Tornio jõel, 20-21. juuli 2015

Puhkepäeval ringi kooserdasime. Lappis,  jõgede ristis. Esmaspäev veel soe ja ilus oli, õhtul ilma keeras külmaks ära. Päeval vaevu 12 kraadi sooja, pilves. Vahel mingit uduvihma alla sajab. Muidu poleks väga vigagi, aga tuule keeras kirdesse ja see ei ole mitte hea. Sõuda raske.

Mõned episoodid kahest viimasest päevast:

Viimasest kärestikust allavoolu olevat ala kammides olin peaaegu Rasmuse kivini jõudnud, kui keegi Hejole paugu pani. Sügavust siin on, kivi see olla ei saanud. Otsa aga ei jäänud. Hiljem samast kohast uuesti läbi sõites merikas taeva poole lennu tegi. Ei tea, kas see oligi see paugutaja. Või kurat seda teab, mis kalad seal kõik on. Järgmisel päeval samast kohast kolmesajase ahvena EDI punase landiga välja tõmbasin…

Alustasin saarest ülevalt poolt, piisavalt kaugelt, et saaks saare esist auku kammida. Vesi vaikselt langema hakanud, nii oli saarest isegi paar kivi juba näha. Augu üles leidnud, keerasin paadi risti ja sõudsin natuke paigal. Ja lõi, kuid otsa ei jäänud. Tegin siis ruttu paarkümmend meetrit kõrvale, jõuga pisut vastuvoolu ja siis uuesti sama koha peale tagasi. Ja uuesti sama koha peal samasugune võtt Poppeli otsa. Samal ajal lendas veest merikas välja, tegi mingi valemiga kolm paarimeetrist küünalt üle teise liini, keeras kõik sassi ja pääses ise lahti. No tore tänu – ma ta ju niikuini tagasi oleks lasknud, peab siis kohe liinid sassi keerama…

Saarest sain ilma võtuta mööda. Isegi harjus ei kippunud putukat võtma. Võtsin sedapuhku liini pisut jõe keskkoha poole . Suurest männist möödas, veealune kivi vast neljakümne meetri kaugusel, kui vasakpoolne lilla EDIga varustatud ritv sai löögi. Kiirelt aerudega ja keegi jäi taha. Kärri aga kuidagi törtsutades tuli – selge miski väiksem kala. Ei hakanud teisi lante välja võtma ja tirisin kala jõuga paadi äärde. Poole kilone harjus. Sain kala paati, kui samal ajal putuka õnge otsas keegi jõhkralt kiskuma hakkas. Rabamisega hiljaks jäin ja kala plehku pääses. Saanud lõpuks käed aerude juurde tagasi, olid landid juba kivi kõrvale jõudnud ja paari tõmbe järel hüppas parempoolse ridva jõhvist ca viie kilone lõhe üle. Suure plärtsuga. Must kui tont. Sõitsin seejärel kümme minutit sama koha peal enne kui edasi liikusin…

Saare taga suure männi juurest otsustasin risti üle jõe tõmmata. Vaevu paarkümmend meetrit liigutud, kui Hejo ritv kõikuma lõi. Kiirust aerudega juurde ja miskit jäi taha. Järgnes sujuv kärr. Tõmbasin hooga jõe keskkoha poole ja kui piisavalt kaugel olin kerisin teised landid sisse. Kärr samal ajal ühtlane ilma jõnksutamise ja tõmblemiseta. Kivi? Ei saa olla, seal ju sügav oli. Lisaks liin hoopis allavoolu oli liikunud. Lõpuks ridva kätte võtsin ja kerima hakkasin. Midagi seal oli, aga mis … kui see miski nähtavale ilmus võttis vanduma – neljasajane harjus oli ristipidi otsas. Ma veel vaimusilmas lootsin…


Aga lõhe? Selle kalaga kahe päeva jooksul teed ei ristunud. Harjust tuli küll ohtralt, leidsin lõpuks sobiva putuka. Enamus muidugi pudinad, kuid mõnes kõlbas ka ära võtta.

Margus ja Ahti käisid täna Naamionjokit kiusamas. Kolm haugi, ohtralt äraminekuid ja vihma piisavalt palju, et kutid külmavõetuna mökki tagasi saabusid.