Kolmapäev kündsin veel vanu trasse läbi, erinevate nurkade alt, erinevaid kaldaid. Mängitasin erinevaid lante läbi. Ja ainukesed kes lante korrakski himustasid olid harjus ja haugipoiss. Lõhevõtte polnud ja kala jões näha ka kole vähe. Päeva peale vaid kolme kala pinnas nägin. Päeva viimase sõidu tegin alumistest kärestikes kalda poolt möödudes ja oskasin seal kose taha EDI punase kinni sõita. Tõmbasin küll paadi randa ja käisin erinevate nurkade alt sikutamas, kuid veteohvriks ta seekord sai… Kui tamiili lõpuks jõuga katki sikutasin, siis ei leidnud poolilt enam tamiiliotsa üles. Oli kuidagi niimoodi katki läinud, et ots esimese kihi alla peitu jäi. Lõpuks kui kõik olid mökkis kümme minutit „otsinud“ seda kaduma läinud otsa, lõikasime ülemisel kihil ühe keeru katki ja saime asja käima…
Neljapäeval sai antud ikka täie rauaga. Läbi sai võetud isegi
sirge, mille hakul ma tavaliselt lõpetan, ja sellele järgnev kärestik. Sügava
peal viibides mitte ühtegi kala ei silmanud - eriti kentsakas, kuna seal nad
tavaliselt ennast alati näitavad. Üks ahven eksis poppeli otsa ja see oli ka
ainuke võtt terve selle pika pika distantsi peale. Isegi harjust seal polnud.
Oma lõigu peal sai päeva peale nelja kala nähtud, ühele
isegi peale sõidetud, kuid…Harjusega on kahel viimasel päeval üsna kenasti läinud. Putukas laguneb juba suurest koormusest, iga päev saab ikka mõned kalad ka ära võetud. Margitile sõidu tegin ja sai ka oma esimesed harjusepunnid kirja.
Päeva üllatuse pakkus sedapuhku Margus, kes oskas Naaminjõest, Koivumaa sillast natukene allavoolu välja võluda 7.7kg haugi (107cm). Oli teine pöörlevat rabanud ja nii õnnelikult kinni, et ilma trossita tamiil pääses hammaste vahelt ilma purunemata. Väsitamine kestis miski 20 minutit. Fileerimisel selgus et kala kõhus oli kahe päeva eest Marguse enda poolt loobitud ja „põhja“ kinni jäänud lant. Selgus, et polnudki känd või kivi, millele Margus landi ohverdasJ
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar