Lappi kalareisi esimene päev, Jockfall, 17. juuli 2015

Selle aasta lõhepüügile Lappi sai seekord tuldud Rootsi ja Norra kaudu. Marsuut Stockholm-Are-Namsos-Trofors-Tärneby-Jockfall-Väylänpää. Suure osa ajast õnnestus ridvad kokku pakitult hoida. Vaid Namseni juures tekkis kiusatus, kuna aga mökkit ei saanud, siis jäi seal ka püüdmata. Nii sai lõhe avapüük tehtud ilusa Jockfalli kose all, Kalixelvä jõel.

Kohale jõudes rõõmustas meid retseptsiooni tüdruk uudisega, et just canceldati üks kõigi mugavustega mökki ja see on nüüd meie päralt. Raha rändas ühest taskust teise – no tegelt küll ühelt pangaarvelt teise – ja kolisime sisse. Küla paksult kalamehi täis, jõeäär samuti. Võtsin kreedoks tark ei torma ja tegin paar õlut. Vaikselt hakkas õhtune püügiaeg kätte veerema ja tegin oma varudesse poekeses väikese investeeringu lantide näol. Neid siin ju kulub.

Eelmisel korral, mõne aasta eest, siin käies oli selgeks saanud kaks asja. Esiteks lante siin kulub nagu leiba. Kui suudad pool tundi ilma landikaota plekki vette visata, siis oled ilmselt üle küla Vinski. Teiseks, kui peaks lõhe landi otsa saama, ja see peaks olema korralik poiss, siis 95% tõenäosusega jääd ilma nii nöörist/tamiilist, kui ka kalast. Püügitsoonideks olevad sopikesed on nii väikesed ja ääristatud teravalt jõkke tungivate kaljunukkidega, nii et kui kala peaks allavoolu jooksu panema, siis on enam kui tõenäoline, et tamiil jääb kaljunuki taha kinni…

Viimane kord (ca 2010), kui siin püüdsin, siis otsustasin siduri korralikult kinni keerata, selleks et kui kala tahab allavoolu söösta, talt see võimalus võtta. Saingi ilusa kala tookord vast paarikümne meetri kaugusel nukist otsa. Õnnestus esimene sööstukatse eos lämmatada, taganedes kiirelt viis-kuus meetrit koos ridvaga kalda poole. Olles juba rahul oma manöövriga ning mõeldes järgmiste sammude peale, jõudis samal ajal ilmselt kalale korralikult kohale, et tuleb  jõud mängu panna…järgnes sööst otse kaljunuki suunas, mille tagajärjel tõmbas lõhe ridva korralikult kaheksasse ja järgmisel hetkel nöör lõtvus…. Nööri sisse kerides selgus, et 25 kilose testiga pööral oli lihtsalt pooleks läinud...
 

… nii vedasin vesti taskus jõe äärde kaasa ka varunööri. Sidurit ikka nii kinni keerata pole pointi, parem juba nöörist loobumiseks valmis olla.

Kui kella üheksa paiku lõpuks oma suure landivaruga – 12 tükki, ´a 60 SEK’i, olin valmis veega kokkupuudet otsima. Jõe ääres oli esimeses sopis pea kümme matsi järjekorras vett vahtu peksmas. Võtsin istet ja üritasin kohalike proffide tegutsemistest häid näpunäiteid kõrva taha panna. Lõhe jões oli – kalade väljahüppeid pinnast tuli pidevalt, tõsi enamus neist väikesed tittilohid. Pool tunnikest vaatlust ei andnud kellelegi kala, kuid ühe võtu nägin siiski ära. Kala oli paariks sekundiks otsas, enne kui lahti pudises.  Olles teooriaga korralikult varustatud, võtsin jalad kõhu alt välja ja läksin allavoolu maailma avastama. Kindlasti on jõeääres veel mõni koht kus püüda nii, et külg külje kõrval massipüüki ei peaks harrastama. Esimesed soppide ääred olid vallutatud ja nii kulus üle kilomeetri enne kui endale mingi tsooni leidsin. Vaatlus siin kalamängu ei pakkunud, kuid seadsin ennast sisse.
 

Tunnike kulus kiirelt. Peagi sain ennast kiita, et ühtegi lanti polnud kaotanud. Samas kalavõttu ka polnud näinud ja nii hakkas loomulikult sees vaikselt kohavahetuse isu tekkima. Mõtlesin, et teen veel viimase viske … ja jäin esimesest landist ilma. Oh ongi mugavam tagasi vantsida, lohutasin ennast.

Kose poole tagasi tulles, tundus, püüdjaid pisut vähemaks jäänud ja nii võtsingi koha sisse teise pauna lõppu, kus kaks soomlast ritvasid kokku pakkisid. Nende jaoks aitas. Kolmas päev, ei ühtegi lõhet. Samas kala pidevalt nina ees välja hüpates närvi ajab. Vangutasid kümme korda pead ja lonkisid minema. Vallutasin hoobilt püügipaiga ja kukkusin piitsutama. Ikka vise, nöör pingesse, piki põhja kolistades lant kaljunukini ja siis kiirelt lant koju tagasi keritud. Umbes pool tundi peale piitsutamist sain esimese kala ära tunda. Haaras teine lanti koheselt kui see vette langes, kargas sellega kaks korda veest välja pead samal ajal raputades. Ja raputas landikonksu suust lahti. Ka suurus polnud just hiilgav, äkki nii 2-3 kilone ja nii polnud ka kaotusevalu röögatu. Maitse suus, kasvas motivatsioon kiirelt kahekordseks. Nii et mingi lootus ikkagi on. Ja kohe kaotasin järgmise landi…

Kuna seltsilisi mulle enam ei tekkinud, rahva hakkas pisitasa kodupoole vantsima, siis sain segamatult jätkata. Katsetasin oma erinevaid värvivalikuid ja tegelesin kivide kangutamisega. Järgmine tunnike ja landiseis kahanes kahe ühiku võrra. Kuna need toonid võtte polnud pakkunud, siis polnud mul neid tegelikult ballastiks vaja kaasa tassida, las siis vedelevad parem jõepõhjas. Huvitav, kas väikese veega käib siis kõvasti landiotsijaid, kes kraami põhjast välja toomas käivad ja siis püüdjatele tagasi müüvad.

Südaöö paiku hakkas tekkima tunne, et siit ma ikka kala välja ei võlu ja peaks minema selle esimese pauna juurde, kus põhimass püüdis. Inimeste liikumise järgi oli tekkinud tunne, et ega seal palju neid enam pole ja vast mahun ka ritta seisma. Mõeldud – tehtud ja nii seisingi viie minuti pärast uues paigas. Seltsiks viiele-kuuele püüdjale. Võtsin istet ja vaatlesin pisut. Pool tundi ja keegi midagi ei saanud. Lõin siis kampa. Juba esimese viske ajal oli selge, et minu neljakümne grammised landid on selle koha jaoks natuke rasked. Kippusid kivi ees voolus seisma jääma ja nii kasvas risk nende põhja jätmiseks oluliselt. Kümme minutit hiljem oli kahest landist ilma. Siin polnud mul küll midagi teha. Kohalikud kümme grammi kergemaid lante loopisid, neid aga mul polnud. Lobisesin natuke – selgus et päeva jooksul siin kolm ilusat poissi ikkagi kätte saadud; suurim 15.5 kilone, teised kaks 7 ja 5 kilosed. Peagi tagasi oma kivide juurde koperdasin.

Tagasi jõudes panin otsa lillaka triibuga vähe tumedama landi. Väljas öiselt hämar, äkki tumedad paremini istuvada… ja peagi sain päris triivi lõpust korraliku löögi. Kuid kala ei jäänud otsa. Nutsin veel eelmist korraliku võttu taga, kui pea samast kohast mõni minut hiljem uus rabak, mis eekord pani ridva korralikult tantsima. Kala oli just kaljunuki piiri peal ja üritas allavoolu sõita. Minu õnneks polnud tegemist kolliga ja nii sain kala enne pidama, kui lant koos lõhega kalju nuki taha oleks sõitnud. Saades aru, et allavoolu ei saa ,põrutas lõhe ülesvoolu ja otse minu jalgade alla. Jõudsin kiiresti liigse nööri kokku kerida ja kala jäi otsa. Natuke pekslemist  - suurem jõud oli lõhepoisil kahte esimesse sööstu jäänud – ja peagi rullus kala päris jalge ees. Nii paarikilone lõhepoiss. Sättisin oma mõtteid ritta, et kas võtta ära ja minna mökki magama või lasta kala tagasi ja loopida edasi, kui samal ajal lahendas lõhe olukorra kenasti enda kasuks ära, kui järjekordse rullimise ajal konksu suust lahti pudistas. No see lahendus sobis mulle ka.

Mõnda aega kivi otsas hetkeemotsioone nautinud, jätkasin püüki. Järgmised paar tundi jätkasin ühtlases rütmis – pool tundi ja lant, ning kui landikaotus jõudis üheksani otsustasin , et nüüdseks aitab. Siin seda minu kolli ikkagi ei tundu olema ja kuna usk, et siit veemõllust teda peale otsa hakkamist ka mingi valemiga peaks kaldale saama oli täiesti kadunud kolisin mökki magama. Sürr koht ikka küll, kui kala nelja-viie meetri kaugusel ennast ilusate hüpetega näitamas käib – vahel lausa paarikaupa – kuid võtma teda nii harva saab. Nagu selline, vaata kuid ära katsu koht:-) (näitusesaali mõtlesin:-)

PS! Naise küsimuses, kui kalalt tulin, oli oma mõte sees – kas lihtsam poleks 5 euroseid niisama vette loopida ja õlut kõrvale rüübata?