja ei meelitanud. Ilmselt harjus, mis kohe ka otsast pudises. Seejärel tekitas mõneks sekundiks põnevust üks kivi, mille otsa landi kinni sõitsin ja alguses võttu lausa kahtlustasin… Tõmbasin paadi hooga keskvee suunas, kulus pea kümme sekundit, enne kui aru sain, et midagi valesti … Kümme meetrit tamiili sai selle tegevuse tulemusena täkestatud ja nii tegelesin käigu pealt rakenduse ümber sidumisega.

Peale saart keerasin vanale trassile tagasi ja kulgesin püügiaja lõpuni vanu kohti katsudes. Kokku pea kaheksa tundi püüki ja null võttu. Midagi ei klapi. Lohutust ei paku ka see, et keegi teine midagi ei saanud.  Ma ise kahtlustan, et viga on mu talisman mütsis, mis paari kuu eest ära lagunes. See ericssoni nokats, mis ajutiselt pähe sai istutatud pole vist eriti lõhesõbralik. Vajan uut mütsi.

PS! Viimase tiiru ajal nägin kärestike järel põhjas kõvasti üle meetri pikkust lõhet surnuna põhjas kinni olles. Üritasin hiljem aeruga seda välja õngitseda – tundus jõhkralt suur, oleks mõõtnud – kuid ei saanud voolus kalale pihta. 15+ kilo oli see kindlasti. Ilmselt selle salapärase taudi tagajärg, mis see aasta levib.

Õhtu veetsime metsasaunas. Sääski oli jõhkralt palju. Aga saun oli vinge.