teisipäev, 31. august 2021

Lapi reisi kokkuvõte, 2021

Võtsin terve Lapi reisi numbrid ja emotsioonid kokku.

Lantide TOP:

1. koht -  punane jässe 7 kala (sh. suurim 9 kg)

2. koht - oranzi sabaga jässe 6* kala (juhtis päris pikalt, aga lõpupäevadel punane ruulis)

3. koht - punane edi  4 kala

4. koht - kollane edi 1 kala (väga vähe aega sõidutasin)

5. koht - oranz wäylä 1 kala (sai pikalt sõidutatud kuid valmistas pettumuse eelmiste aastatega võrdluses

6. koht - ahvena jan 0 kala (kala oli pikalt otsas ja pääses saare all viimasel hetkel koos landiga plehku)

7. koht - saksa wäylä 0 kala (sain korraks otsa ja pääses; sai vähe sõiduaega)

* blogi sissekannetes oli  kirjas 7 kala - kusagil siis ilmselt valesti olin lugenud

Suurimad põrujad olid - poppelid tervikuna ja oranzikas hejo. Null võttu. Üle mitme aastate esimene kord, kus nendega midagi ei saanud.

Veel statistikat:

- kokku käis käest läbi 19 lõhet

- 14 lõhet sai ära  võetud ja 5 tagasi lastud

- 13 lõhet olid  marjakalad, 6 kala olid isased

- lõhede kogukaal oli ca 112 kilo:

- punane jässe  tõi 46 kg, oranz jässe 35 kg, edi 18 kg, kollane edi 7 kg ja wäyla 6.4 kg;

- emaste lõhede kogukaal oli 84 kilo, isaste ca 28 kilo

- keskmine saadud lõhede kaal oli ca 5.9 kilo


Muud:

Põhiline võtukoht oli see aasta Iivika kivi taga olev vagu ja sealt kuni Bonderi kivini;

Tupo jõe auk andis mitmest kohast kala - esimest korda üldse;

Pumba august ei saanud seekord ühtegi kala (vaid üks võtt), samuti ka kärestike kõrval olevast august (paar võttu) ja oma kivide juurest (vett oli seal liiga vähe);

Koguni kaks korda õnnestus ilmselt sama kala kohe uuesti võtma saada (enne pole seda kunagi olnud);

Nagu ikka. mida augusto lõpu poole, seda paremaks võtt läheb;

Selle aasta kalad tulid veetemperatuuri vahemikus 16-12 kraadi;

Koju sai söögiks võetud ca 8 kala. Rohkem ei mahtunud, kuna Lääne-Soomest saadud kohakalad olid ka ees;

Kalamarja sai söödud nii hommikusöögiks, lõunaks kui ka õhtusöögiks 😊.

Paremuselt läheb see aasta teisele kohale - 2014 aasta järele. Miks mitte esimesele? See va koll jäi puudu 😞 . 

Aga kokkuvõtvalt oli ikka liigagi hea aasta!


esmaspäev, 30. august 2021

Viimane Lappi püügipäev, 28. august 2021

Kolm nädalat Lappit saigi laupäevaga läbi. Võtsin viimasest päevast veel kõik mida võtta andis, et midagi kripeldama ei jääks ja kokkuvõtvalt oli täitsa tipp-topp püügipäevake. Justkui lõppakordiks.

Hommikune esimene tiir läks nullitamise tähe all. Tegin selle täispikkuses, kuni kärestike alla välja. Ilm oli algusest peale päikeseline ja soe, üsna suvine sõudmine. Mõnus oli olla, kuid kala ennast ei näidanud.

Peale tiiru pakkus Mark mulle proovimiseks oma kajaloodi. Hea meelega kasutasin võimaluse ära - tahtsin sellega enne minekut ühe tiiru ära teha, et siis on lihtsam järgmine aasta otsustada, kas võtta enda oma kaasa või mitte. Panime Ti seadme, ehk siis täpselt sama mis mul endal, koos lisavarustusega paati ja suundusin Tupo jõe auku. Plaan oli kogu trass läbi sõita, et lihasmälule elektroonilist kinnitust, sügavuste ja rantide kohta saada. Ehk siis meelega sama rada, mida üldjuhul läbin.

Seadmete üleküllus väikeses paadis tekitab küll ebamugavust, aga kuidagi mahtusime paati ära ja eemaldatav andur sai sõudmise alustades ka parda külge kenasti paika. Tulin üsna täpselt Tupo jõe augu peale ja kammisin seda ristipidi läbi, et üles leida selle sügavaim süvis. Nina samal ajal ekraanis kinni, imetledes aegajalt sinna tekkivaid "kaari", korraga kärr. Punase jässe otsa, mis ajutiselt oli saanud vasakult kolmanda positsiooni, sest äärmisele panin peremehe antud kolli landi.

Nina ekraanilt tõstes toimetasin paadi kiirelt voolu ja korjasin ridvad välja. Teine pool mässas ja hüples veepinna kohal, reetes et tegemist pole maailma suurima isendiga. Aga selle eest ühe aktiivseima, sest olles koos kärestiku kõrvalt alla tulnud, võitles too paadi juures nii metsikult, et lõpuks suundusin aerude abil rootsi saarele, kala väsitama ja vabastama. Oli selline 4+ kilone. Vabastamise ajal, pimesi vabadusse sööstes, jooksis lõhe ennast Marki paadi alla kinni, nii et pidin teda veel korra aitama.

Trassi loodimine sai sellega rikutud ja nii alustasin uuesti. Seekord veel lantidele sõnasid peale lugedes, et vaadake et keegi teid ei haaraks. Loodiga sõit ise oli ikka päris harjumatu - maru vähe olid silmad ümbritseval loodusel, enamasti passisid nagu mängur ekraani. Ilmselt harjumuse asi ka, sest kui kogu aeg sõidaks sellega, siis ilmselt nii palju seda ei jälgiks.

Põnev oli see, kui palju kala ikkagi all on. Iga natukese aja tagant oli mõni suurem kaar kivi taga peidus. Ja linnusitakivi augule sain ka paremini pihta. Ma selles ikkagi liiga palju sellise poolmadala peal olen püüdnud, ehk siis liialt paremale kaldunud, selmet kala sügavamast lantidega välja meelitada ja siis ranti minna. Ülejäänud marsruut pigem kinnitas ajaloolist mälu. Paar lisatäpsustust lihtsalt juurde tekkis. Näiteks, et millal täpsemalt Iivika kivi taguses sügavas vaos parempoolne äär vastu tuleb.

Kokkuvõtvalt täitsa tore oli ja järgmine hooaeg kavatsen enda oma kaasa võtta. Hea oleks neist marsruutidest ka kaart joonistada, siis oleks suuremas plaanis ka ägedam aru saada jõest, mitte ainult lokaalsete punktide oludest.

Lõhed lasid seekord tiiru lõpuni teha ja läksin lõunapausile.

Pealelõunal tegin kiirelt ühe treti. Sain rootsi kivi juurest eest läbi sõites võtu. Oranzi saba jässele. Seejärel juba "majanduslikud korraldused" ja järgmise aasta broneeringu fikseerimine, mille järel uuesti jõele tõttasin.

Õhtusest püügist oli kaks ägedat momenti. Esimene oli eelviimasel tiirul, kui olin rootsi kivi juurde jõudnud. Seal veepinda ulatuva maalahmaka taga, sättisin paadi tagasivoolu niimoodi, et too jäi viieks minutiks ühe koha peale seisma. Voolu üks serv lükkas teda aegajalt teisele poole, poole meetri võrra ja siis teises ääres lükati paat uuesti esimesele poole tagasi. Ja siis kõik kordus... Allavoolu seejuures paat sentimeetritki liikumata. Kõlkusin seal aerud paadi külje peal ja puhkasin. Ühel hetkel passimine ära tüütas ja otsustasin edasi minna. Nii kui parempoolse aeruga ühe tõmbe tegin, kohe punase ediga varustatud ritv ka vajus. Lõhe oli ilmselt viis minutit nina eest tolgendavaid lante põrnitsenud ja ootamatu liigutus ajas tal kopsu üle maksa.

Osutus too nii kolme kilo alla isalõheks, kes korraldas oma õhulendudega korraliku segaduse. Üle järgmise liini lennates ja tolle liini landi konksu omakorda lõhet hoidvale liinile kinni jooksis ja nii panid kaks kaigast ja rulli sisuliselt korraga tõmblema. Sellises olukorra paadis toimetades oleksin ilmselt liialt kaugele kandunud ja nii sõitsime koos rahulikult Soome, kus ta tolle kalda peal tagasi lasin.

Õhtu viimasel laskumisel olin jõudnud Iivika kivini. Selleks trassiks olin sidunud punase jässe vasakpoolsele ridvale. Jõe keskpoolelt tulles tõmbasin randi juures paadi piki voolu ja jäin sealt vaikselt langema. Landid täpselt vees tekkivate randi pööriste kohal. Kaua ma langeda ei saanud, sest aeglase sõudmise peale korraga vasakule ridvale pauk pandi. Käed tegid kiiresti kolm tugevat tõmmet aerudega, kuid kala ei jäänud kinni. Vandusin.

Paat oli manöövri tulemusena mõni meeter ülesvoolu läinud ja otsustasin täpselt sama joont edasi liikuda. Samal hetkel, kui see punane jässe jõudis samasse kohta välja, kus mõni sekund tagasi teda rünnati, äsati kaikale juba korraliku vihaga. Ja läks kärriks.

Tõmbasin hooga paadi voolu. Ridvad korjasin välja ja suundusin üle jõe rootsi saarele. Olin seekord kahlakad jalga panema jätnud ja nii pidin matkasaabastes vette hüppama.

Lõhe oli selleks hetkeks üle saja meetri kaugusel ja polnud ennast kordagi näidanud. Tundus korralik poiss olevat. Seda ilmestas ka järgnev võitlus. Kala sain 40 meetri peale pika venitamise tulemusena, kuid sealt edasi ei tuldud tükk aega sentimeetritki. Pigem vahepeal paarkümmend meetrit eemale lennati ja siis tagasi lubati venitada.

Tükk aega jändamist ja sain lõhe lõpuks paarikümne meetri kaugusele, kus too kavalpea, puges kivi taha peitu. Sikutamine midagi ei andnud. Kergelt utsitades, pinget lõdvendades, ise ta sealt ära tulema ka ei nõustunud. Nii vantsisin piki saart sügava vee poole. Õnneks oli seal endiselt vaid põlvist saati vesi ja nii sain kala sellise nurga alla, et ei sikutanud teda enam vastu kivi, vaid kivi kõrvale. Liigutus tõi lõhe peidupaigast välja, aga need kivi taga passitud minutid andsid talle puhkust ja järgnev sööst viis meid uuesti kuuekümne meetri kaugusele, selleks et kõike otsast alata.

Vahepeal mõtlesin juba, et peaks vist paati minema ja kala ikkagi kongitsaga ära võtma. Aga jonn ei lubanud. Venitasin siis uuesti lõhe lähemale ja paarikümne meetri kaugusel jälle kala sama kivi üles leidis. Õnneks olin selle etapi juba eelnevalt läbinud ja kiirelt tatsasin jälle vette, ilma talle puhkeaega rohkem andmata. Kivi tagant pidi too uuesti välja võitlema tulema.

Sellega muidugi asi ei lõppenud, sest võitluseks oli tal veel rammu küll ja küll. Tükk aega jahmerdasime kahekümne meetri sees, siis veel jalge ees madistas, kuni saba lõpuks kätte sain. Marki ja Tamuri hinnangul kestis kogu see väsitamine 20-30 minutit.

Lõhe ise oli kena isane, millel pikkust kõvasti, kuid kaalu peale saades valmistas number pettumuse. Vaid 6.9 kilo! Ja selline trall! Võrreldes Tamuri saadud "paksukesega" oli minu oma selgelt kõhu rasvumisest hoidunud. Ilmselt mingi sportlane, kes olümpiaks valmistus:-)

Jalad märjad, päike juba madalal ka, kuulutasin selle kena konkslõuaga 2021 lõhe hooaja lõppenuks.

laupäev, 28. august 2021

Eelviimane päev, 27. august 2021

Vaikselt hakkab "pidu" läbi saama. Viimased paar päeva olen juba ennast sundinud minema, mitte et väga kisuks jõele. Kolm nädalat on natukene palju, eriti kui on hea aasta nagu see aasta on. Võtud muutuvad sarnasemaks, väsitamine on juba tuttav, kalad ka ühesuguse suurusega. Pisut rutiini maitset on tunda.

Öösel lubas külma ja soojaks pidi minema alles kella 9 paiku. Seega enne ei tõtanud ka peale. Kes see ikka külmetada viitsib. Sel ajal hakkas Tamur juba vaikselt maha sättima :-) Landivalikus läks teenistusse peremehelt testiks saadud jässe. Selline kentsakas värv, natukene nagu roosakat ja pastelseid toone sekka. Lisaks punane edi, punane jässe, oranzi sabaga jässe. Teised eesti mehed polnud veel peale tulnud, nii tegin esimese tiiru tavalise trassi põhjal. Mökki alt pikki sügava vao paremat äärt, linnusita kivi sügav, Iivika kivi ja haabade tsoon, lõpetuseks rootsi kivi alune ala. Tulemuseks ümmargune null. Ühte saba plärtsu rootsi kivi tsoonis nägin, aga landile too ei reageerinud.

Teise tiiru alguseks oli teised ka peale jõudnud, moodustades kolmekesi korraliku laevastiku, mis kõrvuti alla laskus. Tegin sedapuhku Tupo jõe suudmest alates ja edasi sama trassi, mis esimesel korral. Ikka ei midagi. Päike juba küttis korralikult, kell oli 11. Mõtlesin, et läheks maha ära, aga siis miskipärast otsustasin ümber. Mõttes käis Tamuri kolli auk peast läbi. (PS! Peremees arvata, et sellised, kes teevad 100 meetrit sööstu ja siis naasevad oma auku tagasi, on enamasti paarikümne kilosed. Lisaks olla keegi soomlane mõned päevad tagasi samas kellegi suurega maadelnud, vaadanud kus pool tamiilist tühjaks jooksis ja tunnistas lahingu kaotatuks).

Pumba auk läks ruttu. Esimese kärestiku peal puhastasin landid ära. Käisin nad ükshaaval üle, vahepeal aerudega tõmmates. Lõuna tuul tegi elu mugavaks ja ega ma palju seda trassi seetõttu ka ei kaotanud.

Olin ühte puhastatud lanti just sisse laskmas ning aitasin sisse lapatud tamiilil kenasti vette jõuda, endal pilk ritvadest eemal. Samal ajal korraga kärr. Vasakult kolmas kaigas, punase jässe oma, pani pendeldades edasi ja tagasi. Kärr mühinal järgi.

Voolus võtud on üldiselt hoo pealt ja siis pole aerudega nii kiirelt vaja sekkuda. Kala haagib ennast ise otsa. Jooks peagi ka lõppes ja kala istutas ennast põhja. Ukerdasin  paadi pisut teisele trajektoorile ja nii õnnestus ridvad kenasti sisse saada.

Kala polnud pinnas käinud ja kuna ta istus põhjas ühe koha peal, siis lootsin, et äkki nüüd siis midagi suurt on otsas. Samas mõni aeg hiljem tehtud lühikesed, paarikümne meetrised sööstud reetsid pigem tavalisemat isendit. Kui lõpuks lõhe pinda sain, siis peaagu pettusin.

Väsitasin lõhe voolus ära ilma kaldale minemata ja üritasin seejärel kärestike all rahulikumas vees sabast haarata. Kolm korda õnnestus enne saba küünistada, kui haarde kätte sain ja kala paati. Võtsin ta ära. Millegipärast oli tunne, et ega see päikeseline päev midagi paremat ikka ei paku.

Kaaluks 6.2 kilo. Emane marjakala. Tegin marja ka päeval ära ja sellisest suurusest tuli siis hetkel 900 grammi punast maiust.

Mark korjas pea kohe oma ka ära ja õhtul vist laamendati pimedas pikemalt.

neljapäev, 26. august 2021

Masendusse ja tagasi, 25.-26. august 2021

Eilse päeva tahaks ära unustada. Nii frustreerivat päeva pole ikka ammu olnud.

Ilm oli ilus ja sobiv, tuul vaikne ja õigest kaarest, vesi paras ja kergelt langev. Vaeva sai aerutades kõvasti nähtud, no ikka tunde... ja selle tulemuseks vaid neli võttu ning null kärri. Vähe sellest, teised kõrval samal ajal muudkui tõmbasid. No vähe närvidele ei käinud.

Kui päevast üldse midagi positiivset kaasa võtta, siis see, et sain vist lõpuks linnusitakivi augu püügile pihta. Proovisin mustmiljondat versiooni seda auku sõita ja ... sain löögi. Oma tavalisest tsoonist täna võttu ei saanudki. Teise võtu sain rootsi kivi juurest pumba auku suundudes, kui enam ei aerutanud ja paadi kiirus täiesti puudus. Punase edi ritv pani kaks korda peaagu otsa vastu mootorit...paadile kiirust üles ei saanud ja otsa kala ei jäänud.

Kolmanda võtu sain rootsi kivi tsoonist. Tamur tuli just ülevalt ja seletas mis juhtus. Ma munesin ühe koha peal ja kui Tamur hakkas minema, virutati punasele jässele. Üks kord. Justkui sõnum, et kas sa kasid siit minema juba.

Ja neljanda võtu sain siis kui pea hämaras korraks veel tupo jõe auku läksin ja selle alguses punast edit kahe pauguga õnnistati. Ei kärripoegagi, otsa jäämisest rääkimata.
Huvitav kombel pakkus Mark mulle nullitamisel seltsi. Tal hommikul korraks oli keegi otsas, hiljem aga ei miskit. Teised aga....Sigmar sai kaks kala. Tarvi kaks. Tamur kaks. Õnneks enamasti madistasid nad allpool, igava ala peal, kuhu ma ei kipu minema. Too boring. Kaks tükki aga otsustati minu ärritamiseks otse nina eest võtta:)

"Esimese naela kirstu" lõi Tarvi... Ta läks enne mind ja kusagil peale haabasid aerudega sahmerdama hakkas. Hiljem rootsi sõitis ja seal siis kala välja võttis. Vist kuuene isane oli. Kõvasti suurema "naela" aga virutas Tamur, kui õhtu eelviimasel laskumisel ta mulle olümpiaks vajalikku kiirust paadiga demonstreeris. Lõhe kargas otsa rootsi kivi juures ja väsitamine kestis ning kestis. Mina enam paati ei näinud, kuid Tamur ise ütles hiljem, et esimese pauna lõpus, allpool kärestikke, sai kala lõpuks kätte. Üle kildi distantsi kohe kindlasti.

Oli ka kala mida väsitada! 11.3 kilone väga ilus konkslõug. Saksa värvides wäylä landiga! Tamuri esimene üle kümne kilone. Konjak kulus tähistamisele ära.

...

Öö viis halvad mälestused. Uus päev on uus päev.

Ärkasin alles kella kaheksast ja nii poole üheksa paiku sättisin peale. Väljas mõnus ilm. Pilves, tuuletu. Sooja kaheksa kraadi ümber. Kedagi ees püüdmas polnud ... no mida enamat sa oskad tahta. Vast äkki kala ainult.

Panin oma neljandale kaikale ka selle saksa wäyla otsa. Punase jässe, punase edi ja oranzi jässe seltsi. Suundusin mökki alt peale plaaniga aru saada, kas sain sellele linnusitakivi püügile siis tõesti pihta.

Vaikselt allavoolu vajudes ei juhtunud midagi. Linnusitakivi augus võtsin sama joone, mis eile ja mis peamine ...SURUSIN PAADI TEMPO MAHA. See on selline koht, kus voolu sees kaotab metsikult distantsi, voolu kõrval aga saad rahulikult väga väikeseid sakke teha. Tõsi distantsi kaotad ikka ja tavaliselt ma seal surungi rohkem aerudele. Seekord aga mitte. Nii saatsingi esmalt landid voolu, siis tõin nad voolu serva ja seal tegin väikeseid sikk-sakke, laskudes paadiga sujuvalt allapoole. Ja ühel hetkel parempoolne jässe kellelegi ette jäi.

Võtt, ritv paindes, kiirelt aerudega... ja otsa ei jäänud. Vandusin mis hirmus. Kuna kärri polnud olnud, siis lant oli õigel kaugusel ning otsustasin edasi sõita. Kiire aerutamise tulemusena olin paadi kümme meetrit ülespoole saanud ja seega langesin uuesti sama koha suunas. Nii kui lant samas paigas oli, vajutati uuesti. Seekord juba viha ja jõuga. Lõhe jäi otsa.

Sain kärri kätte ja tõmbasin paadi voolu. Kala ise väga liduma ei pannudki, istus seal samas tsoonis. Vool vaid vedas paati eemale ja tekitas kärri. Ridvad koos suundusin paadiga rootsi saare suunas.

Tükk aega jändamist, eriti viimasel kümnel meetril, kus kala kurinahk kuidagi ei tahtnud edasi tulla...aga lõpuks ta kätte sain. Nii kuue kanti emane. Kuna kell oli nii varajane ja maha mineku tunnet mitte ei olnud, polnud ju sõudagi eriti saanud, otsustasin kala tagasi lasta. Toibumine võttis aega, aga lõpuks sai lõhe jalad alla.

Ridvad korda ja uuele tiirule. Uus katse täpselt sama joont pidi. Ikka linnusitakivi alla. Seekord vajudes seal allapoole, võtukoht möödus. Ei midagi. Otsustasin siis, et ei lähe ära, vaid vajun ikka veel paarkümmend meetrit, enne kui soome randa suundun. Tegin oma aeglasi ja väikseid sikk-sakke edasi ning keegi korraga punasele edile paugu pani. Otsa jäämata.

Egas midagi, rohkem sellele paigale aega ei kulutanud ning suundusin Iivika kivi alla. Sealt sügavamat vagu pidi alla, haabadest edasi. Enne vao lõpus olevat kivi hakkasin paati jõe keskpoole tõmbama, kuid jäin natukene hiljaks ning kaks keskmist lanti ronisid otse kivi peale. Olin juba kindel, et jääb kinni, kui saksa wäyla ritv hooga kreeni lennutati.

Sain ilusasti paadile hoo sisse, ridva paindesse, kärri jooksma...korraga ritv lõtvus ja lant lendas veest välja. Kala oli teinud enne veepinnal keeru ja oma suuruse reetnud, seega pikalt nutma ei hakanud. Niigi äge oli olla! Sõitsin tiiru lõpuni ja siis mootoriga üles tupo jõe auku.

Kolmas laskumine siis sealt. Tegin suhteliselt sama trassi, mis eile. Ei miskit. Peale vees olevat kivi suundusin hooga soome ranna poole. Jõe keskel, kuuskede kohal üks väike paus - seal on sügavam ala - ja siis hooga edasi. Landid kärestiku eest järgi tulemas.

Ühel hetkel kuulen kärr. Parempoolne ritv, mis ohutuse kontrollimiseks üle vasaku õla piiludes selle manöövri ajal ei ole vaateväljas, pendeldas hooga. Lasin veel inertsist hooga edasi, et saan madalast alast ümber ja siis tegelen kalaga. Kõik läks korralikult. Ridvad sain välja. Paat oli ohutus tsoonis, tõsi kala valel pool madalikku. Aga vett on hetkel piisavalt, nii et väga ei muretsenud.

Pika meelitamise järel nõustuski too lõpuks kärestikust alla laskuma. Edasi oli juba lihtsam, kuigi kala käega välja võtmiseks polnud just parim paik. Kiire vooluga ala, rämedalt kive täis. Panin paadi kaldasse ja kõndisin kalaga mõnusamat kallast otsima. Seal siis ära väsitasin ja välja võtsin.

7.3 kilone mamma. Ilus hele. Ja jälle oranzi jässe otsa. Lant mis paar päeva täiesti vaikselt ringi kulges.

Sellega kuulutasin ulmelise hommiku lõppenuks. 5 võttu, 3 kala otsas, 2 kätte. Ja seda kõike kahe tunni jooksul. No mis sa enam oskad tahta!

PS! Tagant järgi targana - ilmselgelt eile aerutasin üle. Tempo mõttes. Rahu, ainult rahu tundub edukas sõudmise moto olevat.

PS2! Lantide seis peaks olema: oranz jässe 7 kala, punane jässe 4, punane edi 2, oranz wäylä 1, kollane edi 1. Lisaks olen võtud saanud: saksa wäyla, ahvena janiga.




kolmapäev, 25. august 2021

Tamuri kolli päev, 24. august 2021

Hommikul ärkasin mingil seletamatul põhjusel kell 6.15. Viis minutit hiljem kuulsin mootorimürinat. Selge - keegi tuleb kalaga. Tegin kohvi kiirelt ja läksin uudistama. Tamur oli oma esimese kätte saanud.

Jutud peetud läksin seitsme paiku ise ka peale. Väljas räigelt külm ilm. Vaid paar kraadi sooja ja kerge tuul tekitas jaheduse tunnet veel juurde. Õnneks rohke sõudmise tulemusena sain sooja. Neli tundi hiljem tulin ilma ühegi võtuta ära. Olles ära käinud ka all oma kivisid proovimas. Sodi ujus seal maru palju ja teist korda ei üritanud. Kala ei näinud ka.

Pealõunal tegin teise tiiru. Selleks ajaks oli lõuna tuul päris tugevaks läinud ja seetõttu alustasin Tupo jõe august, lootuses kiires voolus tuule abile. Peale Tupo auku proovisin veel Tarvi augu ka ära ja siis tulin soome poolele tagasi.

Mingi hetk vaatasin, et wäylä rullil on tamiili imelikult pooli vahele tõmmanud ja asendasin selle kaika varuridvaga, kus otsas hele edi lant. Sain sellega vast kümme minutit sõita, kui haabade all sama ritv järsku vajus. Ja kohe kärr kärr ka otsa. Paar sekundit ja siis järsku pinge kadus ning ritv lendas sirgu tagasi. Krt ära läks...

Kuna ei teadnud palju tamiili kala välja oli tõmmanud, otsustasin landi välja kerida ja uuesti sisse lasta. Kerin ja kerin, ühel hetkel vaatan et miks see tamiil paadi alt soome suunas jookseb ja umbes samal hetkel jõudsin kerimisega raskuseni. Otsas oli! Lõhe oli peale esimest poolikut sööstu kohe ülespoole hooga suundunud ja sellega mind täielikult ära petnud.

Tõmbasin paadi kiirelt voolu ja eemalolevate hüpete saatel kerisin teised ridvad sisse. Eemalt vaadates tundus, et selline 4-5 kilone aga mässas metsikult. Hiljem selgus, et üks konksudest oli lõpusekaare taga olevas lihas kinni ja kuna tamiil oli veel ringi ümber pea teinud, siis sisuliselt tuli kala külge ees.

Maandusin paadiga peale esimest kärestikku ja seal siis kivi otsas kõva kümme minutit jändasin, enne kui tal sabast kinni sain. 7 kilone hõbedane emane marjakala. Huvitav miks nad kõik sisuliselt ühte kaalu on. Suurem osa kaladest 6-8 kilo vahel.

...

Õhtul läksime poisiga tema kala püüdma. Edi oli jäänud lõhe suhu ja seetõttu sidusin sama ridva otsa jani, ahvena värvides. Tuul oli vahepeal veel  rohkem tõusnud, nii saime sisuliselt oma trassi läbida "purjetades".

Haabade rajoon ei pakkunud midagi ja tõmbasin seejärel Bonderi kivi juurde. Ridvad jooksid pisitasa paadile sabasse ja kui rivi oli korralikult moodustatud vajus sama kaigas, mis ennegi ja lõhe jäi kenasti otsa. Poiss hoidis aerudega kala pinge all, ma korjasin ridva välja. Seejärel saarele. Kahe mehe sõudmise ja tugeva tuule tõttu oli see manööver ütlemata lihtne. Seal siis juba väsitamine.

Poiss sai kala vaikselt lähema, too mässas paarikümne meetri peal päris tugevalt, kuid siis tuli üsna ruttu ja ootamatult paadini. Ja siis juhtus viga. Väsitades teeb poiss pisut järske pumpamise liigutusi. Ühel hetkel tegi tamiil ridva tipurõngale tiiru peale ja hetk hiljem käis plaks. Tamiil purunes ja lõhe sai lant suus voogu tagasi tormata. Vandusime vaikides mõlemad üsna pikalt. Kena kala oli, umbes sama suur kui esimene. Kahju.

Rohkem peale ei läinud.

...

Õhtul rääkis Tamur oma elamustest. Tal oli viimase kärestiku kõrval olevas augus koll otsa karanud. Too tegi 117 meetrit pikkuse sööstu, allavoolu. Seejärel peatus ja tormas algsesse kohta tagasi ja puges kivi taha peitu. Tamur sai mootori käima, sõitis sellega kala pinge all hoides üles poole tagasi. Lõhe aga saagis augu servas olevat kiviga jõhvi ja 11 meetri pealt ühel hetkel tamiil katkes. Ilmselt oli Tamuri elukala.

teisipäev, 24. august 2021

Uus nädal, 23. august 2021

Esmaspäevase päeva jooksul hakkas tuul vaikselt vähenema. Õhtuks sisuliselt nulli jõudis. Vesi samal ajal kerkib aina edasi. Algusaegadega võrreldes on pool meetrit kindlasti juurde tulnud. Eilsega võrreldes nii kümme sentimeetrit.

Õhtu kell seitse oli start. Mina läksin enda kohast peale, Mark Tupo jõe suudmest. Tamur putitas midagi paadis veel. Tarvi ja Sigmar olid kusagile kadunud. Igaljuhul sain vabalt sõidujoont valida ja lootsin, et peale 24 tundi puhkust esimesena lanti lõhele peale lastes, saan ruttu võtu kätte.

Trassi esimene osa kulges ja kulges. Jõe keskpaiga äär - ei midagi. Kahe voolu kokkujooksmise nurk - ei midagi. Linnusita kivi auk (kivi ise on nüüd kohe kohe pestud saamas ja vee alla jäämas) - ei miskit. Edasi hooga soome randa, Iivika kivi esine -  no pole midagi. Haabade rajooni kammides, kuulsin tagapool võitluse hääli. Mark oli Tupo jõe suudmest laskudes juba Iivika kivi kanti jõudnud ja lõhe otsa saanud. Tundub, et ma vist aerutan liiga palju, arvestades, kui ruttu ta mulle järgi oli tulnud.

Kammisin viimased meetrid vao lõppu ära ja tõmbasin paadi hooga jõe keskpaiga poole. Ise samal ajal üle õla võitlust jälgides. Bonderi kivi juures keerasin paadinina vastu voolu, et landid joonduksid paadile sabasse. Tulid teised rahulikult tipa tapa oma õigetele positsioonidele ja tundus et eilset ei kordu ning keegi sügavast landile ei järgnenud.

Kuna parim hetk tundus möödas olevat, siis jälgisin pidevalt üle vasaku õla, et kas Mark saab kala kätte. Ühel hetkel kuulsin, et kolks kolks. Parempoolse ridva rull on mul täpselt paadi serva peal ja seda peksti vastu paati. Ritv ise oli sel ajal juba parajalt paindes. Järgnes kahepoolne kärr - tema sööstis ühes, mina tõmbasin paati teises suunas.

Tõmbasin paadi hooga üle voolu serva saare
tagusele alale. Seal noppisin ridvad välja. Kahed landid olid üle lõhe liini läinud. Punase ediga jändasin tükk aega, enne kui päästeoperatsioon õnnestus. Kala peksles samal ajal sada meetrit allpool.

Otsustasin, et maandun uppunud saarel. Tõmbasin siis paati hooga, kärr kogu aeg kõrvus. Ühel hetkel sain aru, et lõhe istub vist mingi kivi taga ning kuidagi edasi ei liigu ja nii jäi see plaan katki. Kartsin et äkki tekib mingi tamiili vähesuse probleem, sest kala ennast polnud veel kordagi näinud.

Järgmisena pisut väsitamist ja kui kala umbes 40-50 meetri kaugusel oli, suundusin hoopis rootsi randa. Koroona tõendit keegi õnneks ei küsinud, randusin kenasti ja sain kala väsitama hakata.

Lõhe istus kogu aeg vee all. Ei ühtegi hüpet ega midagi. Vaid sööstud sinna ja tänna. Pikalt andis venitada, aga sain ta lõpuks nägemise ulatusse ja mõnda aega hiljem ka käe ulatusse. Sõrmed otsisid vee all kala saba üles, tolle jõud selle peale rauges ja käes ta oli. Päris tubli võitleja oli.

Ilus hele lõhe, ilmselt alles jõkke tulnud. 7 kilo. Rabas oranzi sabaga jässet. Marjakala.

Lantide maavõistluses seega uus liider. Oranz jässe 5 kala peal, punane jässe 4, punane edi 2, wäylä 1 kalaga. Kolmanda nädala kala seega ka olemas ja võib juba ette öelda, et reis tervikuna maru korda läinud. Ainult üks asi on veel puudu. See koll!

Mark sai kala kätte, too oli 4,9. Maha tulemise hetkel väsitas Tarvi oma augu kala. See kaalus 7.3. Hiljem Mark veel kahe kärestiku vahel ühe lõhe nii otsa sai, et lant seljauimest kinni oli. 7,9 kilone tegi sellise esimese sööstu, et tamiil keris 13 meetri pealt 98 meetrini. Tamuril üks kala otsast läks. Sigmarit ei tea. Seega oli üsna võtuõhtu!

esmaspäev, 23. august 2021

Võitlus tuule ja sodiga, 22. august 2021

Pühapäev kujunes lubatult tuuliseks. Vilud põhjakaare iilid puhusid jõe peal terve päeva. Lisaks kerkis vesi mühinal, uputades õhtuks sisuliselt saare. Sodi tuli pidevalt alla ja rakendused said aegaajalt rohelist pläusti täis, sõltumata tamiilile seotud prahi korjajatest. Üsna rasked olud püüdmiseks.

Tegin üsna mitu tiiru Tupo jõe ja rootsi kivi vahelisel alal. Korra ka pumba augus ära käisin, kuid allapoole kärestikke ei läinud. Kuigi nüüd vist juba võiks oma kivisid püüdma minna. Veetase vaikselt nagu lubab.

Ainukene võtt päeva peale tuli haabade rajoonist väljumise järel, Bonderi kivi kandis. Tegin seal pöörde, et liinid uuesti paadile sabasse korjata, kui vasakpoolset punast jässet rabati. Ritv lendas hooga paindesse ja samal hetkel kerkis hele keha pinda, tegi ümber oma telje pöörde ja suundus kärina saatel allavoolu. Sain aerudega kenasti hoo sisse, kui korraga kärin lõppes ja ritv paindest sirgeks lendas. Ära kukkus.

Väga vanduma ei kippunudki. Oli alles esimene otsast läinud kala reisi jooksul. Ikka juhtub. Ei tundunud ka koll olevat, kuid hele tõusja oli kindlasti.

Nägin täna ka ühte kolli veepinnal aeglaselt "delfiini" mängimas. Julgelt üle kümne kilone emane kala oli kindlasti. Võtma toda aga ei saanud. Seekord...

...

Täna saabusid põhjalätlased ja aerutasid samuti vee vahtu. Mark sai kohe esimesel laskumisel seitsme kilose marjakala Iivika kivi kandist, mis hiljem suurepärase loimulohina jurtas valmis. Oli tõesti hea. Isegi mulle, kes kala väga ei söö, tundus see toode päris healt mahlane ja maitsev. Salajase retsepti võlusõnad koosnesid sõnadest mesi, sidrun ja kadaka viht. Tõsi kadaka viha asemel kasutati pohlavihta.

Mark sai teise samasuguse kalaga veel maadelda. Pumba augus, kuid kärestiku juures sai kala siiski minema. Koos landiga.

Tamuril oli ka esimesel laskumisel kala otsas, kui pääses ritvade välja korjamise ajal minema.

pühapäev, 22. august 2021

Tuule päev, 21. august 2021

Laupäeval pidi ilm muutuma. Tuule poolest. Kui enne olid puhunud soodsad suunad - lõunast ja edelast, mis teevad aerutamise lihtsaks, sest aitavad paadil voolule vastu seista; siis nüüdsest keeras tuule põhja. Lisaks kerkib vesi mühinal. Päeva jooksul lisandus 15+ cm. Ja et sellest kõigest veel vähe poleks, siis tõi kiirelt tõusev vesi kaasa prahi. Roska. See tõsi küll selgus hiljem...

Hommikused äratused toimuvad, siis kui silmad lahti lähevad. Täna tegid nad seda kella kaheksa paiku. Mina neid ei kontrolli, toimetavad ise iga päev nii nagu heaks arvavad. Pool tundi hiljem oli juba jõe ääres.

Tundus, et lubatud tuult polnud. Sättisin ennast peale. Landid jäid samaks, mis eile. Esialgne tuule tunne oli aga väga petlik, sest nii kui peale sain, tuli kusagilt metsa tagant iil ja nii jäigi. Jäine tuul kuklas, vool pressimas tugevalt allavoolu ja kui mingi hetk Iivika kivi juures avastasin, et neljast landist kolm on sodised... Ei andnud kohe alla, puhastasin ära ja sain veel viiskümmend meetrit sõita enne, kui kaks keskmist lanti kokku jooksid. Võtsin siis nood välja ja läbisin haabade aluse vaid kahe kaikaga. Peagi landid uuesti sodised olid.

Nii ei saa rallit sõita ja tulin maha ära. Kümne minutiga muutsin rakendused sodivabaks ja läksin uuele tiirule. Samal ajal Juho koos paarimehega maha tulid.

Sodi pidurdavad rakendused toimisid kenasti, kuid tuul aina tugevnes. Hambad ristis pressisin kuni rootsi suure kivini välja ja siis tulin maha ära. Mökki astudes ütlesin naisele, et täna küll kala ei saa. Liiga paha tuul.

Päeval tegelesin muude asjadega. Täpsemalt väike lõunauinak ja siis tund pluss jooksu. Ei saa ju ometi laisaks muutuda :-)

Kella kolme paiku mõtlesin,et egas tervet püügipäeva ei saa ikka raisku lasta ja et lähen kannatan veel seda karget põhja tuult. Panin jässe-edi-jässe seltsi oranzi värvi wäyla. Millegipärast olin tolle unustanud toas olevasse landikasti... Kaldast alla vantsides selgus, et ülenaabrid sättisid ennast samuti peale ja nii oli lihtne otsustada - Tupo jõe auk, siit ma tulen.

Tänu vee tõusule polnud jõe ületamine enam probleem ja peagi olin lähtepositsioonil. Hämmastaval õigel hetkel, sest samal ajal rauges tuul. Like a destiny you know!

Landid sisse pandud ja sügaviku paremat äärt pidi alla. Tuletasin endale meelde, et see ala pole minu kants ja lootusi pole mõtet suureks ajada. Pigem nautisin ilma ja sõudmist. Vaikselt allavoolu vajudes hakkasin juba ees ootava kivi peale mõtlema, olin sellest vaid mõnikümmend meetrit eemal ja sellest pisut sügavama poole liini peal, kui täiesti lambist minu neljas ritv, mis on kaks nädalat püsinud stabiilselt ühes asendis, kukkus lihtsalt pendeldama.

Lihasmälu on üks hea asi. Ma võin mõtetes olla, kus jumal juhatab, peaasi, et käed oma teevad. Seda nad ka tegid. Kiirelt sain ridva paindesse ja kerge kärri kätte. Aga ainult kerge. Harjus? Ritv aga peksles edasi ja tekitas kahtlusi. Otsustasin teised ridvad ikkagi välja võtta.

Kuna polnud kalas kindel, siis rabistamiseks põhjust polnud. Noppisin landid nii välja, et vajadusel saaksin koheselt püüki jätkata. Seejärel võtsin ridva pihku ja üritasin aru saada, kellega tegemist. Mingi aeg hiljem käis üks plärtsatus kolmkümmend meetrit paadist, andes aimu, et päris punniga pole tegemist.

Eelmise korra Tupo jõe kalast oli mul kerge hirm sees ja nii otsustasin kala esialgu samas tsoonis väsitada. Too aga ei tahtnud nagu üldse liikuda, Nagu laiskloom istus paigal, tegi paar lühikest kärtsu, hüppamise peale üldse ei mõelnud. No mida sa sellisega teed?

Otsus tuli pisut peale surutult, aga suund sai paadiga siiski soome poole võetud. Esmalt vaja jõe keskkoha madalast mööda saada ja siis vaatab edasi. Nii sõitsimegi tema paadi sabas, nagu ketis koer, järgi tulemas rahulikult soome poole. Vahepeal ta nagu närvitses ka ja kiskus tamiili välja aga see paarkümmend meetrit mind ei häirinud.

Sõudmise tagajärjel maandusin soome rannas, oma mökki all. Kala mõnikümmend meetrit eemal. Ja nii nagu siiamaani võitles too lõhe ka lõpuni välja. Pehmelt öeldes mannetult. Üritas paar korda jõuetult vastuvoolu minna, aga loogiliselt on see üldse kõige halvem lüke, tema jaoks... Peagi ta voolust välja sain ja kuigi viimasel hetkel kalda ääres too viimase ponnistuse tegi, siis peagi saba mul käes oli. Sellega oli püügipäev ka lõppenud.

6.4 kilone marjaga kala. Üsna hele, alles merest tulnud. Himustas oranzi wäylät.

...

Ülenaabrid täna neli kala võtsid. 5-7 kilo vahel. Juho õhtul veel kuuese emase. Samuti heledad ja ülenaabrid ka jorisesid oma lõhe kehva sõidu üle. Arvasid et kalad ühe jutiga merest siia tulnud ja lihtsalt ära väsinud. No ma ei tea. Aga nii lahjat võitlejat lõhet polegi olnud. Paluks mulle ikka selliseid turboduraccelle, nagu nad enamasti on.